Uncategorized

Asjade ennetamine juba varem

Kui ma oma blogiga alustasin, et minna oma kahe lapsega linna elama, siis ma läiksin linna elama konkreetse plaaniga. Olin selgeks teinud oma üldise majandusliku olukorra ja vaadanud ajaliselt, millal ma peaksin tööle minema, millal lapsed lasteaeda panema jne. Ma olin endale isegi nimekirja valmis kirjutanud, mida mul on vaja linnas kõik kohe ära teha, et mul pärast mingit jama ei tekiks. Kuhu minna ja kelle juurde, uurinud kõiki võimalusi.

Juba esimesel nädalal oli mul pangas nõustamine. Tegime seal statistikat mu majandusliku olukorra kohta ja kaardistasime ära kitsaskohad. Tol päeval sai kõigile ka hoiused teha ja püsiülekandega igakuised maksed kõigile hoiustele täpselt sellises summas, milleta mul oleks võimalik igapäevaselt toime tulla.

Hiljem liitusin Perekeskusega, kus meil käis kohal võlanõustaja ja tema kontakt on mul tänase päevani alles ning aegajalt kui näen mingit suuremat muutust toimumas rahaliselt. Kirjutan talle ja lepime aja kokku. Ütlen kohe ära, et enamus kohalike omavalitsuste juures on tasuta teenusena võlanõustamine. Kui mul natuke rohkem raha oleks, siis ma oleks ise tahtnud koolitusele minna ja võlanõustajaks saada. Praegugi hoian kooitusel silma peal ja kui võimalus avaneb….

Olen koguaeg kuulnud, kuidas inimesed ärkavad alles suures pasas ja teevad asju liiga hilja. Ma pole kunagi selline hiline ärkaja olla tahtnud. Ma pole tahtnud olla viimane, kes saab oma lapse murest või arengu mahajäämusest viimasena teada. Ma ei taha olla viimane, kes mõistab, et mul või kellelgil lähiringkonnas on depressioon, mure, stress jne. Kõige hullem minu jaoks oleks, et ma ei tea, mida sellises olukorras teha. Minu jaoks olen mina ise, minu lähedased ja üldse kõik inimesed väga olulised. Ja mulle on oluline, et inimesed oleksid rõõmsad ja neil läheks hästi. Pigem olengi juba koguaeg selline olnud, kellele läheb teiste õnn palju rohkem korda kui iseenda oma ja sellepärast mul on raske ei öelda kui keegi minu poole abipalvega pöördub, isegi kui mul endal on tööd mägede viisi.

Aga kui sul on endal lapsed, siis laste puhul, et lastel hästi läheks peab kõigepeal sellele vanemal hästi minema. Võtke ükskõik milline laps ja tal on mure peamiselt alati siis kui vanemal on mure. Kui laps on vaene või kodutu või mingi muu suurem mure, siis minu jaoks tähendab see seda, et vanemast tuleks alustada. Muidugi on meie inimesed sitaks negatiivsed ja kriitilised, et taibata, mis mure vanemal tegelikult on. Me tahame lapsi aidata ja vanemaid samal ajal hukka mõista aga see asi ei käi niimoodi tegelikult. Aita vanemat, aitad last.

Isegi kui vanemd pöörduvad oma lastega psühholoogi poole, et tehke minu laps korda, siis psühholoog vaatab ikka kõigepealt vanemale otsa, sest umbes 90% lapsega seotud asjad saavad just vanematest alguse. Sellepärast ma olen enda valdkonnas pigem lastele suunatud ja enda laste puhul iseendale. Õnneks senistel enda laste arenguvestlustel on selgunud, et lastel suuremaid probleeme ei ole. Ei möödu ühtegi nädalat kui Henry ei saaks õpetaja käest koju minnes kiitusi. Küll on ta tubli esineja, või magaja või mängukaaslane. Vahel tuleb ka seda, et ta on millegagi hakkama saanud ja õpetaja annab juhised, et muidu tubli poiss aga vot täna…Kas sellest oleks võimalik kodus rääkida? Ja siis ma mõtlen, et lapsekasvatamine ongi nii lihtne või?

