• Uncategorized

    Kleididraama

    Olin teele oma tütre lasteaia lõpetamisele ja mulle meenusid mõned isiklikud kogemused seoses kleitidega. Tol hetkel oli mul seljas sinine kleit, millega olin just mõni aeg tagasi väljas käinud. See kleit ei olnud minu oma. Nii ma jõudsingi mõelda, et mul polegi endal mitte ühtegi isikliku kleiti olnud. Ja siiani olen ühte olulist elusündmust meenutades solvunud ja kurb. Seljas olnud sinise klieidiga juhtus selline lugu, et meil olid just Gordoni Perekooli loengud, kus rääkisime oma unistustest. Millegipärast oli minu unistuseks sinine kleit ja nii juhtus, et üks loengukaaslastest ütles, et tal kodus mitmeid kleite ja üks isegi sinine. Nii me siis tema juures maandusime ja saingi endale sinise kleidi.

    Mul on olnud kaks sellist olulist sündmust, kus mul oleks kleiti vaja olnud. Ja tegelikult enamusel on need –  põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamine. Kui ma põhikooli lõpetasin, siis maal kasvanuna ma tegelikult ei teadnud kui suurt ja olulist asja võiks endast põhikooli lõpetamine kujutada. Kuulsin, et keegi oli endale lasnud õmbleja juures riietus õmmelda. Samas mulle meeldis väga see valge kleit, millega ma lõpetasin. Kleit oli tegelikult ema oma nagu ka selle juurde käivad kingad. Aga ma olin alati tahtnud neid kanda, siis väga ei huvitanud, et pole omad. Teate küll, kuidas väikesed tüdrukud ema kapis ilusaid suuri kleite vaatavad ja mõtlevad ennast lausa printsessideks.

    Gümnaasiumit lõpetades aga ma tahtsin olla see printsess, kes kannab täiesti uut kleiti. Sellist, mida  saab valida poest. Pärast seda kui ma olin põhikooli lõpetanud, lõpetas ka minu õde, kes sai põhikooli lõpetades täiesti uue kleidi ja mulle ie mahtunud pähe, et kui tema on saanud uue kleidi, miks mitte siis seekord mina ka. Tegelikult ma ei saanud uut kleidi, saingi selle sama kleidi, mida õde oli oma põhikooli lõpetamisel kandnud. Ma olin nii pettunud, et nutsin kodus peegli ees kui soengut pähe tehti. Ja tänase päevani mulle ei lähe ükski põhjendus korda, isegi kui see on täiskasvanud inimesele täiesti arusaadav. Pole võimalik alati uusi riided osta. Minu jaoks oli oluline, et saan minna koos oma emaga endale gümnaasiumi lõpetamiseks kleiti ostma, mis on ühest küljest nagu kvaliteetaeg ema ja tütrega kui ka tunnustus selle eest, et ma olen tubli olnud.

    Kuigi kleit on materiaalne asi nagu raha, siis mõnikord on muud asjad palju olulisemad. Ühes olukorras sulle sobib kasutatud kleit, sest sellega kaasnev emotisonaalne väärtus ja eesmärk saab täidetud. Kuigi põhikooli lõpetades või gümnaasiumi lõpetades oled nagu natukene täiskasvanuks saanud aga ikkagi on selliseid väikeseid tobedaid laste soove. Kes välja loeb, siis mõlemas oli tegelikult oluliseks faktoriks ema, mitte kleit. Ema kleit, emaga ajaveetmine jne.

    Alustasin oma postitust sinise kleidiga, sest tegelikult tol hetkel ma mõtlesin sellele, et kas ma olen piisavalt kena oma lapse jaoks. Olin just eelmisel päeval näinud ühe teise ema ilusat kleiti. Nagu milline ema ei tahaks oma lapse olulisel päeval tema jaoks piisavalt ilus välja näha. Oma väikese kasvu ja peene piha tõttu on mul keerline normaalset kleiti leida. Kõik läks muidugi hästi. Juhtus see, mis alati. Preili istus koos teiste lõpetajatega ja otsis koguaeg minu pilku, et siis üksteisele lehvitada.

    Kogu teema lõpetuseks mõtlesin jälle elatisest, kus me kogu lapse ülalpidamiseks anname kasvõi väevõimuga ühele vanemale. Ka minu lapse lõpetamine ei möödunud pisarateta, sest mida rohkem on aeg edasi läinud, seda vähem on mul võimalik temaga aega veeta ja seega ei tahtnud ta kuidagi, et ma pean ära minema või, et ta minuga Tallinnasse kaasa ei saaks. Ma üldiselt ei ole selline, kes riiki süüdistaks aga vot sel hetkel olin ma nii kurb aga ka kuradi vihane. Ma ei näe, et praegu minu ja minu tütre osas oleks meie heaolu tagatud. Iga olukord on erinev aga olen kindel, et kui meie puhul otsustataks, et keegi kellelegi midagi maksma ei pea, siis lapsel oleks ikka olemas ja palju rohkem. Ta ei peaks oma lõpetamisel nutma ja ta oleks saanud ka oma emaga koos kleiti ostma minna.

  • Uncategorized

    Tahtsin tööst rääkida, kirjutasin suhetest ehk kuidas mul kaks last on

    Huvitav, et see mulle alles praegu meelde tuli. Samas on sellest kaua möödas. Kui me olime kihlatuga lahku läinud mais ja tema parajasti uue naisega koos elas, siis mina ja  mu tütar elasime koos minu sõbrannaga. Elasin tema korteris ka enne kui mehega kooselu alustasin. Õppisin Viljandis.

    Täna kommentaare lugedes mulle meenus, et Henry pole ainus, kes emaga on tööl kaasas käinud. Kui Henryt ei olnud ja tema isaga ka veel tuttav ei olnud. Sõbranna kaudu sain väikese tööotsa ja käisin koristamas. Hommikuti ühes pangas ja õhtusel ajal mingis ettevõttes. Kuigi ma olin ka väga toreda lapsehoidja leidnud, et autokoolis käia (issand ma olen mingi kuus korda autokoolis käinud vist!), siis tööle võtsin preili kaasa või sõbranna hoidis. Hiljem aitas Henry isa teda hoida. Temast pole ma eriti kirjutanud. Aga jah siis tema hoidis. Ta käis ise muidu väga pikkades vahetustes tööl aga ta tuli ikkagi. Minu jaoks on see väga suur asi, et olenemata oma tööst ja väsimusest ta leidis minu jaoks aega. Enamus, keda ma tean maanduvad koju ja ei liiguta lillegi, sest on liiga väsinud.

