• Uncategorized

    Kuidas võlgadest vabaneda?

    Võlgnevust ei tasu häbeneda

    Kahjuks ei ole võlgnevused ja rahaprobleemid sugugi võõras teema enamikele eestlastele. Üllatavalt on Eestis registreeritud 300 000 unikaalset maksehäiret, mis illustreerib selgelt kui tõsine on võlateema paljudele Eesti inimestele. Võlavabadus tundub nagu kauge unistus. Kuigi lihtne on kritiseerida halbu finantsotsuseid, siis ei tasu kindlasti häbeneda, kui sul on tekkinud võlgnevus. Tegelikkuses on võlad kiired tekkima ning märkamatult võid sattuda võlakeerisesse, millest vabanemine ei ole kerge ülesanne.

    Miks tekivad võlgnevused nii kergelt?

    Probleemi alus on lihtne: me elame tarbimisühiskonnas! Ostukeskused on populaarsed ajaveetmiskohad ning tooted arenevad niivõrd kiiresti: iga aasta tuleb välja uus ja parem telefonimudel, sülearvuti, telekas, uued mängud, filmid, ägedamad riided … On täiesti normaalne soovida kõike head ja paremat, ent tihti hakkabki sealt just võlakeeris, kuna tihtipeale üritatakse elada üle oma võimete. Alati ei ole võlgnevuse tekkimise tagamaa üleliigne tarbimine, vaid lihtsalt madalapalgaline töö ja kõrged kodukulud – võib juhtuda, et talvel on raske tasuda kommunaalarveid ning vajad laenu arvete maksmiseks. Kiirlaen on hea lihtne ja kiire moodus, kui kuu lõpus on raha otsa saamas või vajad ootamatuks kulutuseks raha, nii aga hakkavad arved ja laenud kuhjuma ning probleem ongi käes. Üldiselt hakkab iga võlakoorem pihta ühest teatud rumalast otsusest. See aga ei tähenda, et poleks võimalik oma elu ja majandusseisu korda ajada – selle jaoks vajad korralikult distsipliini ja plaani, mida järgida.

    Kuidas võlgadest vabaneda?

    Arusaadavalt võid end tunda ummikus ning tundub nagu võlad ei saakski kunagi tasutud … Igakuised laenumaksed söövad niivõrd suure osa su sissetulekust, et muu jaoks raha ei jätkugi. Tunned nagu jookseksid peaga vastu seina ning raha teenimine ei kanna vilja, vaid läheb lihtsalt “laenukolli” kõhtu.

    Paar nõuannet, kuidas selle olukorraga toime tulla ning mida ette võtta, et võlgadest lahti saada.

    -Kõik algab probleemi tunnistamisest

    Probleemi ei saa lahendada seni, kuni sa ei tee endale selgeks, et tegemist on tõesti tõsise probleemiga, mis iseenesest ei lahene ning kui sa jätkad endiselt kulutamist või veel hullem, väldid võlgnevuse tasumist ja lükkad makseid edasi, kuhjuvad probleemid ja muutuvad aina suuremaks.

    Istu maha, võta paber ja pliiats ning kirjuta välja kõik võlgnevused ja nende jäägid. Koosta endale eelarve, kuhu kannad ka kõik muud igakuised kulutused ja kindlad tulud – nii saad ülevaate oma tegelikust finantsseisust.

    Hakka igakuiselt jälgima oma kulutusi ning poodi minnes, mõtle oste sooritades: “kas see ost on tõepoolest hädavajalik?”. See kehtib isegi toidupoele – vahel võib käsi ulatada krõpsupaki või Coca-Cola järgi, ent kas need ostud on vajalikud? Isegi paar eurot kokkuhoidu tähendab paari eurot, mille saad kulutada võlgnevuste tasumiseks.

    -Sea eesmärgid

    Kui oled eelarve koostanud ja oled saanud selgema ülevaate oma kuludest ja tuludest, sea igakuised eesmärgid – või isegi iganädalased. Eesmärgiks võib olla näiteks teatud makse sooritamine või mõne tegevuse tegemine, mis toob sissetulekut.

    Kui sead endale igakuised eesmärgid, on sul ka selge siht silme ees ning iga kord kui oled eesmärgi täitnud, on südames mõnus saavutustunne. Alguses ei tundu selline süsteem muutusi toovat, kuid mõne kuu jooksul näed erinevust ning märkad, kuidas võlgnevused vähenevad.

    -Vähenda kulutusi

    Ehk avastad peale eelarve loomist, et kulutusi on ikkagi liiga palju? Aeg on hakata elama säästlikumalt. Isegi, kui välja tuleb uus telefonimudel või mõni põnev vidin, uus riidekollektsioon või parem auto, siis kas sa tõesti vajad seda?

    Võlgnevustest vabanemise esimene etapp on kõikvõimalik ebavajalike kulutuste kaotamine. Tutvu säästmisvõimalutsega. Sa võid üllatuda, kui paljude pisiasjadega on võimalik raha säästa. Kokkuvõttes võid niiviisi säästa iga kuu mitusada eurot! See ei tähenda, et sa alandaksid oma standardeid või elaksid viletsalt – võimalik on elada lihtsalt tunduvalt vähemaga. Mõtle sellest, kui investeeringust parema tuleviku heaks!

    -Lisasissetulek

    Lihtne valem võlgnevuste kaotamiseks on järgmine: vähenda kulutusi, suurenda sissetulekut.

    Kui tunned, et see nõuanne on reaalsuses raskemini teostatav, siis tegelikult täpselt nii lihtne see ongi ning kui sa suunad oma mõtteviisi ümber sellele põhimõttele, hakkad avastama pidevalt enda ümbert võimalusi. Kui sa ei ole rahul oma sissetulekuga, siis on aeg otsida uus töö, mis oleks tulusam. Arusaadavalt ei ole võimalik päevapealt töölt lahkuda ja jääda lootma heale õnnele, ent alati saab tasapisi põhitöö kõrvalt otsida osalise töö või hakata kandideerima erinevatele töökohtadele. Pane ennast näiteks kirja tööotsijana ja konsulteeri karjäärinõustajaga.

    Ehk on sul hoopis tunne, et sa oled teinud ettevõttes väga head tööd ja vääriksid palgatõusu? Ära häbene küsida – kui sa oled teinud head tööd, oled sa väärt kõrgemat tasu. Samuti võid uurida ka vabakutseliste tööpakkumisi. Mõtle, millised on su tugevad küljed ja hobid. Sulle meeldib nokitseda käsitöö kallal? Valmista vabal ajal midagi ilusat ning hakka tooteid müüma! Oled osav arvutiga? Vaata vabakutseliste tööpakkumisi, mis sobivad sinu oskustele. Oled kuldsete kätega ja oskad hästi remontida?

    Postita kas või kuulutus ajalehte või kuulutuste portaali ja paku oma abi. Võimalusi on tohutult!

    -Luba endale midagi head aeg-ajalt

    Kui oled näiteks terve kuu tublisti raha säästnud ning oma eesmärgid täitnud, siis luba endale pisut lõõgastust. See ei tähenda, et peaksid peale ühte kuud raha säästmist tormama poodi midagi ostma, puhata saab ka teisiti – mine randa, jalutama, tee sporti…Või küpseta kook!