Soovitan kõigil Gordoni Perekoolis ära käia. Seal õpetatakse väga hästi selgeks, kellel on tegelikult probleem. Ma tean, et võib imelik olla seal erinevates rollides olla ja näitemängu teha ( vb pole kõik koolitajad ühtemoodi) aga lõpuks jõuab kohale, et enamus probleemid vanemad mõtlevad enda jaoks välja või nad tahavad teiste probleeme, eriti oma laste probleeme, enda omaks teha ja võtta. Samal ajal aga ei märka, kuidas nad enda probleemid ja mured lastele edasi kannavad.

Mul on võlanõustajalt saadud paberid alles, et kui oluline on enda jaoks raha mustadeks päevadeks kõrvale panna ja kuidas märgata ohumärke, et majanduslikult hakkab halvemini minema ning kuidas kaaluda suuremate ostude või üldse mingite ostude tegemist.  Samuti, kuidas oma elamises säästlikult elada. Ütlen ausalt, et väga paljud asjad, kuidas odavalt hakkama saada on mul kodust kaasa tulnud juba loomulikult. Vett ei jäeta jooksma, tuled kustutatakse, prügi sorteeritakse jms. Veel on kirjas, et mida esmajärjekorras tegema peaks ja väga olulisel kohal on PERE EELARVE. Mul läks sellega väga kaua aega, et enda jaoks sobiv süsteem leida, sest minu mõistus töötab täiesti teistmoodi ja teiste näidisjuhendid olid minu jaoks…Ma ütleks hiina keel aga seda ma oskan 😀 Ütleme siis, et raketiteadus.

Muidugi kui raskused tekkisid ja me nädala haiglas veetsime, hiljem praktiliselt kaks kuud kodus. Koduse lapse kõrval tööl käimine, kus peaaegu kogu palga maksad lapsehoidjale on väga kurnav ja meeli nüristav. Nädalavahetusel olid tegelikult nagu tasuta töö tegemine. Hnery nädala sees osa aega veetis Perekeskuse lastehoius. Ja seetõttu kahanesid ka kolme aasta vähehaaval kogutud säästud minema. Lõpuks saab villand kui näed, et töötegemine raha sisse ei too. Kui Henry lõpuks kaheaastaselt kõndima hakkas polnud lasteaias kohta. Käisin Linnavalitsuses lastekaistespetsialisti juures, et mul on lasteaeda lapsele kohta vaja. Ei saanud ja ei saanud. Kirjutasin blogis sellest ja lõpuks päästis üks ajakirjanik mu välja, kes oleks intervjuud tahtnud teha, et miks minu laps kohta ei saa. Siis oli juba järgmisel päeval koht olemas. Mina vahetasin töökohta, käisin tööl. Kui ma aga ükskord kogu lõunasöögi välja oksendasin ja toit enam sees püsida ei tahtnud, siis ma taipasin, et olukord on ikkagi halb. Mulle kerkis pähe mõte, et see küll enam stress ei olla ei saa. Pärast mitmeid haiguslehti, kus tööandja mind juba silmaotsaski ei sallinud, tulin töölt ära. Peamiselt sai ülemus pahaseks, et ma kodus haige olles teist tööd tegin, et hing sisse jääks.