    Hommikul käisin tööl ja enne lõunat koju saabudes ootas mind alati valmis tehtud toit. Rõõmus laps ja korras elamine. Sõbranna meelest tähendas liiga hea mees aga suurt ohtu. Henry isa on korra külla sattunud ka hiljem. Tegeles lapsega, sõidutas autoga poodi. Vajadusel oleks terve elamise ka ära koristanud ja söögi ka valmis teinud. Lastega on samuti suurepärane ja talle meeldib väga isa olla. Ta pole viriseja. Mitte kordagi pole ma kuulnud, et ta viriseks või kurdaks, et tal on rakse kui midagi vajab tegemist. Aga onju suurepärane kui on mees, kes väsinuna töölt koju saabub ei ütle naisele, et ta on väsinud, et pere jaoks olemas olla. Praegu me kokku ei satu ja suhtleme harva, sest elud on erinevad. Aga ma väärtustan sellist inimest ja ta oli mulle raskel ajal kui ma olin just lahku läinud ning püüdsin ise hakkama saada, toeks. Lapsi me ei plaaninud ja tema soov oli välismaale tööle minna. Nii on meie teed lahku läinud aga vastastikune lugupidamine on alles jäänud. Keegi kedagi ei vihka ja kaikaid kodarasse ei loobida. Noh, et ela ise ja lase teistel elada.

    Pärast seda aega olengi rohkem üksinda olnud. Lapseootus tuli muidugi üsna suure šokina. Aga ma juba tol hetkel teadsin, et väga pikalt mul ühtegi teist suhet ei tule. Ma ei tahtnud, sest kuus aastat tagasi vaadati üksikemadele halvemini. Praegu on olukord veidi parem, sest kõik julgevad rohkem üksikvanematest rääkida. Meie hulgas on väga palju edukaid lapsevanemaid, kes oma lapsi üksinda kasvatavad.

    Muidugi tahtis mu endine kihlatu minuga siiski edasi koos olla ja kolis teise naise juurest välja. Öeldes, et tema jaoks ei ole oluline, kelle last ma ootan. Kusjuures ma käisin isegi kaasas kui ta oma asjadele järgi läks. Läks  septembris Soome tööle ja mõne nädala pärast jättis maha.  Minu sünnipäeval saatis hommikul kulleriga mulle lilli, Rafaellokarbi ja kaardi. Õhtul teatas, et ta kolib teise juurde tagasi ja mina võin kaardi põlema pista ja lilled ära süüa. Sõbrannale tuli ema küll, kes pidas mind veidarks, sest mul oli ääretlut kurb ja löödud olla aga samas suutsin ikka muude asjade üle naerda ja nalja teha. Me vaaritasime koos lõhesuppi teha. Ta võttis terve lõhe kaasa, mille fileeris ja ülejäänud osadest tegime suppi. Väga hea oli.

    Ma ei tea, miks ma nii palju kirjutasin. Tahtsin tegelikult eelmisele postitusele lisada, et olen ennegi lapsega koos tööle läinud. Ma ütleks, et ma andsin ka palju selgema ülevaate, miks mul on kaks last kahe erineva mehega. Ja miks ma ikka veel vaba ja vallaline olen. Pärast sellist kogemust kui sinu traditsioonilisele mõtlemisele on korralik vesi peale lastud tõmbab korralikult mõistuse kinni. Minu jaoks oli ikka ülikool ja lõpetamine ja töö leidmine ja siis mees ja abielu ja laste saamine. Kuni sul roosad prillid eest lajatakase ja sa näed, et reaalses maailmas on väga vähesed õnnelikud, kes sellises traditsioonilisuses elada saavad.  Minu mõttemaailm tegelikust elus,  suhtest ja ka emaks olemisest vajas korraliku muutust. Viimased viis aastat olengi suutnud ainult iseendale keskenduda ja oma lastele ja sellele, mis on neile parim.

  • Uncategorized

    Suvel koos lapsega tööle

    Pärast nädalast puhkust läksin taas tööle. Olin mures, sest lasteaias on tulemas kollektiivpuhkus ja Henryga pole siis midagi peale hakata. Olen seda õudust varem läbi elanud, et leida tasakaal emaks olemise ja töö vahel kui laps lasteaias ei käi. Püsiva lapsehoidja leidmine on keeruline. Rääkisin sellest juhatajale. Juhataja rõõmsal häälel, et mis sa siis ikka teed, kaasa võtad! Las mängib Playstationit, aitab raamatuid riiulisse panna või midagi. Samas mul ongi töökeskond lastekeskne. Koos raamatute riiulisse panemine pole ka halb mõte, tema saab neid piiksutada ja mulle tuua ning mina panen riiulisse. Loeme koos raamatuid ja koos saab meisterdamist teha jne.

    Tegelikult olen korra juba Henry tööle kaasa võtnud ja lapsed on tööajal mul töö juures käinud kui olen meisterdamistundi läbi viinud. Lapse tööle kaasa võtmine ei ole mingi võimatu missioon aga kindlasti stressirohke. Pole kuidagi erinev lapsega kodus olemisest. Ikka teed mitut asja korraga. Laps, koristamine, söögitegemine. Tööjuures ainult ülesanded ja keskkond on teine. Ma mõtlen, et see paneb emasid mõistma, et lapsed ei ole maailmanabad, vaid elu osa. Kui sul on endal palju teha, siis paratamatult õpetad oma lapsed iseseisvamaks.

    Kusjuures see on asi, millele ma ei ole varem eriti mõelnud. Kui on vaja lapse kõrvalt tööl käia ja teda lasteaeda ei saa, siis kui paljud on mõelnud, et laps tööjuurde kaasa võtta üldse? Oleneb muidugi töökohast ja lapsest, tema vanusest jne. Samas olen kuulnud lugusid, kuidas on lapsi igale poole kaasa veetud. Tänapäeval on ikka veel arusaam, et ema peab lapsega kodus olema. Mina isiklikult pole sellega nõustunud, sest lapsel eelkõige hea seal, kus on tema ema. Loengust, tööl jne. Vaadake Ukuaru filmi või lugege raamatut. Seal jättis Minna lapse üksinda koju ja ise läks kartulipõllule kartuleid võtma või metsaraiet tegema. Muidugi ei peaks propageerima, et emad võiks kõik koguaeg lastega tööl käia. Emade jaoks on tööl käimine mõneti nagu puhkus ja tööl koos lapsega tähendab tavaliselt suuremat pinget ja stressi. Mina isiklikult pabistan koguaeg, et ta rikub vara ära ja ma pean kahjusid korvama hakkama. Mul õnneks ainult mõni tööpäeva nädalas ja võib olla keegi on vaba ka, et igapäev ei peaks kaasa tulema. Henryle on muidu raamatukogus meeldinud

    Leanika kirjutas ka oma päevast lapsega tööl, mis oli täitsa tore postitus.

    Ma kahjuks ei mäleta, kuidas meil Henrya see tööpäev sujus kui ta kaasas käis aga tööpäev läks päris ruttu. Ta vaatas multikaid, mängis mänguasjadega. Talle meeldis Lotte jutupliiats. Lõuna ajal läksime koos sööma. Seekord kui ilm lubab saab hoopis lõuna väljas süüa. Kui teil on mingeid toredadi tegevusi välja pakkuda, mida laps saaks raamatukogus teha, siis kirjutage 🙂

  • Uncategorized

    Kuidas ma esimest korda läätsesi tegin…

    Kui aus olla polnud mul õrna aimugi, mis asjad on läätsed või kui söödavad need on. Kuna ma veebruaris taotlesin lasteaia kohatasu vabastus, siis meile pakuti toiduabi. Noh, miks mitte kui kulusid saab toidu pealt kokku hoida. Nii meile selline toiduaine koju kappi sattus. Ma teen väga sageli kodus päevi, kus me teeme süüa ainult sellest, mis kodus juba olemas on. Sõber Google on meile abiks olnud retseptidega, mida ma tavaliselt olen natukene kohendanud vastavalt sellele, mis mul kodus saadaval on.