    Kui lubad endale aeg-ajalt midagi head, siis on ka rohkem motivatsiooni edasi tublilt jätkata.

    -Ära kaota lootust

    Kui võlgnevused on kasvanud nelja- või isegi viiekohalisteks ja su palk ei jõua järgi sellele, võib tunduda, nagu võlgnevused ei saakski kunagi tasutud. Ära ole kärsitu ning jätka iga kuu nende samade sammude kordamist, mida oled juba teinud. Oluline on, et sa ei annaks alla ja jätkaksid.

    Iga kuu samm-sammult edasi liikudes jõuab lõppeesmärk aina lähemale ning järgides oma plaani on kindel, et võlgnevused saavad tasutud.

    Kui tunned nagu oleksid mures üksi, siis proovi võlanõustamist. Võlanõustajad aitavad sul koostada eelarve ja aitavad vee peal püsida, seega saad vajaliku toe ning ka ratsionaalse ülevaate sellest, kuidas edasi liikuda võlavaba elu poole.

     

     

     

     

    Allikas: https://financer.com/ee/finantsnouanded/kuidas-vabaneda-volgadest/

  • Uncategorized

    Kadunud eesmärk

    Maal puhates jõudsin järeldusele, et üks minu eesmärkidest on silme eest kaduma läinud. Olen olnud liiga hõivatud kõigi muude asjadega. See pole mingi saladus, et mul on võlad ja ma majanduslikes raskustes siplen. Kusjuures see ei ole mingi häbiasi! Isegi rikkad ja kuulsad satuvad majanduslikesse raskustesse. Oluline on see, kas inimesel on huvi sellega tegeleda või istub ja oota, et probleem nende eest ära lahendatakse. Ootaja aeg on alati pikk ja minule näiteks ei meeldi passida, seega tuli mulle endalegi üllatuseks, et ma ühe oma olulistest eesmärkidest niimoodi kõrvale olin heitnud. Seda juhtub meil kõigil. Mõnikord on eesmärgid nagu uusaasta lubadused. Kõik lubavad endale midagi aga ikka jäävad need lubadused sinnapaika. On teil selliseid eesmärke olnud? Mul mõni on ikka olnud. Olen lubanud koguaeg, et püüan migreenist hoolimata natukene trenni teha. Pole veel keegi aeroobika kätte vist ära surnud aga siis ikka olen laisk nagu lohe edasi. Harrastan diivanisporti.

    Minu eesmärk oli aga teistsugune ja seda pole tohtinud unustada. Võlad muidugi! Ma andsin endale lubaduse, et igahinna eest saavad need makstud nii kiirelt kui võimalik. Aga siis tuli see elatise asi ja kohtus käimised ja tervis…Kõik need asjad kuidagi kuhjusid üksteise otsa. Olen käinud võlanõustamisel ja tegelikult seoses võlgadega on väga palju blogisid, mida motivatsiooniks lugeda, youtubes videosi vaatamiseks enamasti välismaised, mis annavad rahaasjades väga häid nõuandeid ja motivatsiooni, Praegu on ka #kogumispäeviku grupp Facebookis, kus jagatakse väga häid nõuandeid. Tõsta käsi kui grupis oled ja kui pole, siis kindlasti liitu 🙂 Isegi kui praegu rahalist probleemi ei ole, siis näiteks minule meeldib täiega kokkuhoida, isegi kui raha on/oleks…Praegu on seal juulikuu väljakutseks lisarahateenimine.

    Ma olen aastatega rahaasjades siiski paremaks läinud. Kõige keerulisem on olnud eelarve tegemine ja sellest kinni pidamine. Samas on eelarve pidamine aidanud mul viimased kaks aastat kõige suurema põhjamineku ära hoida ja päris rahata ma ei ole. Samas olen ennast selle kohtuasjaga nii kinni haakinud. Korraga mulle lõi pähe, et see siiski ei saa olla mingi vabandus ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

    Pärast emale ülevaate andmist oma olukorrast, hakkasin mõtlema, et aga miks ma seda ja seda ja seda asja pole proovinud. Mida ma ootan täpselt? Pärast tööle asumist elu parimal töökohal muidugi avastasin, et ma ei saagi oma palka endale ega oma laste jaoks kasutada. Ma olin löödud ja eriti just laste pärast. Kui mina olen vaene, siis täpselt mida on mul lastele pakkuda? Ja sinna kõik minu motivatsioon kadus. Isegi poliitikud räägivad, et võlglasi nööritakse liiga palju ja nende igasugune motivatsioon oma rahasjad korda saada trambitakse mutta. Isegi kui praegu inimene on nagu ta on, siis homme ei ole tegu sama inimesega. Kunagi ei tea, millal inimesel tekib motivatsioon elamiseks ja oma asjade korda saamiseks…Meie ühiskond on juba selline, et inimestel, kes soovivad oma asju korda saada ei anta selleks tegelikult mingi võimalust. Ja mina tahaks teada, et miks? Elatisvõlglased laotakse lihtsalt häbiposti, häbistatakse, põlatakse, loobitakse kividega…Kuulge see on tõesti sitaks motiveeriv eksole!

    Proovin suvel mingi lisaraha leida võlgade teiste maksmiseks. Kohus muidugi leiab, et peaksin kogu raha ikkagi elatiseks maksma, kaasa arvatud endaga koos elava lapse ülalpidmiseks mõeldud raha. Las see kohtutäitur võtab seda mida saab ja seda mida ei saa, mina kasutan enda ja oma lapse elujärje parandamiseks. Ma ei kavatse muidugi midagi ebaseadusliku teha. Minu tööandja on ikkagi kohustatud seaduslikus korras kohtutäiturile maksma aga ülejäänud töötasu võib töötaja saada kasvõi sularahas. Oleneb muidugi, kus töötada.

    Muidugi on lihtsam ära maksta neid võlgu, mis enam kuhugi ei kasva. Kohtutäiturile antud nõuded näiteks (välja arvatud elatis). Samas on summa suurem, sest sisaldab kellegi töötasu. Kaks esimest nõuannet, mida anatkse ja mida tuleks võlgadega seoses teha. Esimene on ülevaadata oma eelarve ja teiseks tuleks panna kirja kõik võlad. Ja need peaks olema kaks eraldi tabelit. Võlgu saab maksta siis kui jääb vaba raha igakuisetest maksetest. Kui vaba raha ei ole. Näiteks oleks eelarve üle vaadanud ja kulud ja tulud on võrdsed. Või oled miinustest, siis tuleks eelarve üle vaadata. Mina kaalusin tõsiselt Interneti välja lülitamist, sest see on ainuke kulu, peale elamiskulude, mis tundus luksusena. Üüri pealt ei saa kokku hoida, riideid ma ei osta, toidu osas on külmkapp enamasti tühi. Muidugi riideid seljas on ja nälgas me ka ei ole. Lihtsalt rihm on nende kulutuste osas nii koomale tõmmatud kui vähegi võimalik. See muidugi ei tähenda, et endale üldse midagi ei luba. See kõik tuleb põhjaliku kaalumise järgi alles.

    Kui eelarve on tehtud. Eelarves onn igakuised jooksvad kulud, sinna ei pane võlgu, isegi maksmata arveid mitte. Näiteks sul on mingi jooksev arve mingil kuul maksmata jäänud, siis see tuleks võlatabelisse kirja panna. Siis sa näed palju igakuiselt raha kulub ja kus saab hakata kokku hoidma.

    Edasi tuleb teha võla tabel. Kirjutada üles kõik võlad ja maksmata arved. Laenud ja liisingud. Tuleb vaadata, et kõigil oleks minimaalne summa, mida iga kuu maksta. Aga samas tuleks keskenduda kõik väikesema võla tagasi maksmisele. Ja kui see on makstud, siis selle summa, mida panustasid selle väiksema võla maksmiseks, lisad järgmisele võlgnevusele. See raha, mida kasutad võlgade maksmiseks liigub edasi järgmise võla juurde, et seda maksta. Seda kutsutakse vist debt snowball efektiks. Samas ei pea alati valima väiksema. Vahel võib valida ka selle, millise võlgnevuse maksmine tekitaks kõige rohkem elevust ja motivatsiooni asjaga tegeleda. Või valid selle, mis kõige rohkem segab ja öösel magada ei lase. Kõik selle näeb ära kui võlad on kirja pandud. Lisa sinna kuhugi pilt ka, mõnest kuulsusest, kes on pankrotis olnud aga jälle jalgele saanud või loe vahelduseks Rikas isa, vaene isa või mõnda teist sellelaadset raamatut. Pole vaja võla pärast pead norgu lasta, see naabri kodulaen või sõbra liisinguauto on ka tegelikult võlg, mis on samamoodi võõra oma kuni pole täielikult ära makstud.

    Seekord ma panin endale ka tähtajaks 6 kuud ja vaatan kui palju ma saan selle aja jooksul korda saata. Hoidke siis mulle pöialt ja kirjutage, mis on teile raha juures kõige raskem katsumus olnud.

  • Uncategorized

    Ma suren…

    Olen migreenihoogude pärast kodune. Täna öösel kukub tähtaeg, et esitada kohtule viimaseid seisukohati, vastuväiteid, taotlusi, tõendeid, või kompromissi. Kompromissi saatsin juba enne jaanipäeva. Sorisin postkastis ja leidsin ühe avalduse, mille olen jaanuaris teinud. Praeguse seisuga esitanud kaks kompromissi ja ühe avalduse, et Henry saaks oma ülalpidamise tagasi. Ühesõnaga ei huvita vastas poolt lahenduse leidmine. Ta pole saanud isegi ise kohtusse kohale tulla.

    Otsisin välja kohtutäiturile laekunud summad. Minu konto pealt on läinud ca 400 eurot kohtutäiturile. Tööandja on tasunud otse kohtutäiturile seaduslikus korras ca 700 eurot. Kohtutäituri 12.06.2018 pangaväljavõtte järgi on ca 700 saanud isa enda arvele. Seega on ta lisaks peretoetusele saanud ca 1000 eurot. Seega üks laps on saanud aasta peale ema käest ca 1000 eurot ja 660 eurot peretoetusi ja teine ainult peretoetusi 660 eurot. See on ainult minupoole ülalpidamine, millest ma räägin. Ja kui ma tütrega aega veedan läheb 1660 veel juurde summad, samal ajal kui teise lapse ülalpidamine jääb samaks. Tegelikult väiksemaks, sest kuskilt pean ma selle raha võtma kui eraldi elav laps minu juures viibib, et talle transport ja söök ja riided ja vabaaja tegevused tagada. Lisaks olen summasid kandnud isa arvelduskontole. Riigikohus on tsiviilasjas nr. 3-2-1-21-07 rõhutanud, et õige ei ole eelistada vanemast lahus elavaid lapsi vanemaga koos elavatele lastele ega rahuldada vanemast lahus elavate vajadusi vanemaga koos elavate laste vajaduste arvel.

    Absurde soovitus aga ma peaksin iga kord lapsele riideid ostest pilti tegema, et hiljem see üldse kuidagi kuludena arvesse võtta. Mul tuleb sellise mõtte peale okse maitse suhu kui aus olla. Kui ma juba vaimusilmas ette kujutan, et ma peaksin oma lapsele selgitama veel, miks ma  teda pildistada tahan. Kusjuures ma ei tunne, et ma käin lapsega kohtus, vaid tema isaga ja ma tunnen nagu minu last lihtsalt kasutatakse julmalt ära. Ausalt, ma tunnen nagu mu laps oleks väärkoheldud või midagi, see pildistamine on nagu lapse ahistamine. Kohus ja õigussüsteem nii ei arva, sest neil on vaja raha jagada.

    Olen püüdnud lapsi nii palju säästa kui võimalik, kuigi tunne on, et olen laste kilbiks olemisest sinikaid ja vermeid  täis. Ma tunnen, et riik sekkub liiga palju nende laste ellu kellel on mõlemad vanemad olemas. Seadus peaks tagama küll, et mõlemad vanemad osaleks lapse ülalpidamises, kuid otsustada kes ja kui palju peaks ülalpidamises osalema, seal võiks kuskil piir olla. Muidu varsti trügitakse pereellu ka…Vaevalt keegi kujutaks ette, mis tähendab kui tullakse koju ja öeldakse, et sinu töö ei ole sobiv, tehakse maha su karjäärivalikut ja õpinguid sellega seoses, sind vanemana halvustatakse kui sa ei suuda ühiskondlike norme täita piisavalt. Lapsevanematel on niisamaga raske tänapäeva ühiskonnas mingit tasakaalu leida. Oodatakse mingit kättesaamatud ideaalsust.

    Minu ideaalses maailmas oli ka lastel kohe lasteaiakohad olemas, lapsi toetavad isad, lapsed olid koguaeg terved ja mina sain käia normaalselt tööl. Mul läks nii kaua aega, et leppida iseenda tervisliku olukorraga. Hakkasin käima arstil ja tegin vajalikud toimingud, mis minu puuet tõendaks ja mis peaks minu elu kergemaks tegema. Noh, ei tee. Unistada võib alati, et kõik läheb hästi aga see ei tähenda, et läheb ka. Paraku on nii, et me ei ela siin maailms üksinda ja paljud asjad sõltuvad ka teistest inimestest. Nende mõistvast suhtumisest kui neil seda on.

    Iga kord kui ma pean jälle kohtuga tegemist tegema, siis ma tunnen kui väärtusetu ma olen. Täiesti mõtetu inimolevus. Ja iga kord ma küsin endalt, et miks ma olemas olen? Justnüüd kui kõik muu on hästi ja stabiilne, Henry käib lasteaias, minul on sobiv töö, ülikooli lõpetamine ei ole kaugel ja minu migreenid olid juba peaaegu kontrolli all, siis ikka peab olema midagi, mis kõik selle hea ja stabiilsuse meilt röövib.

    Finantsprobleemile pole ikka lahendust leidnud, mis saab kui üürileping ära lõppeb ja ma pikendust ei saa, kas ma pean siis minema kolima ja kas kolimine tähendab ka töökoha ülesütlemist, kui töökoht üles öelda, siis ma ei saagi kunagi rööpasse tagasi ega ka töökogemust, mis võimaldaks hiljem tasuvamale tööle saada. Võib olla olengi järgmine kodutu tänaval?  Kui muidu on mul igale probleemile vähemalt mingi lahendus olemas, siis praegu olen tervelt kaks kuud mõelud ja mitte midagi. Seekord viivad kõik teed tupikuga tänavasse, kus lihtsalt ei ole mingit väljapääsu.

    Ma lihtsalt kirjutan nagu asjad on ja kuidas ma tunnen. Seda ei tohiks segamini ajada minu jõupingutustega, et mu lastel oleks mõlemal minupoolne ülalpidamine olemas ja loomulikult tahan ma asju paremaks muuta. Vingumisel ei ole mõtet. Kui ma blogin, siis pigem mõttega olukorda analüüsida ja kui kuskil mujal ma ei saa oma emotsioone kasutada, siis blogis ma saan seda teha. Alla suruda on neid vale, nagu ka laste ees oma emotsioonidele vaba voli anda ja kohutamajas tuleb need üldse kõrvale heita. Pealegi ma tahan, et minu lugu oleks teejuhiks ka teistele. Kui ma juristi vastuvõtule läksin. Pidin seal koridoris istuma ja seal oli suur maal kaladest, kus üks kala ujus vastassuunas ja tema juures oli kiri: What if you are right?

    Ja elatisega seonduvas on muutused õnneks juba toimumas, mitte ainult Eesti, vaid ka mujal maailmas. On mõeldud välja erinevaid lahendusi, kuidas lahutuse käigus vanemate ülalpidamiskohustust jagada.

    Ka olen püüdnud oma võlgnevusi tasuda. Just tuli mingi teade aresti alt vabastamise kohta, mille oli tööandja saanud. Mina pole küll sellist teadet saanud. Loen võlgade kohta erinevat materjali, et kuidas on kõige efektiivsem neid tagasi maksta. Kiirelt ja iseenda igapäeva elu kahjustamata.

    Mul pole ka kombeks selles olukorras kedagi süüdistada. See, et isa pole kompromissiga nõus olnud, pole mingi süüdistav asjaolu, vaid lihtsalt fakt. Ainus asi, millele ma mõelda suuda on see, et saa asi ära laheneks ja mina ei peaks uut kodu ja/või tööd otsima hakkama.

  • Uncategorized

    Riistera köögis: korean egg roll

    Mu perekond on veendunud, et ma ei oska kohe üldse süüa teha. Samas on nad öelnud, et Aasia toidud tulevad sigahead 😀 Tänu diivansurfajatele on mul head õpetajad olnud. Viimane kord õppisin tegema munarulle. Siin üks Google pilti…sest minu rullid ei tule nii ilusad ja ma ei lõika neid selliselt lahti ka.

    Seotud kujutisKoosisosad saab ka endale paindlikult valida.

    Karp mune

    Peekon (nt Oskari suitsupeekon)

    Mozzarella riivjuust. Kindlasti Mozzarella, sest see ei hakka venima.

    Mais

    Soja

    Need on minu koostisained. Panen kolm (esimesel korral neli) muna kaussi, väike lusikatäis soja, mozzarella riivjuustu ja maisi. Segada omavahel kokku. Enne kui ma koostisaineid kokku segan, olen juba panni pliidile sooja pannud. Siis panen kulbitäie segu pannile, ootan, et põhi juba kannataks kokku keeramist. Lisan enne keeramist veel peekoniriba. Kui olen muna kokku keeranud tekib pannile ruumi, mille täidada järgmise kulbitäie munaga. Kordad tegevust kuni muna otsa saab. Ja ongi kiire hommikusöök olemas. Kuna ma ainult endale teen, siis ma olen kolmel hommikul süüa saanud.

    Aga netis veidi ringi vaadates mõtlesin, et peaks proovima teismoodi ka teha, porgandiga näiteks.

  • Uncategorized

    Juhtus midagi täiesti imeliku

    Olen migreeniga kodune. Esimest korda (üle pika aja) hakkas tööjuures nii paha, et ma mõtlesin, et ma lihtsalt suren maha enne kui tööpäev lõppeb ja koju vist ei jõuagi. Õnneks sain ikka koju. Laupäeval ärgates oleks nagu öösel keegi mulle panniga pähe tagunud. Magasin terve laupäeva maha. Pühapäeva hommikul aga kirjutasin Henry isa ja uuris kas ma olen kodune. Tal oli Tallinna asja ja otsustas külla tulla. Pidi õhtul tulema kella 6-7 ajal. Henryle ma ei julgenud öelda, sest mine tea, pärast ei tulegi. Kuigi varem pole seda juhtunud, et ütleb, et tuleb ja siis ei tulegi. Isegi helistas kui oli teele asunud.

    Õhtul oli aga kell peaaegu 8 ja meest ikka polnud. Otsustasin poodi minna, sest vetsupaber oli otsas. Sain just Nautica keskuse uksest sisse kui mõtlesin, et peaks helistama talle. Ta oli just Nautica sadama poolse ukse juures autosse istumas, et mulle maja juurde sõita.

    Lõpetasin kõne ära ja ütlesin Henryle, et lähme vaatame, kus see issi on. Henry kõrvalt küsib: “Mida sa ütlesid?” 😀

    Saimegi siis teisel poodi kokku. Henry ei suutnud uskuda, et ongi issi. Läksime siis meile. Jõime kohvi. Need kaks mängisid jalgpalli, kuni hakkas Horvaatia ja Taani jalgpall, mida me vaatasime. Hoidsime Horvaatiale pöialt. Suvalt valitud võitskond. Võiks ju ühe poole valida.

    Henry jäi 22 ajal magama, me vaatasime jalgpalli lõpuni ja kuna und ei olnud vaatasime veel Escape Plan 2: Hades. Muidugi und ei tulnud, siis pidi ikka kõik maailmaasjad ka läbi arutama ja tulevikuplaanid. Rääkisime eelnevatest töökohtadest ja palgast. Lastest.

    Hommikul mängis ta Henryga veel palli ja läks siis Soome poole teele. Jällegi ei tea kui kauaks. Ta oli poolteist kuud kodune, sest endisel naisel oli kasvaja ja keegi pidi lastega tegelema. See on jällegi selline olukord, millega meie elatisesüsteem ei arvesta. Reaalselt ei saa võtta ega nõuda raha, kus seda ei ole.

    Me oleme kaks vanemat, kes püüavad kuidagi toime tulla ja hakkama saada. Kas me oleme sellepärast oma lapsele võlgu? Henry pole sellepärast paljaks jäänud, et ühel poolt isal pole raha ja teiselt  poole riik (seadus, kohus, ühiskond) ei jäta mulle lapse ülalpidamiseks mitte midagi. Räägime siinkohal rahast, mis seaduse arvates vanematel peab lapse jaoks olemas olema kui nad eraldi elavad. Kui me isaga koos elaks siis kedagi ei huvitaks palju me panustame, siis võib lihtsalt EELDADA, et vanemad selle summa panustavad aga reaalselt kedagi ei huvita.

    Vähemalt on Henryl kaks vanemat, kes annavad oma parima. Ja kuigi Henry isaga kohtub harva, siis neil on ikkagi omavaheline side täitsa olemas.

    Kuigi me oleme mõlemad üsna sitas seisus, siis natukese mõistva suhtumise ja ajaga saaks asjad klaariks. Kahjuks puuduvad ümbritsevatel inimestel mõistev suhtumine ja aega atra seada ei anta. Mul oleks pooled jamad vist olemata kui oleks aega rohkem olnud.

     

  • Uncategorized

    Uus elatise määramise kord

    Justiitsminister Urmas Reinsalu esitas kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks perekonnaseaduse muutmise eelnõu väljatöötamiskavatsuse. Elatise määramine soovitakse muuta paindlikumaks ning panna sõltuma maksja sissetulekust, laste arvust ja laste vajadustest. Abivahendina loodaks infotehnoloogiline lahendus ehk nn elatiskalkulaator, mis oleks avalikult veebis kättesaadav.

    „Kuna Eesti perekondade elustandard ja võimalused erinevad väga suuresti, on maksimaalselt paindlikku süsteemi võimalik luua just elatiskalkulaatori abil, võttes seejuures eeskuju lähiriikide praktikast,“ ütles Urmas Reinsalu.

    Eesmärgid: Perekonnaseaduses sätestatud miinimumelatis on elatise maksjale sageli liiga suur. See võtab kohustatud isikult huvi elatist maksta ja võib tekitada talle rahalisi kohustusi, mida ta ei suuda täita. Seetõttu ei täida praegune miinimumelatis enam oma kohtumenetlust lihtsustavat ülesannet ega pruugi kaitsta elatist saava lapse huvi. Väljatöötamiskavatsuses analüüsitaksegi neid probleeme ja pakutakse välja lahendusi.

    Täpne valem luuakse eelnõu koostamise käigus, kuid elatise kindlaksmääramise lähtealused võiksid olla sellised:

    • Minimaalne elatis on pool lapse toimetulekupiirist, s.t 2018. aastal 84 eurot kuus (uus miinimumelatis).
    • Elatise suurus on seotud lahus elava vanema sissetulekuga, moodustades kindla protsendi vanema netosissetulekust. Justiitsministeeriumi hinnangul võiks kahele lapsele maksmisele kuuluv elatis jääda suurusjärku 32–33% vanema netosissetulekust.
    • Elatise suurus on seotud ülalpeetavate laste vanusega. Laste kasvades kulutused suurenevad ning seetõttu võtab elatiskalkulaator arvesse koefitsienti, mille võrra elatismakse laste kasvades suureneb. Vanuserühmad võiksid olla sarnaselt Saksamaaga 0–5 a, 6–11 a, 12–17 a ja 18–21 a.
    • Elatise suurus on seotud ülalpeetavate laste arvuga. Kui elatist makstakse ainult ühele lapsele, siis summa suureneb teatud protsendi võrra; kui rohkematele lastele, siis ühele lapsele maksmisele kuuluv summa vastavalt väheneb.
    • Kehtestatakse teatud protsent netosissetulekust, mis peab elatist maksvale vanemale alles jääma pärast seda, kui ta on maksnud elatist kõikidele ülalpeetavatele lastele.
    • Kalkulaator võtab igakuise elatise arvutamisel arvesse peretoetusi, mida last kasvatav vanem saab (lapsetoetus ja lasterikka pere toetus). Oluline on seejuures silmas pidada, et lapsele peab siiski tagama ülalpidamise vähemalt uue miinimumelatise määras. Kui sissetulekust lähtuv summa väheneb lapsetoetuse võrra, siis mitte alla uue miinimumelatise.
    • Elatise suuruse kindlaksmääramisel võetakse arvesse lapse jagatud elukohta. Nagu Soomes tuleks elatist kindla protsendi võrra vähendada, kui laps elab teise vanema juures vähemalt 7 ööd kuus. Samuti peaksid protsendid olenema koos veedetud ajast: keskmiselt 7–9 ööd kuus, 10–12 ööd kuus ja 13–15 ööd kuus. Seejuures ei oleks arvesse võetav protsent siiski võrdne lapsega koos veedetud aja proportsiooniga, sest näiteks võrdselt jagunev elukoht ei tähenda tingimata, et ka lapsega seotud kulud jagunevad pooleks.
    • Kalkulaatori abil arvutatud summad on kohtule näitlikud. Kohus võib kalkulaatori abil saadud summast kõrvale kalduda. Kohtule peab jääma võimalus mõista erandina välja uuest miinimumelatisest väiksem elatis, kui selleks on kaalukad põhjused (näiteks kui vanem on täielikult töövõimetu, viibib kinnipidamisasutuses vms). Samuti võib kohus välja mõista kalkulaatorist nähtuvaga võrreldes suurema elatise, kui näiteks lapse vajadused on tavapärasest märkimisväärselt suuremad (lapse puude vms tõttu) või kui kohtule on ilmne, et vanem varjab oma sissetulekuid või tal on sissetuleku asemel muud vara, mille arvel ülalpidamiskohustust täita.

    Täitsa hea plaan, sest nii võimaldatakse eraldi elaval vanemal oma lapse elus osaleda. See motiveeriks eraldi elavat vanemat pingutama oma lapse elus rohkem osalema kui ta teab, et saab selle arvelt vähem elatist maksta. Samas jääb talle endale rohkem raha, mida oma lapsele ise kulutada ja tal tekivad rahalised võimalused oma lapsega rohkem koos olla.

    Samas ei ole siin väga palju uut seoses praeguse süsteemiga. Ka praeguse seaduse järgi saaks arvestada lapse vajadusi kui need on nt puude tõttu tavapärasemast suuremad. Ka praegu saaks arvestada vanema töövõimet ja sissetulekut. Ka praegu saaks arvestada külastukordi. Ka praegu saaks arvestatada toetusi elatise arvestamisel. Probleem on selles, et ei vaadata miinimuelatisest kaugemale. Seega tänane probleem jääks uue muudatuse juures ikkagi püsima. Minu kohtu menetluse juures võiks kõiki neid asju samuti arvesse võtta aga neid ei taheta võtta. Osalise töövõime juures pean ikkagi otsima uue töö, et mul oleks võimalik miinimumi ära maksta. Kuigi minuga koos elavale lapsele on elatis välja mõistetud, siis eraldi elava lapse miinimumi tahetakse ikka sama suureks jätta ning mõlemad lapsed on ebavõrdselt ülevalpeetud. Toetustega ei arvestata.

    Arvatavasti seni kuni meil on määratud miinimumelatis, olukord ei muutu tegelikult paindlikumaks. Lihtsalt summa on väiksem. Kui on väiksem, hakkab olema tunduval rohkem perekonnaõigusega seotud menetlusi, sest kõik tahavad järsku millegi arvelt miinimumist suuremat elatist saada. On tõsi ju? Praegu teavad kõik, et kohtusse on mõtetu pöörduda (ainult mina olen loll ja järjekindel), sest pole võimalik saada miinimumist väiksemat summat. Enamasti öeldakse, et ei ole alust. Töötu olemine ega tervise halvenemine ei ole mingi argument, et raha ei ole. Kohtus küll mitte. Siis öeldakse, et sa ei ole järelikult piisavalt pingutanud uue töö leidmisel. Hea kui veel vanemana totaalselt maha ei tehta.

    Ka peaks vaatama üle, mis korras võib elatise osas täitemenetluse sisseanda ja kindlasti peaks üle vaatama, et elatisvõlgnevuse puhul arvestatakse kooselavate lastega. Kui ma käin kohalikus omavalitsuses selgitamas, et täitemenetluse järgi ülalpeetavatega ei arvestata, siis vaadatakse mind nagu napakat. Mismõttes meil selline seadus üldse on? Laps ei tohi ju ülalpidamisest ilma jääda. Eriti kui kohus on määranud elatise suuruse, mis kehtib mõlemale vanemale. Kohtutäitur peaks selle arvelt ikkagi minu osa ülalpidamisest kätte jätma. Liiga kergekäeliselt on võimalik täitemenelus sisseanda ilma teist poolt eelnevalt ära kuulamata. Ma pidin nii palju vaeva nägema, et mind lõpuks ära kuulatakse aga kas sellest üldse mingit tolku on? Kui minuga koos elav laps ikka ülalpidamiseta jääb, siis ma ei teagi, mida ma tegema peaks. Riigile kahjunõude esitama? Iseendale maksekäsu kiiremenetluse tegema?

    Allikas

  • Uncategorized

    Ohsaaa….

    Ükskord sattusin ülikooliaegse kooliõega bussis istuma ja rääkisime lastekasvatuses, õppimisest ning kõigest muust sellega seonduvast. Ta õhkas, et küll oleks tore kui minu tublid lapsed tema klassis käiksid. Minusuguse lapsevanemaga on nii kerge kõik asjad sirgeks rääkida…ja midagi rääkis veel, mida ma enam ei mäleta.

    Kes oleks arvanud, et maailm on nii paganama väike! 😀  Vaatasin siis, et kes see lõpuks Preili klassijuhataks sai, sest eelmisel korral veel nime ei olnud. Vaatan klassijuhataja nime ja pidin kõva naeru peaaegu maha panema. Nagu ei ole võimalik! 😀 Inimene, kes soovis mu lapse õpetajaks saada hakkab tema klassijuhatajaks. Nagu, kuidas selline juhus on võimalik??

    Ma pidin veel kinnituseks üle küsima, sest ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et see on päriselt 😀

    Kuigi ma olen oma lapsed ise lasteaeda viinud ja lasteaia sain samuti ise valida (nõusolekut siiski küsisin ka teiselt poolelt). Siis ühel hetkel kui tüdruk oli isa juurde elama läinud tundsin end sageli üleliigsena. Ometi olid tütrel lasteaed ja õpetajad samaks jäänud ning mina olin see, kes esialgu ainult õpetajatega suhtles. Käis lastevanemate koosolekul, hiljem käisin ka aga koguaeg oli selline kolmanda ratta tunne. Mõtlesin, et kui nüüd kool peale hakkab, siis olukord on veel hullem. Hakatakse vanemana totaalselt ignoreerima. Ma ei tea, miks meil selline ühiskond on, kus vanemat ignoreeritakse. Ma küll igapäevasel lapsega koos ei ela aga vanem olen sellgipoolest ja see ongi minu kohus vanemana lasteaedades ja koolides koosolekutel käia.

    Selles mõttes ongi mul suur rõõm teada, et just oma tuttav on lapse klassijuhata ja ma ei pea muretsema, et kooliga seonduvad mured ja rõõmud minuni ei jõua. Vähemalt ma saan oma lapse esimestele kooliaastatele kogu täiega kaasa elada ja talle toeks olla. Noh nagu kanaemad ikka 😀

  • Uncategorized

    Rootsi kruiis lastega 1.osa

    Kevadel ei sai broneerida Rootsi kruiis. Ema plaanis minna venna juubelit tähistama. Henry tahtis seda kuuldes ka kaasa minna, ainult siis kui õde ka tuleb. Samas tekkis reisil tunne, et see polegi sünnipäevareis, vaid äkki kellgei joomapidu, sest osa seltskonnast muust ei hoolinud. Niimoodi ei õnnestunud meil õigel kuupäeval ka sünnipäeva lapse õnnitlemine aga mida sai edukalt järgmisel õhtul siiski teha.

    Enne reisi aga sai minu tuju korralikult rikutud, sest kohtutäitur tegi minu arve tühjaks. Nimelt olin Henry huviringi eest maksnud ja see makse oli mulle tagasi saadetud ning muidugi minu arvele. See aga tähendas, et minu konto kasutuslimiit ületas limiidi ja kõik üleliigne võeti ära. Kirjutasin kohtutäiturile, saatsin konto väljavõtte ja isegi pildid panin juurde, sest nad ei näe kunagi neid väljavõtteid lugeda. Muidugi ei tahtnud nad mulle mu raha tagasi anda. Tuues mulle järgmise paragrahvi. Teate, ma olen need pähe juba õppinud ja ma tean, et tegelikult, et nende ära võtmine ei olnud põhjendatud. Raha oli maha läinud 19.06 ja võlgnikul tuleb teha avaldus, kuid mitte hiljem kui 3 tööpäeva möödudes. Paraku oli 22.06 lühendatud tööpäev. Ka ei saada nad mingit teavitust selle kohta kui nad on mingil kuupäeval raha maha võtnud…Ma olen avaldusi esitanud ka kohe kui on mahavõetud näiteks mõnest toetustest aga nad ei kanna midagi tagasi või venitavad. Ükskord küsisid, et Pärnu Linnavalitsus saadaks tõendi, et see oli just toimetulekutoetus, mille nad ära võtsid. Linnavalitsus ei jõudnud seda saata 3 tööpäeva jooksul ja me pidime ise vaatama, kuidas hakkama saame. Seleta siis korteriomanikule, kuhu su üürirahad on kadunud ja miks ta ei peaks sind päevapealt lihtsalt tänavale tõstma…

    Igatahes olin ma seekord päris endast väljas ja isegi reisipäeva hommikul ma mõtlesin minemata jätta, kuigi lapsed olid reisi väga oodanud. 10 euro eest ostsin laeva peale süüa kaasa. Hommikusöök oli hinna sees. Olin just laeva jõudnud kui taipasin isa käest küsida taskuraha (asi mida ma mitte kunagi ei tee) ja vaatasin, et mu parim sõber oli ka meid välja aidanud väikese laenuga. Ja siis oli mul us probleem. Mina ei saa oma pangakaarte kasutada muuks kui raha väljavõtmiseks automaadist. Helistasin õele ja küsisin, et äkki saan tema kaarti kasutada kui raha sinna peale kannan. Aga saime hoopis nii, et mina kandsin raha tema arvele ja vastu sain sularaha. See oli tohutu kergendus, et just enne laeva väljumist sai see asi korda. Vähemalt reisi ajaks.

    Lapsed olid õudnud sellel ajal kajutiga tutvust teha, multikaid nõuda ja vaielda selle üle, kes, kus magama hakkab. Kuna pakilised asjad said aetud, siis suundusime mängutuba otsima.

    D-terminalis, check-in
    Näomaaling mängutoas
    Hiireke
    Kajutis

    Õhtuks kui olime laevale tiiru peale teinud (mängutoad, poed jne) tulime tagasi kajutisse. Neile meeldis seal rohkem mängida. Poest olid mõlemad endale ühe mänguasja valinud. Neile meeldis üks väiksem mängutuba koos pallimerega ja kajut. Esimene õhtu läks üllatavalt ruttu ja lapsed jäid magama nagu omas kodus.

    Hommikul läksime sööma. Pabistasin palju, sest arvasin, et nad hakkavad seal ringi jooksma. Mulle vist ei ole kohale õudnud, et nad on juba suuremad lapsed. Vajadusel oskavad ennast kenasti üleval pidada. Otsisin neile laua süüa täis, siis endale ka ja leppisime kokku, et keegi ei lähe enne lauast ära kui kõik on söönud. Pidas peaaegu paika, sest ma lubasin neil aknast vaatama minna.

    Nad sõid kolm kaussi pannkooke maasika toormoosiga kahepeale 😀 Pärast hommikusööki läksime mängutuppa aga üks töötaja pakkus, et ma võiksin lapsed sinna jätta ja mina saan toas asjad pakkida. Ma mõtlesin, et kas ma äkki üle ei muretse? Teised saavad oma kuueaastased küll mängima jätta aga mina olen nagu kanaema. Passin kohal. Ometi teadsin juba eelmisest päevast, et see passimine on täiega igav. Kodus saavad oma hoovis üksi mängida küll aga laevas mängutoas ei saa. Pealegi oli seal alati mõni töötaja ka kohal.

    Jätkub

     

  • Uncategorized

    Elatisvõlgnevuse puhul ülalpeetavatega ei arvestata

    Jah, meie seaduses on selline punkt, et kui sa jääd elatist võlgu, siis sinuga koos elavate ülalpeetavatega ei arvestata. Jah, see tähendab, et minuga koos elav laps vaadaku ise, kus ta enda ülalpidamise saab.

    See maksmata jäämine võib olla mis iganes põhjusel alates sellest, et olid haige või jäid töötuks või sellel perioodil oli sul mingil põhjusel vähem raha. Sul pole lihtsalt seda poolt miinimumi kuskilt võtta.Kedagi ei huvita! Kui sa pole elatise saaja, siis sa püüadki tulla vähesema rahaga toime aga maksjal seda võimalust ei ole, et saab vähesemaga toime tulla.  Nii saab lapsega koos elav vanem anda täitemenetluse sisse (võlglasena kohtutäiturile) ja sealt edasi oledki omadega perses…Vähemalt mina olen. Teiste kohta ei oska öelda aga ega neid paremini kohelda. Kedagi meist, kes lapsest earldi elavad inimesena ei kohelda. Pannake mingi negatiivne võlgase silt külge, halvustatakse igal võimalikul moel. Kui ei maksa siis oma viga ja meid ei huvita kui su perearst on sul palunud võimalikult palju puhata ja lasta oma tervisel taastada, leida teisi alternatiive sissetuleku saamiseks. Me sõidame inimesest üle tegelikult põhjust üldse ignoreerides. Muidu öeldakse, et maaslamajat ei öelda aga elatise puhul see ei kehti. Just pannakse maas lamajale jalaga veel paar obadust.

    Küsitakse koguaeg lapse isa kohta nagu miks tema ei maksa. Mõni mõte on kohtutäituritlt nõuda, kui enamus rahast kõigepealt kohtutäiturile läheb. Ma ei saaks ikka midagi ja paneksin teise üsna kehva olukorda. Ja jätaksin tema lapsed ja isa toime tulema 305 euroga. Põhjustaksin olukorra, kus plajas ei oleks üks vaid neli last, et minu tütar saaks isa juures hästi elada. Mina muidugi ei tea, mis inimesed need on, kes tahaks asja selliselt ajada. isa käest elatise nõudimine teeks olukorra veel hullemaks. Esiteks mina ei saaks ikka oma laspi üleval pidada ja teiseks on veel üks vanem juures, kes on hädas oma laste ülalpidamisega. Kui tal lapsi ei oleks, oleks olukord muidugi teine.

    On üks oluline asi, millega kohtumenetlus ei arvesta. Kui inimesel on raske, siis tal on raske kohe, mitte aasta hiljem. Aasta hiljem on olukord veelgi hullem. Kuigi ma olen kohtus selgitanud, et minu üürileping hakkab lõppema peagi ja ma täpselt ei tea, mille eest me uue elupaiga saame ja minu finatsolukord läheb järjest hullemaks. Mida nad selle peale ikka ütlevad, et see on minu asi vaadata, kuidas ma hakkama saan ja menetlus jätkub ikka sellega, et minu tütar oleks võimalikult suurema summaga üleval pidada kui minuga koos elavat last. Ometi seaduse järgi see nii olla ei tohiks aga kohus on ikkagi see, kes otsuse teeb.

    Mõtlesin, et milline minu blogi tundub. Liiga negatiivne? Samas mind ei peeta üldse negatiivseks inimeseks, pigem väga motiveerituks, julgeks ja optimistlikuks. Kuigi ma kirjutan negatiivsel teemal nagu elatis rohkem ja võib jääda mulje, et kõik ongi lootusetu…Hetkel olukord polegi kõige meeldivam ja hetkel ma ei ole ka kõige paremat lahendust leidnud. Samas on mul järgmised tegevused kirja pandud ja mõned teist tehtud saanud.

    PS. Tulin just programeermisest ja minu postitus oleks nagu mingi kirjahälbega inimese kirjutatud. Sooorriii. vabandust. Ma parandan mingil hetkel ära need vead aga kuna üks lugeja mulle kommentaari kirjutas siis ma mõtlesin täpsustada, et see pole mingi minu väljamõeldud asi, vaid seaduses  on selline punkt kirjas ja mina tuliselt praegu selle vastu võitlen. Lisaks veel mõni muu rida.

  • Uncategorized

    Vastus kommentaarile

    Olen varasema tähelepanuta jätnud sellepärast küsimused:
    kas saan õigesti aru, et loobusid oma tütrest mehe kasuks ja pead maksma elatisraha tütrele 250.- kuus?
    miks sa ei anna seda raha tütre isale otse, miks on seal vahendajaks kohtutäitur?
    kas pead 250.- liiga suureks summaks?

    kas saan õigesti aru, et poeg, kes elab koos sinuga ei ole tütre isa laps?
    kas saan aru, et pojale ei maksta tema bioloogilise isa poolt elatisraha?
    kui poeg saaks elatisraha 250.- kuus nagu tütar, kas siis oleks kõik OK?

    kui planeerisid perereisi Rootsi, siis on norm, et arvutad kuu elatisrahast maha tütre reisikulu. Nii ka muud ühised kulud (muuseumid jne.)

    kokkuvõttes tundub asi keerulisem kui mina aru saan.
    Ära pahanda, et sekkusin. tahaksin lihtsalt selgust saada, sest kirjutad avalikult.

    Loobusin tütrest mehe kasuks? Jääb mulje nagu ma oleks praegu suhtes ja mitte vallaline. Ei. Ma ei ole oma lapsest loobunud. Ükski vanem ei loobu oma lapsest. Vähemalt vabatahtlikult mitte. See kui vanemad lahku lähevad ja laps ühe vanema juurde jääb, sest teda puht füüsiliselt pole võimalik pooleks teha, siis see ikka ei tähenda, et vanem oma lapsest loobub. Lapsel on kaks vanemat ja isegi kui nad enam koos ei ela, tuleb lapse eest ühiselt hoolt kanda. Paraku seaduse silmis tähendab see ainult raha andmist teisele vanemale, milleks konkreetne summa ehk pool miinimumpalgast. Kui lapsega koos elav vanem haigeks jääb, siis sellest ei juhtu midagi. Kui elatist maksev vanem haige lapsega koju jääb ja piisavalt tulu ei teeni, saab vanem talle kohtutäituri kraesse saata. Kahjuks ei ole elatise maksjal haige lapsega kodus olemine ja sellest tulenev väiksem töötasu mingi vabandus.

    Tegelikult suulise kokkuleppe kohaselt ei pidanud ma isale elatist maksma ja pidin seda tegema vahetult (külastuse ajal või kui isal on mingi konkreetse asja jaosk vaja, olgugi toitu vms), sest tütre isa ise minule elatist ei tasunud. Ma tegin küll maksekäsu kiirmeneltluse, kuid ta jäi töötuks. Siinkohal olen üsna väsinud selgitamas, et mina pole selline, kes teise rasket olukorda ära kasutab. Isa oli vastuväites kirjutanud, et maksab 150 eurot ja hiljem leppisime kokku, et kannab esialgu niipalju kui tal on. Seadus on üks asi aga omavaheline inimlik ja mõistev suhtumine täiesti erinev. Kahjuks tema otsustas kenasti oodata, et aeg ümber tiksuks ja minu käest siis täies ulatuses sissenõuda. Tema võib maksmata jätta, mina ei või. Seadused kehtivad lapsega koos elavale vanemale selliselt, et tema võib teise kasvõi koduta jätta.

    Kui on kohtutäitur peale pandud, siis millise rahaga sa täpselt ise maksma peaksid ? 305 eurost veel. Olen pakkunud, et maksan ise, teeme graafiku või teema kompromissi. Mitte midagi. Pealegi peab minu tööandja seaduse korras kohtutäiturile selle raha maksma. Ja kui minu kontol on rohkem kui 305 siis see kantakse automaatsel kohtutäiturile. Sulle ei antagi hiljem võimalust ise maksta.

    Poisi isalt on elatis välja mõistetud, kuid tal pole raha. Temal on ka lapsed üleval pidada. Kui ma oleks isekas inimene, siis ma võiks tema lapsed paljaks jätta. Noh las elab tema oma lastega 305 euroga. Peaasi, et minu lapsel kõik hästi oleks. Kuna ma aga tean, mis tagajärjed on tulemas, siis mina ei taha olla vastutav, et jätan lapsed ülalpidamisest ilma. Me muidugi aegajalt arutame ja räägime läbi, et kuidas seis on. Ta heameelega panustaks aga tal lihtsalt ei ole. Ma ei saa hakata nõudma sealt, kus seda pole. Kahjuks ei saada sellest aru, et nõudmine sealt, kus raha ei ole on väga nõme. Ka on seaduses kirjas, et tegelikutl ei tohi kahjustada inimese tavapärast elulaadi elatise nõudmisel aga väga paljudel juhtudel sellega ei arvestata ja vaadatakse mööda. Meil pole ainult üks seadus seal kirjas, vaid päris mitu.  Samuti ei pea last ainult tema isa üleval pidama. Mina emana pean ka aga praegu võetakse minu osa teise lapse jaoks ära. Seadus eelistab eraldi elavaid lapsi, kuigi tegelikult see nii olla ei tohiks. Ka ei tohiks vanemat jätta olukorda, mis ohustab tema tavapärast elulaadi.

    Kui poeg saaks 250 eurot, siis ikkagi ei oleks asi korras. Siis võidakse ka see 305 eurot vähemaks teha. Ja ikkagi ei oleks mul enda laste ülalpidamiseks endapoolset raha. See 305 eurot peaks sisaldama 2korda 250 eurot, et mina saaksin oma lapsi ülevalpidada.

    Kohus ei pea selliseid kulusid nagu reis lapsega põhjendatuks, et elatisest maha arvestada. Nad ei arvesta isegi seda, et 1/3 ajast laps minuga elab, kõik kulutused vabaajale, toidule, söögile jms mida ma lapsele kulutan ei arvestata maha. Lisaks tuleb tõestada seda nii detailselt. Ei piisa tšeki esitamisest. Sa pead näitama seost tšeki ja lapse vahel. Sa isegi pead lapsi söögiajal pildistama, väljas käies veel koos ostutšekiga enne kui see on piisav tõend, et elatisest maha arvata. Ma pean viimase kolme aasta külastused tõestama ära sotsiaalmeediasse pandud piltidega, sest seal on piltidel kuupäevad juures. Kuigi on konkreetne külastus kokku lepitud, siis sellest ei piisa. Samuti ütleb kohus, et miks mina ise oma lapsele raha kulutan ja ei ole seda isale elatiseks maksnud. Nende arvates ei tohiks mina oma tütrele raha kulutada, vaid kõik tuleb anda isale. Peamiselt leitakse mingi põhjus, miks kulusid maha ei arvestata. Öeldakse, et pole piisavalt põhjendatud kulu või midagi muud.

    Ongi keeruline asi. Asi laheneks kõige kiiremini kompromissiga aga teine poole ei ole nõus. Kuigi ta on teadlik minu tervislikust olukorras ja sellest, et on teine laps. Ta teab, et ka minul kulub tütrele raha. Eriti kui ta veedab minuga aega rohkem kui ühe ööpäeva.

    Kuigi minuga koos elav laps on ülalpidamiseta ja jäänud eraldi elava lapsega ebavõrdsesse olukorda, siis iga jurist ja advokaat teab, et sellist asja ei tohiks olla. Tuleb arvestada lapse heaoluga. Minu ja minuga koos elava lapse elulaadi ei tohi muutuda elatise väljamõistmise tõttu. Ometi oleme kahel korral kodust ilma jäänud ja õhus ripub kolmas kord. Andsin viimase hagi sisse jaanuaris, varsti on seitse kuud möödas. Seitse kuud ei ole suutnud kohus tagada minu lapsele ülalpidamist. Olukord on naeruväärne. Kas ma peaksin iseendale esitama maksekäsu kiirmenetluse, et kohus minu poolse ülalpidamisega arvestaks samammoodi nagu eraldi elava lapse puhul.

    Kui on veel küsimusi, püüan vastata.