Ojaa, ma mõtlesin ka, et tööd on ju vaja ja 100 muud vabandust, miks ma peaksin tööl edasi käima. Ma viskasin kõik vabandused peast välja. Oli vaja mingid väga suurt muutust. Mu tervis vajas taastumist ja minu lastel oli ema vaja, kes saab nende jaoks olemas olla. Ma olingi aasta aega pm töötu aga mitte kodune. Olen loomu poolest rahutu hing. Kuna mul oli tekkinud oma bränd, siis kulutasin 40 eurot ja õppisin ettevõtjaks. Tutvusin täiesti uue maailmaga. Läbisin lapsehoidja koolituse, taotlesin tegevusluba ja sain selle. Lõpuks astusin ülikooli, sest ma tahtsin ikkagi ming kraadi elus omandada. Mul on siiani näoilme meeles kui teatasin, et lähen hiina keelt õppima.

Elamise jaoks sain toimetulekutoetust, kuid samal ajal töötasin selle kallal, et leida elus tasakaal, et oleks piisavalt raha ja tervist. Aasta hiljem ja pärast korraliku emotsinaalset mõõna ma lõpuks selleni jõudsin. ka sain kogemusste võrra rikkamaks ja teadlikumaks. Praegu ongi kõik hästi. Ma tunnen oma tervise iseärasusi palju paremini ja tean, kuidas suuremaid hooge ära hoida, et mu igapäevane elu ei oleks koguaeg mõjutatud. Mulle meeldib õppida ja oma tööle mõeldes tahaks lihtsalt rõõmust nutta. Issand pole vist mitte kunagi nii kiiresti tööd leidnud. Kõigest tunniajaga! Ooo ja milliseid võimalusi see mulle annab. Suvel ma tahan oma tööga rohkem hõivatud olla. Õpetada hiina keelt ja teha võõrkeelsete lastega eesti keelset meisterdamist. Tahaksin vene keelt õppida (või noh meelde tuletada, sest lapsena oskasid meie peres kõik lapsed vene keel). Ka rahaliselt oleks kõik hästi kui minu palk ja konto jääks puutumata ning ma saaksin oma rahaga ise majandada. Tegeleda oma laste ülalpidamisega ja maksat võlgnevusi. Ma leian, et hetkel ülikoolis õppides ja poole kohaga töötades on raha piisavalt, et sellega toime tulla (kui kogu mu raha jääks minule endale). Ma ei näe põhjust, miks minu konto peaks arestitud olema või miks mulle ei võiks kätte jääda rohkem kui 305 eurot, eriti kui töötasust tööandja aresti juba maksab. Kohtule olen juba kõik materjalid saatnud. Tõend toimetulekutoetuste kohta, tõend oma tervise kohta, tõend, et võimalusel olen lapse elus osalenud, tõend, et olen sellel perioodil ka isale ülekandeid teinud ja sularahas maksnud. Tõend, et mul on olnud huvi võimalikult palju ise oma lapse elus osaleda. Milline ema ei tahaks oma lapse elus osaled? Ta elab isa juures küll, sest isa soovis seda aga miks ta peab kogu lapse ülalpidamisega tegelema?