    Lõime Google lahti ja kirjutasime läätsed sisse. Sanrda on vist head tööd teinud, sest jõudsime tema taimetoidulehele 😀 Valisin ette Läätse strooganovi ja uurisin, mida retsept sisaldab. Mul enamasti ei ole kunagi kõike, mida retsept sisaldab.

    Läätse strooganov

     

    Minul olid olemas:

    -punased läätsed,

    -vett,

    -marineeritud kurki,

    -soola (himaalaja sool),

    -tomatipastat (tegelikult purustatud tomatid ),

    -sojakastet.

    Lisaks Tom Kha supi jaoks mõeldud maitseainesegu.

    Loen retsepti, et läätsed tuleb keema panna ja selleks kulub 30 minutit. Kuna enamasti riis ja tatar tuleks pesta, siis uurisin sõbrannalt, et kas enne keema panemist tuleb nendega ka midagi peale hakata. Ta polnud ka kunagi läätsesi teinud ja ütles, et pese ikka ära. Ütlen vahele, et tegelikult ma tatart ei pese, vaid panen sooja vette 10 minutiks ja riisi pesen külma veega enne keema panemist.

    Panin läätsed keema ja ega ma seda aega ka täpselt ei jälginud, kuid mingi hetk tundsin kahtlast lõhna. Ma keetsin oma läätsed potipõhja kinni 😀 Mis seal ikka, alustasin algusest. Vaatasin kella ja hoidsin pingsamalt potil silma peal aga umbes 15 minuti pärast tundus kogu asi nagu liiga ära keenud juba. Seisan pliidi ees ja kurdan sõbrannale, et see asi küll õige ei ole. Piilub üle mu õla ka potti ja teatab, et ah pane teised asjad ka sisse. Lisasin siis tükeldatud marineeritud kurgi, tomatipasta ja sojakastet. Seda supisegu taipasid hiljem panna, kuna mul muud sobivat maitseainesegu ei olnud. Olin just pakilt lugenud, et need läätsed olid Hiinast pärit, et pole vahet, üks Aasia värk kõik. Selgus, et see ei olnud üldse halb mõte. Aga vb olid mul mingi teised läätsed, mis kiiremini keevad vms?

    Lõpuks saime kokku väga maitsva roa. Mõlemad kühveldasime kaks kaussi sisse ja muudkui kiitsime. Teisele portsule lisasime natuke ketsupit ka juurde ja see meenutas mulle natukene tatart, mida olime varem teinud. Panime ükskord tatrale marineeritud kurki ja ketsupit. Ja siiani millegipärast kripeldab, et miks ma ometi küüslauku ka ei pannud 😀 Homme plaanin Läätse bologneset teha, seekord küüslauguga.

    Olete ka Sandra läätse strooganovi teinud? Kuidas oli?

    Kaks asja retseptis ma oleks igaljuhul teistmoodi teinud. Esiteks ei saa ma süüa sibulat, seega kõik minu toidud on ilma selleta ja teiseks kasutan soolaks alati himaalaja soola. Üllataval kombel aitab see tõesti migreenihooge vähemaks võtta, vähemalt on peavalud vähemaks küll jäänud. Mulle soovitas seda tuttav Pakistanist, kes minu juures sohvasurfi harrastas ja minu tervisemurest kuulis. Ta pakkus, et võiksin soola välja vahetada tervislikuma himaalaja soola vastu. Kui kellelgil on ka sagedasemaid peavalusid võiks ka proovida ja mulle tagasisidet anda, kas soola vahetamine aitas.

     

     

  • Uncategorized

    Tunned blogijat?

    Lugejad on alati arvamusel, et kui nad kellegi blogi loevad, siis nad alati teavad täpselt millise inimesega on tegu. Pärast eelmise posituste lõppu mõtlein, et esitan teile küsimused ja vaatame kui palju mu lugejad mind tegelikult tunnevad. Ma loodan, et vähemalt on üks julge, kes küsimustele vastab. Ja võib täitsa huupi pakkuda kui täpset vastust ei tea. Need võib mulle postkasti saata.

    Alustaks mõnest lihtsamast.

    1. Mis on minu eesti keelne täisnimi?
    2. Mitu last mul on?
    3. Mis linnas ma elan ja millisest linnast olen pärit?
    4. Minu lemmiktoit?
    5. Mis on minu hiina keelne nimi?
    6. Mis filmi kinos viimati vaatamas käisin?
    7. Kui pikk olen? Ja palju kaalun?
    8. Kas mul on tätoveeringuid?
    9. Mis on minu lemmikviisi ajaveetmiseks vabal ajal?
    10. Mis keeli ma oskan vabalt rääkida? Milliseid olen varem õppinud?
    11. Mis on minu lemmik ilutoode?
    12. Kui ma saaksin juua ainult ühte jooki peale vee, siis mis see olla võiks?
    13. Minu lemmikfilm?
    14. Kas ma õpin või töötan?
    15. Nimeta üks asi, mille üle ma võiksin uhke olla?
    16. Millal on minu sünnipäev ja kuidas mulle tähistada meeldib?
    17. Mis mu laste nimed on ja kui vanad nad on?
    18. Mitu õde-venda mul on?
    19. Millise brändi ma loonud olen?
    20. Kuhu ma viimati reisisin? Ja miks?
    21. Mismoodi mu õde mind kutsub?
    22. Nimeta üks asi milleta ma elada ei saaks?
    23. Iseloomusta mind kolme omadussõnaga.
    24. Kuidas ma tähistan emadepäeva?
    25. Kaks asja, mida mu toidus olla ei tohi?
    26. Minu lemmikloom lapsepõlvest?
    27. Mis haridus mul on?
    28. Mul ei tule rohkem ühtegi head küsimust pähe, seega siia lisa ise küsimused mida tahad küsida.

    Aga palun, saate oma vastused esitada ja oma teadmisi proovile panna kui hästi sa blogijat tunned 😉

     

  • Uncategorized

    Kas enesetunne muutub tõesti paremaks?

    Tänaõhtune fiilosoofiline mõtlemine teemal, miks inimesed kaasinimestega nii halvasti käituvad. Olen pidanud silmitsi seisma mitmete raskustega ja ka enda ümber näen inimesi, kes hädavavevu toime tulevad. Kusjuures nad kõik on head inimesed, kellel lihtsalt on asjad viltu vedanud. Näiteks ükspäev paluti Facebookis toiduabi ühele perele, kus pereisa oli pidanud haiguse tõttu pikalt kodus olema ega saanud perele raha teenida. Kahjuks on aga väga paljud suhtumisega, et ta pole piisavalt inimene olnud oma elus. Kuidas muidu inimestel raskused tekivad kui nad pole ise sellele kaasa aidanud?

    Miks me inimesi halvasti kohtleme? Kas on tõesti nii raske kaasinimesi mõista?

    Ükskord jalutasin õhtusel ajal pargis. Sügis oli just saabunud. Päeval olid ilmad väga soojad, kuid õhtul läks väga külmaks. Pargipingil magas üks mees. Mul ei olnud vahet, kas ta on joodik või asotsiaal või mis iganes nimega te neid pargipingil magavaid tüüpe kutsute. Mina jõudsin mõelda ainult niipalju, et öösel läheb liiga külmaks ja pole vaja inimest surema jätta. Pole vahet, kellega tegu on ja kuigi ma tahaks sellistest inimestest kauge kaarega mööda käia, siis see pole inimlik käitumine.

    Mul on ka üsna keeruline majanduslik olukord, kuigi mu sissetulek iseenesest on okey, siis ma olen mõelnud…mismoodi peaks kellegi raha sunniviisline ära võtmine inimese olukorda paremaks tegema? Inimene, kellel mingil hetkel tekivad rahaprobleemid (kasvõi eeltoodud pereisa) jäetakse tegelikult hätta ja kõige hullem on, et rahvas astub peale ka. Nagu inimene oleks muutunud järsku prussakaks keda on vaja laiaks litsuda. Inimesed on nii rahakesksed, et neid ei huvita kui raha ei ole, vaid nõuavad siis hoopis juurde. Ma siiani ei saa sellest loogikast aru, et kui inimesel raha ei ole, siis nõutakse tema käest veel rohkem, et äkki tal siis järsku on raha? Inkassofirmad on ikka eriti huvitavad asutused, kes sõimavad veel inimest tundmata näo suvalt täis ka…Tegelikult on asi väga lihtne. Kui sa toetad inimest, selles asemel, et temas üle sõita, võidaksid mõlemad pooled.  Ka minul oleks majanduslik olukord palju parem olnud kui ma oleks natukenegi mõistvat suhtumist ja aega saanud.

    Mäletan siiani seda Julia nimelist naisterahvast, kes mulle helistas kui ma oma haige lapsega, kes rotaviiruse tõttu oli tilguti külge aheldatud, sõimas mu näo täis. Miks sa võtsid endale nii kalli telefoni järelmaksuga kui maksta ei suuda? Miks sa tööl ei ole? See, kus ma olen ja mis põhjusel teda ei huvitanud. Teda huvitas ainult raha ja see, kuidas mind survestada. See telefoni järelmaks ei olnud mingi äsja võetud asi ja ei olnud kallis. Tol ajal oli mul Elioni pakett ja kuna ma teleri sain seal järelmaksuga ning ka hiljem kenasti makstud…Võib oligi viga teha leping firmaga ja kasutada kõiki nende teenuseid korraga, sest hiljem võib kõvasti vastu pükse saada. Kui tekivad rahaprobleemid, siis nemad lõpetavad lihtsalt lepingu, nõuavad kõrget lepibgulõpetamise tasu ning pead maksma kõigi teenuste ja toodete eest korraga. Tegelikult juhtus nii, et ma maksin päev enne kui nad lepingu lõpetasid oma arve ära. Hiljem nad keeldusid vastutust võtmas ega taastanud minu lepingut. Oleksin pidanud maksma lepingulõpetamise tasu, kuhu oli lisatud veel seadmete ja teenuste maksud kogusummas. Olin pettunud, et nad minu lepingu lõpetasid, kuid olin arve tasunud ning nad ei taastanud minu lepingut. Ma pole selline, kes pea liiva alla peidab. Püüdsin ikka mingit mõlemale poolele sobivat lahendust leida aga väga sageli keeldutakse. Ka võlanõustaja soovitab ikka ennekõike firmaga asju ajada aga tegelikult ettevõtted ei viitis kliendiga sellises olukorras tegeleda. Öeldakse, et eeskiri on selline ja kõik. Päevast päeva ma näen, kuidas vastutust ei taheta võtta. Näidatakse mingi paragarahv ette ja pühitakse käed jamast puhtaks, et siis avatud peopesaga raha oodata. Praegune olukord on veel eriti jabur, kuidas 305 euroga kuus elamine peaks aitama mul oma majandusliku olukorda taastada? Kui ma sellest inimestele räägin ja oma paberid ette näitan, siis nende pilgus on küll “mismõttes nagu, päriselt.

    Huvitav, kuidas need inimestel, kes teiste olukorra halvenemisele veel rohkem kaasa aitavad, tunnevad ennast tõesti hästi? Mis siis kui lõpuks ise samas olukorras on? Kõik tunnevad ennast ühtemoodi nurka surutult ja abitult. Inimesed ei ole oma loomult halvad, lihtsalt neile kleevitakse mingi silt külge. Näiteks emotsioonid ei ole positiivsed ega negatiivsed, me lihtsalt peame naeratust positiivsuse märgiks ja viha negatiivseks. Mu õde ütle ütles mulle ükskord: “The one who smiles the brightes is actually hurting the most.”

    On ka väljend “The loneliest is the kindest.” Üksindust peetakse samuti negatiivseks. Ükskord pidin vastama küsimusele, kui üksi on üksikvanem? Arvatavasti vastaks sellele praegu teistmoodi kui siis.

  • Uncategorized

    Hüvasti, ülikool!

    Ma isegi ei hakka mainima kui mitu korda ma olen selle nädala jooksul jõudnud mõelda, et saadan ülikooli kuradile. Kui ma selle semestri esimeseks eksamihindeks F sain, siis olin ausalt maruvihane. Oh, ärge muretsege! Ma pole ainus, kellel on sellest õppeainest kops korralikult üle maksa läinud mitu korda.  Meile lihtsalt sattus selline tore õppejõud, kes ÕISis pandud kursuseprogrammist kinni ei pidanud. Kuigi ma täitsin ära ettenähtud nõuded, mida kursuse läbimine eeldas, siis õppejõu seisukoht on, et ma pole mitte midagi teinud. Probleemid hakkasid siis kui selgus, et õppejõud ei luba tudengeid eksamile ja jättis mitme jaoks edasi töö küsitavaks. Vaja oli esitada ikkagi 2 lk esseed ja teha ära väga mahukas grupitöö. Kes see tahab oma aega sellele raisata kui hiljem tulemus on F. Essee sain arvestatud ja ülejäänud grupikaaslased said esitluse eest hindeks C, mis on samuti arvestades töö mahtu tegelikult tudengitele näkku sülitamine. Rääkimata sellest, et sai õppejõudu teavitada, et tervislikel põhjustel mina ei saa koguaeg loengutes käia. Teda ei huvitanud!

    Proovige 20 minutiga välja tuua välja 6 erineva usundi kohta sarnasused ja erinevused. Tekkeaeg ja -koht, personaalse rajaja olemasolu või puudumine (nende sarnased ja erinevused), jälgijaskonna suurus maailmas ja leviku ulatus, käsitlus jumalast, jumalates või absoluutsest reaalsusest, käsitlus maailmast ja inimestest, käsitlus inimese ja jumalate või absoluutse reaalsuse suhtest, käsitlus surmajärgsest elust, eetika ja moraal nin kultus (religioossed toimingud). Me nägime päris mitut gruppi, kes olid ajahädas ja tegid kiirustades väga tobedaid vigu. Ka mina avastasin meie esitluse ajal mitu viga, mis tulid peamiselt kiirustamise tõttu. Seisukohti ei võimaldatud üldse põhjendada, kuigi me olime selleks valmistunud. Kõik said üldistamise pärast kritiseerida. Samas pean kiitma loomingulisuse eest, sest seal oli nii tabeleid, graafikuid ja muid lahendusi, et võimalikult kompaktselt oma esitlus sooritada. 

    Hinded pandi kõigile grupiliikmetele samad. Olenemata sellest kui palju keegi oli kursusel panustanud. Ja eksamile (esitlusele) ei lubatud kui loengupäevikuid polnud piisavalt või esseed tehtud, samas saadi alles pärast esitlust teada kui tehtud töö arvesse ei läinud.  Ühegi tudengi tegelike teadmisi ei hinnatud. Siiani küsin endale, et mis kuradi asi see oli üldse?? Teile sobib teha ära suur töö ja siis selle eest ei midagi saada? Olen kuulnud, et kaebusi selle õppeaine kohta on nii palju, vb võetakse midagi ette. Ainus asi, mis selles loengust õppida oli, oli see kuidas sisult hea loengu võib üks inimene täiega ära rikkuda oma üleoleva ja lugupidamatu suhtumisega.

    Samas ühes õppeaines, kus hinne sõltus esseest ja kolmest kirjalikust testis. Kolm kirjaliku testi pidid olema 50% koguhindest. Õppejõud tegi ühe kirjaliku testi, kus ainult kolm inimest said testi arvestatud (üks neist mina), teise testi tegime koha peal, kuid hindamiseks ega kontrollimiseks ta neid ei võtnud (kohalolijad sain niisama arvestatud) ja kolmanda kirjaliku testi jättis ta ära, sest ta ei saanud välisreiside tõttu viimaseid loenguid anda. Hiljem essee kohta ütles, et tema meeles on see plagiaat, kuigi mul oli kasutatud kirjandus välja toodud ja hiljem kontrollisin mitu korda, sest tegelikult plagiaadisüüdistus on tõsine asi. Aga olles juba kogenud sellist üleolevat suhtumist on mul ükskõik. Rääkisime teiste tudengite sellest ja nende meeles ka pole mõtet midagi ette võtta. Keegi ei vaata su hindeid ja tegelikud teadmised loevad palju rohkem.

    Veel üks jama oli siis kui ÕISis oli viga eksamiajaga ja mina saabusin eksamile tund hiljem. Kõigepealt ei tahetud eksamile lubada ( sest eksam hakkab lõppema ja õppejõud läheb puhusele), siis soovitati mul üldse semestrit korrata, kusjuures sama inimese poolt, keda ma eelmises lõigus mainisin.  Alles siis kui ma korralikult endast välja läksin selgus, et ups süsteemiviga. Arvate, et keegi vabandab sinu eest siis? Muidugi mitte. Eksamit sain teha aga emotsionaalne kahju oli tehtud ja see andis tugevalt tunda eksamil. Hoidsin vaevu pastakat käes. Kirjutasin hiina keele eksamit aga kuna ma HSK taseme 3 tehtud sain, siis ma tean, et ma olen palju võimekam. Nüüd oleks asjakohane mainida, et pärast sisseasumist on meil ainult üks aktiivne õpilane pluss veel kolm ja võib juhtuda, et järgmisel semestril pole ühtegi õpilast kolmandal kursusel. Vahva!

    Igatahes on olnud väga ebameeldiv kogemus ja kolmandat aastat ma samasugust enam ei taha. Ma olen mõelnud, et peaks kolmanda aasta akadeemilisel olles sooritama aga siis ma ei saa õppetoetust ja lõpetamine venib kaugemal. No thanks! Ma samas imestan, kuidas mul õnnestub koguaeg selliste inimeste ja olukordade otsa sattuda. Kusjuures süsteemiviga on mul tulnud ette korduvalt! Haiglas kui minu meili aadress oli .gom lõpuga, arve ei tulnud kohale ja minu aeg tühistati ilma igasuguse hoiatuseta. Ühistaotluse puhul jäeti puudetaotlus ikka menetlemata jms. Mul on tõsiselt mingi halb karma 😀

    Mul kadus igasugune motivatsioon teisi eksameid teha ja iga kordamise juures mõtlen, et miks ma seda teen. Samas olen kasutanud oma unetusperioodi siiski öösel õppimiseks. Öösel on hea vaikne õppida. Proovisin ka ööraamatukogu aga see tundus liiga kahtlane paik. Üldse ei istunud öisel ajal raamatukogus olemine. Vähemalt mitte ülikooli raamatukogus. Vanasti õppisin koguaeg Kurgja Talumuuseum raamatukogus, ka öösiti, aga see oligi kuidagi teistmoodi. Võib olla sellepärast, et seal ei jalutanud teisi inimesi ringi ja lõhnas vanaraamatute järgi.

    Valmistun veel kolmeks eksamiks ja kirjutan ühe essee (kokku neli õppeainet) ning ongi kõik, siis vaatan, mis edasi saab. Vähemalt nende osas ikka hinnatakse minu enda teadmisi veidi adekvaatsemalt.

    Lõppu panen hoopis pildi Henryst. Käisime enne minu hoogsat õppima asumist pargis. Enne ärkas kella nelja ajal hommikul üles ega saanud aru, miks ma teda magama tagasi saadan, sest väljas hakkas juba valgeks minema.

     

     

  • Uncategorized

    Probleem

    Olen probleemi ees. Mida ma edasi tegema peaksin?  Ühest küljest mul poleks selle vastu midagi, et igavat elu elada, kus ongi ainult töö ja pere. Vähemalt mulle tundub, et stabiilsusest rääkivad inimesed oskavad ainult tööl käia ja vaba aega perega veeta. Muud nagu ei olegi.

    Pärast kooli oleks mul töö alles ja mulle väga meeldib mu töö. Samas ma ei taha suures linnas elada, kus on palju võimalusi aga inimesed on kuidagi kadunud. Mu pereliikmed linna ei tule, sest Tallinna liiklusi on terves maailmas kõige jubedam (isa ütles, et sõidab enne kuskil Pariisis ringi kui Tallinnas).

    Kõik küsivad, et mismõttes sa ei tea. Hiina lähed muidugi! Mõned on aga eriti kõrgel arvamusel minust, kes soovitab õigusteaduskonda, kes neuroloogiat õppima. Samas olen praegu isegi probleemi ees, kus ma enam ausalt ei viitsi õppida ja ma pole kindel, kuidas mul selle semestri lõpetamine kulgeb. Ma teen eksaid ära ja suvel mõtlen üldse, kas tahan jätkata, sest mul on lihtsalt liiba palju ebameeldivaid kogemusi esinenud.

    Olen mõelnud mõnedele võimalustele. Näiteks võiks aastaks aja täielikult maha võtta ja ema juures elada. Saaksin lõpuks ometi raamatuid lugeda ega pea kuhugi kiirustama. Päriselt puhkama nagu mu arstid ikka soovitavad. Teine on hoopis vastupidine idee. Asjad seljakotti ja reisima. Ma olen kohanud mitmeid couchsurfareid, kes ringi reisivad ja mitmeid neist on meid Henryga endale külla kutsunud. Saksamaale ja Hongkongi oleme väga oodatud. Ma saaksin natukene töötada ka seal, kus ma parajasti olen ja 305 eurot on mul igakuiselt ikka olemas. Enne kui Henry kooli läheb oleks talle see küll lahe seiklus ja mina võib olla suudan välja mõelda, mida ma terve ülejäänud elu teha tahan. Valikut on aga need kaks on praegu kõige rohkem esile jäänud. Muidugi mingi tööd tuleks teha

    Mis valiku teie teeksite ja miks jus selle?

  • Uncategorized

    Tants raha ümber

    Mulle ei meeldi inimestest halba rääkida. Tagarääkimine ka ei ole minu teema. Tunnen ennast täiega imelikult kui seltskonnas hakatakse kellestki halvustavas toonis taga rääkima. Ma vahel nendin mõnda fakti ja enamasti räägin inimestest taga kui mul on neist midagi head rääkida. Muidu öeldakse, et surnutest halba ei räägita, siis minu puhul kehti see ka siis kui inimest ruumis ei viibi. See ei ole minu arvates viisakas käitumine. Mulle meeldib inimesele otse öelda, et kuule mulle sinu juures see asi ei meeldi aga ka seda ainult sellepärast, et äkki ta ei teadnuki. Minu reaktsioonid on pigem imestus, üllatunud, ammm mismõttes nagu, rõõmustan, elevil, uudishimulik jne. Kui keegi minuga tänaval kokku satub võib täiesti kindel olla, et mitte ühtegi negatiivset mõtet mul ei teki. Enamasti tekivad negatiivsed emotsioonid need mingid suunatud tegevuse, ütlemise tagajärjel.

    Elatise teemal kirjutades jääb mulje nagu ma olen oma tütre isa suhtes väga halvustav või kriitiline, kuigi tegelikult ei ole. Otseselt tema kohta pole ma midagi öelnud, ainult elatise teema osas olen midagi öelnud aga see ei ole mingi isiklik asi. Samas kui ta selle elatisega jama ega lase mul oma lapse ülalpidamises osaleda, siis tahaks teda sitapeaks kutsuda küll. Praegu kokku sattudes olen ma pigem uudishimulik, et kuidas läheb ja mis teeb jne. Aga kuna see on selline personaalne ja isiklkum vestlus, siis ma ei küsi midagi. Tema isiklik elu ei puutu minusse. Räägime lapsest.

    Ükskord oli meil mingi stressi teemaline koolitus ja mul on tänaseni meelde jäänud, kuidas koolitaja üsna lõbusalt seletas oma endisest mehest aga samas ütles sama kergelt, et lapsega tegeleb aga elatist mees ei maksa. Eks vaatasid vist kõik, et mismõttes saad oma eksiga läbi kui teine sulle elatist ei maksa? Kuigi minule tuli see ka üllatusena, siis meil on mingismõttes asjad samamoodi. Elatisega olema mõlemad ühesugused mustad, temal on maksmata ja minul selles osas, et kohus ei taha peale konkreetse rahasumma muid vanemlike kohustusi ja ülalpidamist arvesse võtta peale lapse isale makstava elatise. Advokaat on arvamusel, et kui raha pole elatisena kantud, siis pole lapse ülalpidamises osalenud, kuigi rahakandeid on tehtud ja muud lapsevanema kohustused ma täida ära selles osas, mis mul on võimalik.  Kõik muud jutud saab räägitud täitsa vabalt aga kui asi puudutab raha, siis nii hästi see ei lähe. Samas oleneb rahast. Kui on mingid reisid, sünnipäevad, suuremad mööblid jms. Mõni asi, mis nõuab suuremaid kulutusi, siis selles osas saame rahast rääkida, et kes maksab ja kuidas maksab. On ka mõningaid teised kulud, mis ainult last puudutavad peamisel. Teater, kino, huviring. Riiete kohta on isa alati öelnud, et pole vaja.

    Kui räägime seadusest ja elatisest, siis võib kogu vanematevahelisel suhtlemisele lihtsalt vee peale kallata. Samas toimivad kõik muud asjad ikka samamoodi edasi nagu pole midagi üldse toimumas. Pole viha, ega sõimu ega üldse vaidlemist. Seega juba selle järgi saab öelda, et elatisesüsteem on valesti üles ehitatud, sest see toodab ainult kaklevaid inimesi, kes igas muus olukorras võiksid täiesti normaalselt läbi saada.

    Laste pealt oleks see kohe märgata kui on vanemate vahel on probleeme. Mõtlen ka muidu probleeme kui raha jagamine. Peale kohtus käimise mulle ei meenu küll, et oleks üldse mingi muu asjaga vaidlusi olnud. Aa vahel olen ma küll vihaseks saanud, et kui ta tahab kogu ülalpidamist endale aga mina pean ikka vaatama, kuidas lapse kulud oleksid minu juures kaetud. Ja selles osas on küll vaidlusi.

    Praegusek on nii palju aega ka mööda läinud. Isale kahjuks ei saa suurt midagi ette heita. Ma mõtlen lapse osas. Lapsevanemaks olemine ei ole mingi võistlus, et kumb on parem. Kõik vanemad üritavad endast parima anda. Ka rahaliselt. Vähemalt need vanemad, kes mõlemad soovivad lapse elus osaleda ja anda oma parima. Kui ma ausalt ütlen võiks kohus vabalt otsustada, et elatist ei maksta ja sellest ei juhtu mitte midagi. Laps ülalpidamiseta ei jääks. Pealegi on praeguseks elanud laps võrdselt mõlema vanema juures – kolm aasta ema ja kolm isa juures, et miks meil üldse mingi elatisvaidlus olema peaks, arvestades, et mõlemad pole ka elatis maksnud. Paraku on nii, et kuna laps minu juures ei ela, siis järelikult mina olen võlgu aga isa ei ole, sest mina olen see ühiskonna poolt vihatud teine vanem. Kohtus on sammuti arutamisel ainult need kolm aastat kui laps on isaga elanud, see, et ta emaga elas ja ema üksinda üleval pidas ja isa isegi ei panustanud muul moel. Keda huvitab? Ja kogu teema on tegelikult ainult minu ja tema raha ümber. Siin pole lapse heaoluga mingit pistmist. Tema on rõõmus ja rõõsa ja hakka lasteaeda lõpetama.

     

  • Uncategorized

    Asjade ennetamine juba varem

    Kui ma oma blogiga alustasin, et minna oma kahe lapsega linna elama, siis ma läiksin linna elama konkreetse plaaniga. Olin selgeks teinud oma üldise majandusliku olukorra ja vaadanud ajaliselt, millal ma peaksin tööle minema, millal lapsed lasteaeda panema jne. Ma olin endale isegi nimekirja valmis kirjutanud, mida mul on vaja linnas kõik kohe ära teha, et mul pärast mingit jama ei tekiks. Kuhu minna ja kelle juurde, uurinud kõiki võimalusi.

    Juba esimesel nädalal oli mul pangas nõustamine. Tegime seal statistikat mu majandusliku olukorra kohta ja kaardistasime ära kitsaskohad. Tol päeval sai kõigile ka hoiused teha ja püsiülekandega igakuised maksed kõigile hoiustele täpselt sellises summas, milleta mul oleks võimalik igapäevaselt toime tulla.

    Hiljem liitusin Perekeskusega, kus meil käis kohal võlanõustaja ja tema kontakt on mul tänase päevani alles ning aegajalt kui näen mingit suuremat muutust toimumas rahaliselt. Kirjutan talle ja lepime aja kokku. Ütlen kohe ära, et enamus kohalike omavalitsuste juures on tasuta teenusena võlanõustamine. Kui mul natuke rohkem raha oleks, siis ma oleks ise tahtnud koolitusele minna ja võlanõustajaks saada. Praegugi hoian kooitusel silma peal ja kui võimalus avaneb….

    Olen koguaeg kuulnud, kuidas inimesed ärkavad alles suures pasas ja teevad asju liiga hilja. Ma pole kunagi selline hiline ärkaja olla tahtnud. Ma pole tahtnud olla viimane, kes saab oma lapse murest või arengu mahajäämusest viimasena teada. Ma ei taha olla viimane, kes mõistab, et mul või kellelgil lähiringkonnas on depressioon, mure, stress jne. Kõige hullem minu jaoks oleks, et ma ei tea, mida sellises olukorras teha. Minu jaoks olen mina ise, minu lähedased ja üldse kõik inimesed väga olulised. Ja mulle on oluline, et inimesed oleksid rõõmsad ja neil läheks hästi. Pigem olengi juba koguaeg selline olnud, kellele läheb teiste õnn palju rohkem korda kui iseenda oma ja sellepärast mul on raske ei öelda kui keegi minu poole abipalvega pöördub, isegi kui mul endal on tööd mägede viisi.

    Aga kui sul on endal lapsed, siis laste puhul, et lastel hästi läheks peab kõigepeal sellele vanemal hästi minema. Võtke ükskõik milline laps ja tal on mure peamiselt alati siis kui vanemal on mure. Kui laps on vaene või kodutu või mingi muu suurem mure, siis minu jaoks tähendab see seda, et vanemast tuleks alustada. Muidugi on meie inimesed sitaks negatiivsed ja kriitilised, et taibata, mis mure vanemal tegelikult on. Me tahame lapsi aidata ja vanemaid samal ajal hukka mõista aga see asi ei käi niimoodi tegelikult. Aita vanemat, aitad last.

    Isegi kui vanemd pöörduvad oma lastega psühholoogi poole, et tehke minu laps korda, siis psühholoog vaatab ikka kõigepealt vanemale otsa, sest umbes 90% lapsega seotud asjad saavad just vanematest alguse. Sellepärast ma olen enda valdkonnas pigem lastele suunatud ja enda laste puhul iseendale. Õnneks senistel enda laste arenguvestlustel on selgunud, et lastel suuremaid probleeme ei ole. Ei möödu ühtegi nädalat kui Henry ei saaks õpetaja käest koju minnes kiitusi. Küll on ta tubli esineja, või magaja või mängukaaslane. Vahel tuleb ka seda, et ta on millegagi hakkama saanud ja õpetaja annab juhised, et muidu tubli poiss aga vot täna…Kas sellest oleks võimalik kodus rääkida? Ja siis ma mõtlen, et lapsekasvatamine ongi nii lihtne või?

    Soovitan kõigil Gordoni Perekoolis ära käia. Seal õpetatakse väga hästi selgeks, kellel on tegelikult probleem. Ma tean, et võib imelik olla seal erinevates rollides olla ja näitemängu teha ( vb pole kõik koolitajad ühtemoodi) aga lõpuks jõuab kohale, et enamus probleemid vanemad mõtlevad enda jaoks välja või nad tahavad teiste probleeme, eriti oma laste probleeme, enda omaks teha ja võtta. Samal ajal aga ei märka, kuidas nad enda probleemid ja mured lastele edasi kannavad.

    Mul on võlanõustajalt saadud paberid alles, et kui oluline on enda jaoks raha mustadeks päevadeks kõrvale panna ja kuidas märgata ohumärke, et majanduslikult hakkab halvemini minema ning kuidas kaaluda suuremate ostude või üldse mingite ostude tegemist.  Samuti, kuidas oma elamises säästlikult elada. Ütlen ausalt, et väga paljud asjad, kuidas odavalt hakkama saada on mul kodust kaasa tulnud juba loomulikult. Vett ei jäeta jooksma, tuled kustutatakse, prügi sorteeritakse jms. Veel on kirjas, et mida esmajärjekorras tegema peaks ja väga olulisel kohal on PERE EELARVE. Mul läks sellega väga kaua aega, et enda jaoks sobiv süsteem leida, sest minu mõistus töötab täiesti teistmoodi ja teiste näidisjuhendid olid minu jaoks…Ma ütleks hiina keel aga seda ma oskan 😀 Ütleme siis, et raketiteadus.

    Muidugi kui raskused tekkisid ja me nädala haiglas veetsime, hiljem praktiliselt kaks kuud kodus. Koduse lapse kõrval tööl käimine, kus peaaegu kogu palga maksad lapsehoidjale on väga kurnav ja meeli nüristav. Nädalavahetusel olid tegelikult nagu tasuta töö tegemine. Hnery nädala sees osa aega veetis Perekeskuse lastehoius. Ja seetõttu kahanesid ka kolme aasta vähehaaval kogutud säästud minema. Lõpuks saab villand kui näed, et töötegemine raha sisse ei too. Kui Henry lõpuks kaheaastaselt kõndima hakkas polnud lasteaias kohta. Käisin Linnavalitsuses lastekaistespetsialisti juures, et mul on lasteaeda lapsele kohta vaja. Ei saanud ja ei saanud. Kirjutasin blogis sellest ja lõpuks päästis üks ajakirjanik mu välja, kes oleks intervjuud tahtnud teha, et miks minu laps kohta ei saa. Siis oli juba järgmisel päeval koht olemas. Mina vahetasin töökohta, käisin tööl. Kui ma aga ükskord kogu lõunasöögi välja oksendasin ja toit enam sees püsida ei tahtnud, siis ma taipasin, et olukord on ikkagi halb. Mulle kerkis pähe mõte, et see küll enam stress ei olla ei saa. Pärast mitmeid haiguslehti, kus tööandja mind juba silmaotsaski ei sallinud, tulin töölt ära. Peamiselt sai ülemus pahaseks, et ma kodus haige olles teist tööd tegin, et hing sisse jääks.

    Ojaa, ma mõtlesin ka, et tööd on ju vaja ja 100 muud vabandust, miks ma peaksin tööl edasi käima. Ma viskasin kõik vabandused peast välja. Oli vaja mingid väga suurt muutust. Mu tervis vajas taastumist ja minu lastel oli ema vaja, kes saab nende jaoks olemas olla. Ma olingi aasta aega pm töötu aga mitte kodune. Olen loomu poolest rahutu hing. Kuna mul oli tekkinud oma bränd, siis kulutasin 40 eurot ja õppisin ettevõtjaks. Tutvusin täiesti uue maailmaga. Läbisin lapsehoidja koolituse, taotlesin tegevusluba ja sain selle. Lõpuks astusin ülikooli, sest ma tahtsin ikkagi ming kraadi elus omandada. Mul on siiani näoilme meeles kui teatasin, et lähen hiina keelt õppima.

    Elamise jaoks sain toimetulekutoetust, kuid samal ajal töötasin selle kallal, et leida elus tasakaal, et oleks piisavalt raha ja tervist. Aasta hiljem ja pärast korraliku emotsinaalset mõõna ma lõpuks selleni jõudsin. ka sain kogemusste võrra rikkamaks ja teadlikumaks. Praegu ongi kõik hästi. Ma tunnen oma tervise iseärasusi palju paremini ja tean, kuidas suuremaid hooge ära hoida, et mu igapäevane elu ei oleks koguaeg mõjutatud. Mulle meeldib õppida ja oma tööle mõeldes tahaks lihtsalt rõõmust nutta. Issand pole vist mitte kunagi nii kiiresti tööd leidnud. Kõigest tunniajaga! Ooo ja milliseid võimalusi see mulle annab. Suvel ma tahan oma tööga rohkem hõivatud olla. Õpetada hiina keelt ja teha võõrkeelsete lastega eesti keelset meisterdamist. Tahaksin vene keelt õppida (või noh meelde tuletada, sest lapsena oskasid meie peres kõik lapsed vene keel). Ka rahaliselt oleks kõik hästi kui minu palk ja konto jääks puutumata ning ma saaksin oma rahaga ise majandada. Tegeleda oma laste ülalpidamisega ja maksat võlgnevusi. Ma leian, et hetkel ülikoolis õppides ja poole kohaga töötades on raha piisavalt, et sellega toime tulla (kui kogu mu raha jääks minule endale). Ma ei näe põhjust, miks minu konto peaks arestitud olema või miks mulle ei võiks kätte jääda rohkem kui 305 eurot, eriti kui töötasust tööandja aresti juba maksab. Kohtule olen juba kõik materjalid saatnud. Tõend toimetulekutoetuste kohta, tõend oma tervise kohta, tõend, et võimalusel olen lapse elus osalenud, tõend, et olen sellel perioodil ka isale ülekandeid teinud ja sularahas maksnud. Tõend, et mul on olnud huvi võimalikult palju ise oma lapse elus osaleda. Milline ema ei tahaks oma lapse elus osaled? Ta elab isa juures küll, sest isa soovis seda aga miks ta peab kogu lapse ülalpidamisega tegelema?

    Tänu oma blogimisele olen jõudnud väga paljude inimesteni, kes on jaganud oma nõu ja teadmisi ning elavad kaasa sellele, et elatise süsteem lõpuks muudetakse paremaks. Rohkem vanemate keskseks ega oleks niivõrd rahale suunatud. Üksikvanemana ma tean kui raske on üksinda hakkama saada, eriti majanduslikult aga ma eelistaks pigem tuge saada, et mul oleks võimalik ise raha teenida ja ise oma rahaga otstarbekalt majandada (viimast olen siiski erinevatel koolitustel õppinud, näen siiani õudusunenägusi finantsanalüüsidest). Elatise sissenõudmine ei ole raha teenimine ja ma saan alati pahaseks kui ametiasutuses küsitakse lapse isa kohta. Kui ei ole siis ei ole…nii kas te nüüd aitate mul tööd leida ja lasteaiakoha saada?? Elu lõpuni jääb see olukord meelde, kus inimest ei soovita aidata, sest lapsel pole isa. Viimasel kuuel aastal olen kokku puutnud väga paljude vanematega. Neil on vaja abi ja tuge peamiselt tööalaselt, kuid neid pole vaja õpetada (eriti veel ametiasutuses), kuidas elatisega susserdada. Igal vanemal on õigus tööl käia ja igal lapsel on õigus haridusele ning just see peab olema kohaliku omavalitsuse koht tuge pakkumiseks, et perel hästi läheks. Ja kui need punktid on korrektselt täidetud, siis ei olegi mingit elatist vajagi. Vähemalt mitte nii suures mahus. Aga mina näen laiskust. Ei viitsita selle probleemiga tegeleda. Ikka on vanemaid, kes peale vanemahüvitise lõppu last lasteaeda ei saa ja töökohti, kus lastega töötaja ei ole oodatud. Kui ma seekord tööle asusin olin väga üllatunud, et kui inimlikult töötajatesse suhtutakse. Haiguslehel olnud töötajale ei saa osaks negatiivset suhtumist. Haigeks jäänud töötajale soovitakse head paranemist isegi, mitte ei hädaldata, et oh ja ah ees ja taga, töö jääb tegemata ja põhjustatakse lisa stressi. Ma saan 30 ja seni pole kordagi veel kohanud töökeskkonnas nii mõistvat suhtumist ja ausalt motiveerib see tegema enda tööd võimalikult hästi. Ma võtsin isegi ühe lisa õppeaine just selleks, et saaks natuke juurde õppida omast vabast ajast. Ja ka puhkepäevadel ja puhkuse ajal ikka hoian töömeilil silma peal. Töö jaoks vajalike materjale valmistan ette ka töövälisel ajal või kui laps haige on siis midagi saab kodus ikkagi ära teha, kasvõi meeldetuletuseks tööjuhendeid üle vaadata või uusi ideid välja mõelda, et mida lahedat võiks korda saata.

    Ma kirjutasin nüüd palju muud juttu lisaks aga eks see annab natuke aimu ikka, mida ma öelda tahan. Mulle ei meeldi istuda ja oodata. Võimalusel tuleks ikka asju ennetada. Enne kui mu poeg sündis, isegi kui ma sain vanemahüvitist, siis ma ikka otsisin võimalust, et aga kui mul seda vanemahüvitist ei ole, et mis mul siis oleks ja kas ma tuleksin toime? Mida mul oleks vaja teha, et tuleksin toime? Võib olla sellepärast olen ikka kuidagi nende kuue aasta jooksul hakkama saanud. Vahel muidugi suure hädaldamisega. Ma isegi tänasel päeval enne hädaldan ja siis mõtlen, et mis mul viga on…nagu ma ei oskaks raamist välja mõelda ja alati on mingi muu võimalus ka olemas. Üks mu sõber üks päev alles ütles, et ah ma tean sind küll…kõigepealt on mingi hull kisa ja hädaldamine aga tegelikult oskad ja saad hakkama igas olukorras.

    Ma olen mõnedes blogides sattunud lugema, kus mõne kuu pärast lõppeb vanemahüvitis, kuid pole ühtegi plaani välja mõeldud. Nagu, kus sa enne olid? Juba enne vanemahüvitise saamist tuleks ikka selgeks teha, et see on ikkagi ajutine ja mis siis saab kui seda ei oleks. Mina nt saan vajaduspõhist õppetoetust, mida tuleb iga semestri alguses taodelda. Summa on erinev, ma ei pruugi seda saada jne. Ma olen nendele asjadele mõelnud. Ka sai tööle mindud, et mul oleks raha, sest ega töövõimetoetus ja peretoetus pole suur summa, millega elada. Ka on saadud tegeleda kohtutäituriga aga kui aasta hiljem asi mitte kuhugi liikunud ei ole, siis järelikult ei ole probleem ikkagi minus või, et ma pole piisavalt ära teinud. Kuigi tõsi, ennekõike saavad asjad alguse inimesest endast.