Tänu oma blogimisele olen jõudnud väga paljude inimesteni, kes on jaganud oma nõu ja teadmisi ning elavad kaasa sellele, et elatise süsteem lõpuks muudetakse paremaks. Rohkem vanemate keskseks ega oleks niivõrd rahale suunatud. Üksikvanemana ma tean kui raske on üksinda hakkama saada, eriti majanduslikult aga ma eelistaks pigem tuge saada, et mul oleks võimalik ise raha teenida ja ise oma rahaga otstarbekalt majandada (viimast olen siiski erinevatel koolitustel õppinud, näen siiani õudusunenägusi finantsanalüüsidest). Elatise sissenõudmine ei ole raha teenimine ja ma saan alati pahaseks kui ametiasutuses küsitakse lapse isa kohta. Kui ei ole siis ei ole…nii kas te nüüd aitate mul tööd leida ja lasteaiakoha saada?? Elu lõpuni jääb see olukord meelde, kus inimest ei soovita aidata, sest lapsel pole isa. Viimasel kuuel aastal olen kokku puutnud väga paljude vanematega. Neil on vaja abi ja tuge peamiselt tööalaselt, kuid neid pole vaja õpetada (eriti veel ametiasutuses), kuidas elatisega susserdada. Igal vanemal on õigus tööl käia ja igal lapsel on õigus haridusele ning just see peab olema kohaliku omavalitsuse koht tuge pakkumiseks, et perel hästi läheks. Ja kui need punktid on korrektselt täidetud, siis ei olegi mingit elatist vajagi. Vähemalt mitte nii suures mahus. Aga mina näen laiskust. Ei viitsita selle probleemiga tegeleda. Ikka on vanemaid, kes peale vanemahüvitise lõppu last lasteaeda ei saa ja töökohti, kus lastega töötaja ei ole oodatud. Kui ma seekord tööle asusin olin väga üllatunud, et kui inimlikult töötajatesse suhtutakse. Haiguslehel olnud töötajale ei saa osaks negatiivset suhtumist. Haigeks jäänud töötajale soovitakse head paranemist isegi, mitte ei hädaldata, et oh ja ah ees ja taga, töö jääb tegemata ja põhjustatakse lisa stressi. Ma saan 30 ja seni pole kordagi veel kohanud töökeskkonnas nii mõistvat suhtumist ja ausalt motiveerib see tegema enda tööd võimalikult hästi. Ma võtsin isegi ühe lisa õppeaine just selleks, et saaks natuke juurde õppida omast vabast ajast. Ja ka puhkepäevadel ja puhkuse ajal ikka hoian töömeilil silma peal. Töö jaoks vajalike materjale valmistan ette ka töövälisel ajal või kui laps haige on siis midagi saab kodus ikkagi ära teha, kasvõi meeldetuletuseks tööjuhendeid üle vaadata või uusi ideid välja mõelda, et mida lahedat võiks korda saata.

Ma kirjutasin nüüd palju muud juttu lisaks aga eks see annab natuke aimu ikka, mida ma öelda tahan. Mulle ei meeldi istuda ja oodata. Võimalusel tuleks ikka asju ennetada. Enne kui mu poeg sündis, isegi kui ma sain vanemahüvitist, siis ma ikka otsisin võimalust, et aga kui mul seda vanemahüvitist ei ole, et mis mul siis oleks ja kas ma tuleksin toime? Mida mul oleks vaja teha, et tuleksin toime? Võib olla sellepärast olen ikka kuidagi nende kuue aasta jooksul hakkama saanud. Vahel muidugi suure hädaldamisega. Ma isegi tänasel päeval enne hädaldan ja siis mõtlen, et mis mul viga on…nagu ma ei oskaks raamist välja mõelda ja alati on mingi muu võimalus ka olemas. Üks mu sõber üks päev alles ütles, et ah ma tean sind küll…kõigepealt on mingi hull kisa ja hädaldamine aga tegelikult oskad ja saad hakkama igas olukorras.

Ma olen mõnedes blogides sattunud lugema, kus mõne kuu pärast lõppeb vanemahüvitis, kuid pole ühtegi plaani välja mõeldud. Nagu, kus sa enne olid? Juba enne vanemahüvitise saamist tuleks ikka selgeks teha, et see on ikkagi ajutine ja mis siis saab kui seda ei oleks. Mina nt saan vajaduspõhist õppetoetust, mida tuleb iga semestri alguses taodelda. Summa on erinev, ma ei pruugi seda saada jne. Ma olen nendele asjadele mõelnud. Ka sai tööle mindud, et mul oleks raha, sest ega töövõimetoetus ja peretoetus pole suur summa, millega elada. Ka on saadud tegeleda kohtutäituriga aga kui aasta hiljem asi mitte kuhugi liikunud ei ole, siis järelikult ei ole probleem ikkagi minus või, et ma pole piisavalt ära teinud. Kuigi tõsi, ennekõike saavad asjad alguse inimesest endast.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: