• Uncategorized

    Nagu oleks pommi visanud vms

    Mu eelmine postitus oleks nagu välk selgest taevast tulnud, sest olen viimasel ajal väga harva kirjutanud. Keegi juba kommenteeris, et miks ma olen nii kaua pead liiva all peitnud ja ei ole asjaga tegelenud. Tegelesin küll. Kui kohus eile teatas, et kohtuistung edasi lükatakse. Ma lihtsalt ei suutnud enam seda jama taluda. Ma olen esitanud kohtusse kaks hagiavaldust. Elatise vähendamise ja elatisvõlgnevuse sundtätitmise osas. Hagiga hakkasin tegelama juba eelmisel kevadel. Praeguseks on elatise vähendamine olnud juba aasta aega muudkui veninud ja veninud ja veninud….Ja niimoodi minu majanduslik olukord aina halvenenud ja halvenenud ja halvenenud. Muidugi ei saa elatise vähendamise hagi ennetavalt sisse anda. Märkad, et vist mõned kuud on kehvem olukord, et teed avalduse. Ei sul peab see halvem olukord juba mõne aja kestnud olema. Kuna elatise vähendamisega selle aasta alguses midagi toimunud ei olnud, esitasin järgmise hagi. Sellel nädalal oleks sundtäitmise asi pidanud asi lahenduse leidma aga ei leidnud, sest teine poole soovis ajapikendust. Aaasta ja üks kuu ning ikka ei midagi!!

    Mul on muidugi suur suur aitäh öelda inimesele, kes aitas mul ÕIGE materjali kohtule esitada. See on mu närvid ära söönud lihtsalt, et neid pabereid kokku panna. Ega sulle mingit nimekirja ei anta ette, et mida sul on vaja esitada. Mulle öeldi kolmel korral, et ei võeta asja menetlussegi. Pole vajalike pabereid või on need valesti vormistatud või midagi jumal iganes veel. Iga veedetud tund lapsega, iga kulutatud sent  lapsele ja iga isale makstud sent tuleb ette näidata. Iga saadud toestu ja sissetulek. Kõik kolm aastat! Ma olen muidugi oma lapse ülalpidamises osalenud aga kohtus tuleb see kõik kirja panna. Olen nüüd lapsevanem ja kirjuta üles kõik päevad, mis sa viimasel kolmel aastal oma lapsega veetnud oled ja kui palju raha. Lisaks tõestada seda, et kohus tegi oma oletusega vale otsuse juba esimesel korral, kuid keeldub vastutust võtmas. Öeldakse, et kui on juba määratud, siis EI HUVITA ja maksa ära.

    Kõik, mida eelmises postituses kirjutasin ja mida ma ka praegu kirjutan, pean olema võimeline need hiljem kohtus kirjalikult tõestama. See pole nii, et ma saan oma blogis öelda, mida tahan. Rahalises mõttes olen ma nagu koduarestis. Ma olen ennegi kirjutanud sellest, kuidas elatisega antakse võime ühe vanema kätte ja isegi kohus ei saa midagi teha. Kusjuures olen märganud, et see on tegelikult ainult vabandus, et ei saa. Asi pole saamises, vaid tahtmises. Muidugi on võimalik kohe praegu lapse isal olukord lahendada kompromissiga, mis oleks mõistlik lahendus. Ega ta väga ei mõista, et raiskab riigi raha ja kohtud on teistest samasuguste asjadega ülekoormatud. Olen püüdnud korduvalt temaga elatise osas kuhugi jõuda aga teda reaalselt ei huvita. Olgu ma surnud, elus või haiglavoodis, siis tema silme ees on ainult eurod. Sama on tema poolt vale väita, et minu poolt on laps ülalpidamiseta. Praegu tõesti on, sest tema sundtäitmisele 305 euroga pole midagi peale hakata. Ja ta väidab, et kohtutäiturilt pole ta midagi saanud. Minu palgatõend aga näitab alates novembris, et tööandja ona maksnud seaduslikus korras töötasust aresti. Kusjuures pärast aresti 250 eurot kannavad nad mulle aga kuna minu konto hõivab juba peretoetus ja töövõimetoetus, siis võetakse ülejäänud töötasu ka ära.

    See pole täna tekkinud probleem või see pole probleem, millele ma ei ole lahendust otsinud. Olen otsinud. Olen käinud igalpool, kus vähegi võimalik. Alguses ma otsisin ka endale advokaati kasvõi raha eest, kes aitaks olukorra lahendada. Taotlesin riigiõigus abi ja sain tõsise pettumuse osaliseks. Lõpuks ma tutvusin inimesega, kes mulle kõik punktid ükshaaval puust ja punaselt lahti seletas. Ma mõtlesin õudusega, et kui jube praegune elatise süsteem on. Kui SEE on meie riigi arvates mingi hea moodus laste heaolu jaoks, siis ma vist tõesti elan valel planeedil (või riigis).

    Ok, ma sain veidi aru välja lasta. Muidu ma võtan ühe päeva korraga. Kirjutasin täna esseed ja üritasin grupitöös oma osaga panustada. Võõrustasin kahel ööl toredat korealannat, kes täna Riia poole teele asus. Tegin 4 tundi tööd raamatukogus. Hommikul maadlesime Henryga, kes tahtis salli ja mütsi panna lasteaeda, keeldudes nokamütsist. Mu aftoosne stomatiit on lõpuks ära paranenud (kolm afti korraga!!) ja sellega ka peavalud läinud. Õpin hiina keele sõnu ja valmistun eksamiteks. Selles mõttes, et raha pole elus nii oluline. Ümbristevad inimesed on olulised. Seni oleme kuidagi toime tulnud ja midagi tegemata pole jäänud.

    Kuna ma aga tean, et peale minu on teisi inimesi ka, kes on sarnase mätta otsas ilma väljapääsuta või normaalse lahenduseta, mis oleks reaalselt mõlemale lapsevanemale mõistlik. Ma lihtsalt ei saa istuda ja mitte midagi öelda. Muidugi ma plaanisin oodata, kuni kohus saab läbi. Siis oleks võimalik mul ehk paremini selgeks teha, et tegelikult ma pole mitte midagi teinud lapsevanemana, et mingit sundtäitmis läbi viia. On see siis minu süü, et elatise vähendamisega kohe ei tegeleta, siis kui seda reaalselt vaja on? Aasta tagasi! Kusjuures olen pidanud need kõik asjad üksinda tegema, ilma emotsionaalse või moraalse toeta. Ilma õigusalase hariduseta ja mind on saatnud ainult mingi negatiivne kriitika, et miks varem ei teinud, miks sa lasid nii kaugele minna ja ikka miks miks miks. Vabandust aga siin ilmas ei sõltu kõik asjad minust. Kolm aastat tagasi ma teadsin palju vähem kui praegu. Sa usaldad ikka neid inimesi, kes peaksid olema valdkonnas pädevad aga isegi kolm aastat hiljem avastan veel praegu, millist kahju see on endaga kaasa toonud. Lihtsalt mingi stamp paberid ja vastused ja väited, mis pole isegi minu enda kohta käivad!

  • Uncategorized

    Palun head lahendust, sest mõistus on otsas

    Aasta tagasi arestiti minu konto elatise tõttu ja koos lapsega (hetke viie aastane) jääb kahepeale elamiseks 305 eurot. Oleme eelmise aasta maikuust saati 305 euroga hakkama pidanud saama, mistõttu oleme jäänud ilma oma eelmisest elukohast.  Võib olla ma peaksin seletama, kuidas selline olukord on tekkinud, et vältida asjatuid kirjavahetusi ja kommentaare aga samas see ei ole praegu oluline. Olen tegelikult korralik inimene. Ka minu jaoks on ikkagi võlg võõra oma ja minu olukord ei ole tekkinud soovimatust arveid maksta, inimesi petta või laiskusest. Õpin ülikoolis, olen osalise töövõimega ja käin tööl. Tegelikult oleks minu sissetulek peretoetus, vajaduspõhine õppetoetus (kui täidan õppekava), töövõimetoetus ( kui aktiivsustingimustele vastan) ja töötasu. Kokku on seda üle 800 euro aga sellest summast saan mina ainult 305 eurot. Ükskõik, milline töö mul ka ei oleks. Ma võin käia tööl rohkem tunde või otsida tasuvama töö, ikka peame toime tulema 305 euroga.

    Selle 305 euro eest tuleb tasuda lasteaed, elamiskulud, toidukulu, osta ravimid jms. Proovige järgi, kas teil õnnestub 305 euroga aasta aega ära elada? Kui me nüüd räägime elatisvõlglastest ja viriseme, et nad oma võlgu makstud ei saa, siis mina küsiks, et millise raha eest nad ise elama peaks ja millise raha eest see võlg makstud peaks saama?

    Selles 305st eurost peaksin maksma veel teisele lapsele elatist ka. Ja kui elatisvõlglane ei suuda sellest 305 euros elatist maksta, siis tema võlg ei kao kuhugi. Kogu palk võetakse ära võlgnevuse katteks ja ei jäeta kätta piisavalt, et igakuiselt elatist tasuda. Kas see pole mitte ilmselge probleem?

    Ma läksin kohtusse ja selgitasin oma olukorda. Kohtunik soovitas tasuvama töö leida. Selgitasin veel korra, et isegi kui ma tasuvama töö leian, siis 305 euroga ma ikkagi elatist ei maksa ja võlg ei kao kuhugi. Teiseks pole neil mitte ühtegi teist lahendust välja pakkuda ja teine pool ei ole nõus kompromissiga. Mitte keegi ei ole nõus kontot aresti alt vabastama, et esiteks meile jääks tavapäraseks elamiseks piisavalt raha ja teiseks oleks võimalik täita tulevikunõudeid. Elatisvõlglastele ei anta tegelikult mitte ühtegi võimalust oma võlgnevusi tasuma. Ega kõik seal võla nimekirjas kohe pätid ja kaabakad ei ole.

    Mina pole ka tegelikult enda last ülalpidamiseta jätnud. Kujutate ette kui keegi marsib teie koju ja teatab, et te tegelikult ei panusta piisavalt oma lapse ülalpidamiseks. Kujutage ette, et see inimene käseb teil kõik viimase aasta sendid üle lugeda, mida olete oma lapsele kulutanud ja kui summa ei vasta ootustele (igakuiselt ei ole 500+ ette näidata, siis kuidas sa julged ennast veel mingisuguseks lapsevanemaks pidada?) Vot, aga selline on minu igapäeva elu. Kõik raha tuleb avalikult letti laduda, iga tulu ja kulu ette näidata ja iga väiksemgi oma lapse külastus üles märkida ja ära tõestada. Mõni tunneb kaasa, mõni on kogu olukorras häiritud ja tahaks midagi teha, ülejäänud laiutavad käsi…

    Kas te olete mõnda päeva niimoodi oodanud, et kõik ülejäänud asjad tunduvad lihtsalt nii mõtetud? Mina ootasin, ootasin ja nüüd ootan veel. Ma isegi ei tea, kuidas oma tervet lugu kirja panna selliselt, et inimesed valesti aru ei saaks. Selles osas on mul selgelt liiga suured ootused. Võib olla olengi oma elus liiga suur unistaja olnud. Kui mu võluvast printsis konn sai, siis mul oli elus ainult üks unistus…

    Minu unistus 6 aastat tagasi:

    Ma olen töötanud ja töötanud. Andnud ära oma tervise ja mis kõige valusam – uskunud inimestesse ja nende headusesse.

    Tulemus:

    Tulemus ei ole veel kõige hullem. Täna on veel kodu olemas, homme võib olla enam ei ole.

     

  • Uncategorized

    Isemoodi ja eriline ning need kollased tomatid

    Olen sellel nädalal kodusel rešiimil olnud. Mul tekkis aftoosne stomatiit (kolm afti ja suu nagu kive täis), mis aitasid kaasa mu neuroloogilisele iseärasusele. Ka järjest ilusamaks läinud ilm mõjus sandistavalt. Ja siis ma istun kodus ja olen enda peale kuri ja pahane, et ma ei suuda normaalse inimese kombel funktsioneerida. Arvatavasti on:” Ma ei saa välja tulla, sest päike paistab, ” kõige haledam vabandus, mida ma oma elu jooksul saan korduvalt kuuldavale tuua.

    Ometi pole päike see kurjajuur. Mõnikord kui mu pea vatti täis on, siis päike oma eredusega lihtsalt aitab kaasa selle õige ja korraliku migreenihoo tekkimisele. Kõigepealt sa tunned seda tuksuvat peapoolt ja oled igasustele asjadele tundlik (valgus, lõhnad, müra, minul puhul isegi teatud puudutused), kodus suudad veel kuidagi olla aga välja minnes, kus paistab ere päike, on liiklus, on kiirustavaid inimesi, on müra ja lõhnad (lilled)  Seetõttu ma käin väljas õhtusel ajal, parim aeg on natukene enne päikeseloojangut. Kuigi ma ikka imestan, et suutsin kaks nädalat Armeenias ära käia, kus oli päikest ja soojakraade ikka mõnuga. Lõunasel ajal olin ma muidugi päris uimane ja vahel magasin enne õhtusööki. Suur erinevus oli muidugi see, et ma ei pidanud seal emaks olemise ja argitoimetusega tegelema, toiduvalmistamine ja koristamine jne.

    Kui ma oleks eile välja läinud, siis oleks tekkinud vertigo (need, kes bussis lugeda ei saa, mõistavad ehk), nagu kõnniks kõva tuule käes laevatekil. Ja siis hakkab silme ees sähvima nagu oleks äikesetorm saabunud (kes on pimedas äikesetorimis näinud välgulööki, kuidas see kõik valgeks lööb). Vahel kui see juhub korraks täiesti suvalisel hetkel. Koristan kodus ja siis nagu oleks korraks keegi tule kustu pannud, siis ma tükk aega pean nuputama, et kas tõesti on aeg uusi pirne ostma hakata või see olin kõigest mina ise.  Ja siis järgmisena hakkab kätest ja jalgades tunne ära kaduma. Seest iiveldab, valu lööb pähe ja hingamine muutub raskeks, mõnikord lööb valu ka südame juurde rindu. Järgmisel hetkel lamad maas ja inimesed arvavad, et lihtsalt minestasid. Kahte asja, mida siis teha ei tohiks. Püsti aidata ja nuuskpiiritust nina alla panna, ka igasugune patsutamine või löömine ei sobi. Miks? Sest mul on seda juhtunud ja tegelikult olen siis täie teadvuse juures olnud. Teate kui rõve see on kui keegi teid lööb või patsutab ning te keha ei funktsioneeri piisavalt, et märku anda, et te saate aru, mis toimub. Ka minestunud inimest ei tohiks tegelikult püsti tõsta…

    Eelnev võis väga igava jutuna tunduda aga see läheb kokku Eesti Lastekirjandus Keskuses toimunud õpipäevaga laste ja noortega tegelevatele raamatukoguhoidjatele. Sellel päeval just rääkisime õpilastest (lastest ja noortest), kes on teistsugused. Igal lastetöötajal on oluline tähele panna laste arengu ja heaoluga seotud iseärasusi. Lapsehoidjaks õppides oli ka erivajadustega lastega väga paljust juttu. Seekord aga sai rääkida kuidagi teise nurga alt, et tundsin ennast ära. Mulle meenusid raskused lugemisel ja kirjutamisel, tunnid logopeedi juures. Mulle meenusid tunnid, kus õpetaja meile kunsti näitas. Sellised väikesed pildikesed, mida ta seina lasi ja lasi meil rääkida, mida ma näeme ja mis emotsioone see meis tekitas. Samuti praegused raskused, kus kool ei taha minu kui teistmoodi õpilase vajadustega arvestada. Tegelikult sain ma probleemi käigus teada olulise fakti. Eelmisel aastal käisin isiklikult kohal, et puudetaotluse juures allkiri anda ja taotlus koos Töötukassa töötajaga veel koos üle vaadata. Nüüd on aga selgus, et minu taotlus on nende poolt menetlemata jäetud. Pean esitama uue taotluse Pensioniametile aga aasta hiljem uue taotluse esitamiseks tähendaks see uuesti arstide juures käimist. Eelmine kord oli juba nii ebameeldiv kogemus. Mind vastuvõtlue registreerinud töötaja oli minu emaili kirjutanud .GOM lõpuga ja mulle ei tulnud arvet kohale. Kui mina aga registratuuri saabusin, oli minu aeg tühistatud. Rääkimata sellest, et neuroloog kirjutas mulle lihtsalt ravimid ja soovitas mehele minna, et siis enam pea ei valuta. Ma tulin Pärnus Tallinnasse, kus peaks olema Peavalu Instituud vms aga selline suhtumine ei ole eriti adekvaatne. Mujal maailmas tegeletakse ikka migreenidega kui neuroloogilise haigusega, mis on kahjustanud inimese närve ja takistab igapäeva elu. Siin on mulle migreeni diagnoosiga ITKs kui Tartu Ülikooli Kliinikumis öeldud kahte asja – võta mees või kui vanaks saad, siis see probleem läheb ise ära. Ainult psüholoogile on saadetud, kes ütleb, et minuga on kõik korras. Rääkimata selles, et ma tean, kuidas stress tekib ja mind on koolitatud koolitustel stressiga toime tulema.

    Lisan lõppu päevakava õpipäevast. Mul tekkis seal igasuguseid mõtteid, mida ma võib olla järgmises postitustest rohkem välja toon aga, et seekord postitus liiga pikaks ei venik, siis kirjutan kollastest tomatitest. Läksin poodi ja üle pika aja mõtlesin, et ostan tomateid. Seisin seal suure valiku ees ja püüdsin valida  sobivaid tomateid. Mulle jäi kätte karp väikeseid kollaseid tomateid ja mulle tuli järsku meelde, et kui ma esimese lapsega rase olin, mulle meeldisid kollased tomatid. See väike infokild minevikust rabas mind sel hetkel korralikult ja seisin tükk aega seal kollaste tomatite karp pihus ja meenutasin aega kui olin kolmandat kuud rase ja oli kevad ja minule meeldis kollaseid tomateid süüa. Terve tuba oli neid plast kaspe täis. Mulle pole enne üldse meenunud mingi rasedusega seotud iseärasused või kiiksud. Pärast seda kui tütar isa juurde läks ning tema isaga oleme elatiseteemal kohtus käinud. Võib olla see ebameeldiv kogemus on lihtsalt kõik head kogemused samuti ära blokeerinud. Aga mitte ka ainult mineviku kogemused aga ka praegused kogemused jäävad selle suure ja eameeldiva varju alla. Ma ei suuda emarõõme üldse  kuidagi tunda või seda väga vähesel määral. Mida sa ikka teed kui inimeste jaoks on raha olulisem. Ei koostööd ega midagi, et tagada kõigile hea äraolemine. Nüüd mul on kodus karp kollaseid tomateid. Pärast gastroskoopiat ma tean, et ma ei tohiks tegelikult tomateid süüa, nagu ka sibulaid ja tsitruseid jms aga vaadata ikka võib ja küll Henry nad ära sööb.

    PÄEVAKAVA:

    10.30–10.40 Avasõnad / Triin Soone, Eesti Lastekirjanduse Keskus

    10.40–11.10 Erivajadusega laps kui lugeja / Ene Varik-Maasik, Tallinna Ülikool
    Ettekandes tuleb juttu erivajaduste määratlemisest ja põgusalt erivajaduste klassifikatsioonist. Eelkõige on tähelepanu all lugemisraskustega laste teema: kuidas ja kellel raskused ilmnevad, kuidas neid märgata ja last toetada.

    11.10–11.35 Eesti Pimedate Raamatukogu teenused lastele ja noortele / Marja Kivihall, Eesti Pimedate Raamatukogu
    Kuidas jõuavad lapsed raamatuteni või kuidas jõuab pimedate raamatukogu lasteni? Saame ülevaate lastele ja noortele suunatud teenustest, heli- ja punktkirjas raamatute valmistamisest ning kirjeldustõlkega filmidest.

    11.35-11.50 Puuteraamatutega tutvumine keskuses

    11.55–12.30 Kuidas kunst lõhnab? Intellektipuudega lapsed kunstimuuseumis / Jane Meresmaa-Roos, Eesti Kunstimuuseum
    Kunsti saab vaadata ja kogeda läbi kõigi meelte. Mis lõhnad on kunstiteostel ja mis maitsega on värvid? Kunstimuuseumi tunnis „Kunst läbi meelte“ saavad lapsed esemeid katsuda, lõhnu ja maitseid tajuda, helipilti kuulata ja pildivärve muuta. Nii muutuvad maalimaastikud elavaks pildiks ja skulptuurid teevad oma häält. Intellektipuudega laste muuseumitunde rikastavad osalejad ise, muutes kunstikogemise vahetult rõõmsaks. Nii muutubki kunst elavaks!

    12.30–12.50 Isemoodi eriline raamatus ja päriselt / Katrin Tõnisson, Eesti Lastekirjanduse Keskus
    „Isemoodi eriline raamatus ja päriselt“ on teematund, kus arutame lastega erinevuste ja erinev olemise üle. Mõni on kohe nii isemoodi, et sunnib teisi näpuga näitama. Tihti ei tule me selle pealegi, et isemoodi olemisel võib põhjus olla ja kui üksteist tundma õppida, siis võib endale leida väga erilise sõbra. Kas eriline saab olla ka selle poolest, et ulatad abivajajale (sõbra)käe?

    12.50–13.50 LÕUNA
    Eelregistreerunute toitlustus Maaeluministeeriumi Härraste kohvikus (Lai 39/41)

    13.50–14.20 Kuidas õpilaste mitmekesisus kooli rikastab? / Anu Luure, Tallinna Lilleküla Gümnaasium
    Umbes 10% Lilleküla Gümnaasiumi õpilaste kodukeel on erinev kooli õppekeelest. Meie kooli koridorides kostub eesti, inglise, itaalia, araabia, tamili, kurdi, vene, hispaania, portugali ja norra keelt. Kas mitmekultuurilisus on rikkus ja mida see koolile annab?

    14.20–14.50 Kiusamisest vaba lasteaed ja kool / Merit Lage, Lastekaitse Liit
    Igas raamatukogus käib lasterühmi, kus kiusamine võib silma hakata. Ettekandes antakse nõu, kuidas kiusamissituatsioonide tunnistajaks sattununa käituda ja tutvustatakse “Kiusamisest vabaks!” programmi. Uurime, mis osa on programmis lastekirjandusel.

    14.50–15.20 Tänapäeva laste muredest ja probleemidest psühholoogi pilgu läbi / Rita Rätsepp, näitleja ja psühholoog

  • Uncategorized

    Kunagine matkasell, praegu suht printsess

    Ma olen juba lapsest peale ilge ringikondaja olnud. Võib olla on see ka perekonna viga, sest selline telkimine, looduses grillimine ja metsas kolamine on meil kõigil tavapärane. Ja muidugi oma lastele õpetan ka sellised halvad kombed külge juba varakult. Oleme omadega rabas ja kanjonis olnud.

    Tegelikult lugesin Susanna blogi käsipagasiga reismisest ja mulle meenus Katrin, kes kunagi poolel matkateel avastuse tegi. Ta jäi järsku keset metsateed seisma ja teatas jumala tõsisel (sellisel pool paanikas) häälel: “Kõik asjad sai kaasa aga kahvel jäi maha!” (see võis vabalt nuga ka olla, vot ei mäleta enam) Ülejäänud teest püüdsime teda lohutada ja nalja visata, et ega see nüüd nii suur mure ka ei ole kui kõik muu (ehk pool elamist) kaasas on.  Me olime nii põhikooliealised ja ega me kaugel ei käinud ka metsas matkamas. Minu ema maamaja juures on 4km metsa minnes Saeveski metsaonn, see jääb ka Ikla-Oandu matkateele ja seega kõik jalutavad ka meil maja eest mööda.

    Varem me reisime ikka asjad selgas ja võtsime niipalju kui jaksamise. Nüüd oleme laisad ja pakime pool elamist autosse kaasa, et võimalikult mugav oleks ja kõik vajalik kaasas, ka noad ja kahvlid. Eelmine suvi jäi ainult autodest ka väheks. Kaasas oli ka kaks suurt haagisuvilat (viimane pilt). Panin mõned suvalised pildid lõpetuseks. Sel aastal läheb osa seltskonda Rootsi ja mingi nädalavahetuse suvine reis terve perega on ka jälle tulemas. Eelmine kord ma teadsin, kuhu me lähme, siis seekord pole aimugi. Alguses pidime Kihnu minema, Hiiumaale on tahetud ja seekord ma pakkusin kuhugi Rakvere ja Narva kanti. Seekord oli vaja võimalikult odavat reisi,  sest meil on sel aastal mitu juubelit ja kaks lasteaia lõpetajat.

    Ükskord rabas
    Saeveskil grillimas 2009 või 2010, kõrval vahetusõpilane Saksamaalt
    Ükskord käisime vihmaga kummipaadiga karjääris 😀 Pärast sai sooja boršši
    Kui terve pere reisile läheb
  • Uncategorized

    Ei väike ega suur

    On üks kindel põhjus, miks ma ei soovi blogiauhindadega tegemist teha. Mulle lihtsalt ei meeldi inimesed, kes teisi avalikult solvavad ega taipa isegi vabandust paluda. Samas ma usun, et see inimene isegi ei tea, mida ta valesti ütles ja mida sa siis rumalaksest veel ootad. Nö nende SUURTE BLOGIJATE hulgas on selline teiste isiklik solvamine ja mõnitamine väga tavapärane. Minul sellist kommet ei ole, sest ma ei järelda blogide põhjal, millise iseloomuga inimesega tegemist on, väljaarvatud juhul kui inimese kriitika ei ole ole blogipostituses püsitatud teema kohta, vaid sompliment (või laus solvang) inimese enda pihta. Teise isiklik solvamine näitab nii mõndagi iseloomu kohta.

    Hiljuti käisin väljas. Mul ei ole ammu nii lõbus olnud ja inimesed ütlesid, et nad ei tunne mind äragi…See on sellepärast, et mõned on harjunud inimesi nägema ainult teatud keskkonnas (nt klassiruumis). Blogijad blogijaid blogikeskkonnas (ainult sotsiaalmeedias). Kuigi EBA on tore üritus, mis võimaldada blogijaid omavahel tutvuda ka muus keskkonnas kui läbi Interneti ja wifi ühenduse…siis on see veidi ebaõnnestunud üritus ka korraldaja poolt, kes võiks inimestega (blogijatega) päriselt tutvuda. Seda eriti enne isikliku kriitika tegemist. Kuigi EBAl olen mõne blogijaga kohtunud, siis reaalselt tunnen väga vähe blogijaid. Mõnele olen isegi oma lapsehoidjateenust pakkunud.

    Jah, osalt on see isiklik pahameel korraldaja osas aga sama kehtib ka kõigi teiste kohta, kes käivad mu blogi (ja üldse blogisid) lugemas või sealsel üritusel. Millal te võtate vaevaks, et õpite üksteist päriselt tundma, mitte ei lahmi nagu lapsed mööda sotsiaalmeediat solvanguid jagades blogipostituste põhjal? Ma olen päris palju näinud, kuidas üks mõtteavaldus on viinud korraliku solvangutepildumiseni blogija enda pihta, keda enamus isegi ei tunne. Ma varem alati artulesin asjade üle, mille kohta ma midagi teadnud ja esitasin endale küsimusi…ja siis keegi ikka leiab, et mul on mingi konkreetne arvamus asjast. Mulle meeldis alati oma tegevusi analüüsida ja mõelda, et mis oleks ikkagi parim võimalik lahendus ja hakkab aga jälle mingi isiklik solvamine pihta…Ma pole ideaalne ja see on nagu esimestkorda lapsevanemaks saamine, kus sa lihtsalt alati ei teagi, mida tegema peaks. Ma siiani ei tea, kuidas ma saaks elatise osas parima võimaliku lahenduse mõlemale osapoolele ja kõik mis ma teen tundub hoopis järjekordne maailmalõpp. Torka või silm peast välja!

    6 aastat tagasi, täpselt tänasel päeval jäin ma oma lapsega üksinda. Saadeti Soomest koos minu seitsme asja ja lapsega minema. Ma siiani mäletan asjade autosse pakkimist. Kohvi pakkumist (ta pakkus kohvi, paris siis auto ja ütles, et mine too endale siis….). Laevasõitu. Oma lapse silmi ja nägu. See oleks nagu kõik eile olnud ja see oli ühtlasi ka minu esimene emadepäev. Peale lasteaias peetava emadepäeva kontserdi ma tänaseni ei tea, mis tähendus sellel võiks teistel emadel olla või kuidas nad seda tähistavad. Ma püüan lihtsalt igapäevaselt üksinda asjatades mitte aru kaotada. Piisab magamata öödest, räsitud olekust ja mustadest nõudest kraanikausis. Ma isegi ei häbene, et ma selline räsitud tuust olen. Samas on mul väga vedanud, sest kui mulle tulebki halvustam kommentaar, siis head inimesed mu ümber helistavad mulle või kirjutavad. Ükskord kutsuti isegi tasuta reisile Armeeniasse!!  Jah, väga paljudel on keegi kodus neid ootamas, kes pakub tuge ja armastust ja hoiab maapeal ja aitab igas olukorras leida parima lahenduse. Veab teil, sest minu pea on sageli kadunud…

    Seega olen blogimisest kuidagi eemale jäänud. Ma praegu ei suudaks ühegi isikliku solvanguga, mis käib kauge kaarega alati mööda blogiteemast (minu isiklik kogemus mingi teema juures ei ole blogiteemaks) ja on otse minu pihta visatud pask. Ma olen 5 aastat tagasi pandud eesmärgid saavutanud. Ma tahtsin tööd ja sain töö. Praegune töö on parim! ( Aga jälle üks nõme olukord, sest ma ei tahaks elada tööpärast linnas, kus ma tegelikult elada ei taha ja mul pole aimugi, mida ma aasta pärast tegema peaksin…niuniu) Tahtsin ülikoolis käia ja saan ülikoolis käia. Ma tahstin, et mu lastel oleks lõputult võimalusi huviringideks ja hariduse omandamiseks ning neil ongi need võimalused olemas. Samas argimured on enamasti samad, mis mõnel teisel. Raha on alati kõigil pigem murekoht kui mingi rõõmuallikas. Mingit tasakaalu töö, kooli, kodu ja tervis vehal otsida on pea võimatu.

    See teekond, milles ma olnud olen on väga kirev. Mul on olnud huvitav seda teistega jagada. Tagasivaadates on mul tõsiselt vedanud. Alati oleks võinud hullemini minna. Kui ma blogima hakkasin, siis mul polnud aimugi, kuhu ma välja jõuan aga ma lihtsalt tahtsin elada ja teekonda jagada. Kui teiselt on enamasti, et teen selle ja selle kõigepealt ära, et siis hakkan elama. Minu jaoks on alati oluline olnud praegune hetk. Võib olla ma lihtsalt ei viitsi muretseda, mis edasi saab ja pigem suudaksin enda jaoks ainult õudsaid asju ette kujutada. Muidugi päris selline suhtumine ei ole, et pärast mind tulgu või veeuputus. Tänased tegevused peaksid ikka olema sellised, et ka tulevikus oleks hea olla. kui praegusel hetkel hästi elada, siis tulevik on ka hea. Nt kui täna prügi maha ei viska, siis homme pole ka tänav must.

     

  • Uncategorized

    Öised naerukajakad

    Ei saanud eile öösel und. Sirvisin Instagrami ja sattusin millegi naljaka peale, mis mind kõva häälega naerma ajas. Kui vait jäin kuulsin, kuidas Henry ka naerab, läbi une. Naersin jälle, sest see oli lihtsalt nii naljakas.

    Tal on kombeks vahel öösel läbi une midagi rääkida aga seekord naeris minuga kaasa. Natukese aja pärast ärkas naerdes üles ja teatas, et ta tahab pissile. Tagasi tulles ütlesin talle, et ta rohkem läbi une ei naeraks. Tegelikult on see jube kriipi kui pimedas järsku keegi rääkima hakkab. Umbes sama kui jalutad pimedas toas ringi ja astud mänguasjale, mis lõugama pistab. Henry aga teatas lustakalt: “Naeran ikka!” Oh well!

    Rohkem nagu ei oska pikemalt rääkida, sest ma valutan viimasel ajal nii palju pead ja vabadel hetkedel teen tööd ja püüan eksamiteks valmistuda. Ja kõik see kokku kingib mulle need unetud ööd. Kevade saabumine ka oma erinevate lõhnade, tolmu ja päikesega eriti kaasa ei aita. Tuleb toas püsida ja vahelduseks raamatuid lugeda, vahelduseks hiina keelseid.

    捶捶腰
    老老像棵树,
    我想啄木鸟,
    举起两个小拳头,
    我给姥姥捶腰。
    捶得姥姥咯咯笑,
    不疼,不疼,不疼了。
    By 尹世霖

  • Uncategorized

    Olen pilves

    Issand ma ei mäletagi, millal ma enda üle viimati nii uhke olin.

    Igatahes ma sain oma HSK testi tulemused teada ja ma olen uhke B1 tasemel hiina keele valdaja. See on 1,5 aasta õppimise tulemus. Kuulamine 90 punkti, lugemine 73 punkti ja kirjutamine 52. Kirjutamisega jäime me kursaõega ajahätta. Liiga pikalt kõhlesin selle asemel, et vähemalt midagi kirja panna.

    Kokku on võimalik 300 punkti (iga osa 100) saada ja läbimiseks peab saama 180 punti. Kui me prooviteste tegime, siis ma sain 160 punkti ja osad ülesanded jäid välja. Ma polnud üldse kindel, et ma proovitestis tegemata jäänud osade peale ülejäänud 20 puntki kokku saan. Ma lihtsalt hoidsin pöidlaid ja loodsind kõrvu kikitades oma parima oskuse peale. Kirjutamine on siiani minu nõrgim koht. Lugemine, rääkimine ja eriti just kuulamine tuleb kõige paremini välja.

    Sügisel tuleks algtaseme suuline osa teha ja võib olla HSK4, viimane on kaheldav.

    Parim osa on muidugi see, et kui ma eelmisel aastal alustasin kukkusin esimesel korral kõigil hiina keele eksamitel läbi. Pidin alati kaks korda tegema 😀 Eelmisel aastal kas esimesel või teisel semestril sain hiina keele eksami E, mis tähendab, et mu keskmine hinne on väga madal. Olin enda peale nii pahane, sestma teadsin, et oleksin võimeline palju parema tulemuse saama. Mul võib kõva pea olla aga arvestades oma varasemaid hindeid, siis need olid üle keskmise. Sain kiitusi ja puha õpitulemuste eest.

    Sellel aastal on hiina keelega paremini läinud. Samas ma ei tunne, et õpin rohkem. Pigem just vähem. Võib olla hiina keele õpetamine algajatele on aidanud oskuse paranemisel kaasa.

    Ma lähen naudin oma töö vilju korea seebikaid vahtides 😀

  • Uncategorized

    Põhjas. Kuidas jääda inimeseks?

    Leidsin sellise pealkirja 😀 Tegu mingi lavastusega, ei teagi, mis sisu on….Aga pealkiri on tabav. Sobib mu blogiga hästi kokku, sest tõsiselt. Kui sulle tundub, et kogu maailm on paha. Oled majanduslikult laostunud. Mingid tundeterroristid käivad anonüümselt su blogis somplimente jagamas. No selline andmine käib koguaeg vastu päid ja jalgu, et tahaks  lihtsalt käed rusikasse suruda ja häälepaelad valla lasta, sest lihtsalt enam ei oska mitte kuidagi järsku oma emotsioone väljendada. Imelik mõelda, et täiskasvanud inimestel tuleb ette olukordi, kus nad ei oska oma emotsioone enam väljendada.

    Meil kõigil on oma lugu rääkida ja mõni olukord, kus lihtsalt arrrgghhh. No mida sa teed siis!!?? Üldjuhul kukub see välja nagu mõne lapse käitumine. Nemad on sellised osavad olevused, kes ei oska emotsioonide väljendamiseks sõnu kasutada, eriti kui veel ei oska rääkidagi.

    Mida teeb inimene, kes on viimase piirini viidud? Teiste kohta ma rääkida ei oska aga mina nutan. Tegelikult ma nutan väga sageli. Isegi rõõmust. See pole oluline.

    Ma pole ka kõige parem nõuandja nendes asjades. Mida ma muidugi vahepeal õppinud olen on see, et ei ole sellist asja nagu negatiivsed või positiivsed emotsioonid, vaid ongi emotsioonid. Miks arvatakse, et viha on negatiivne emotsioon, mida tunda ei tohi. Tohib ikka! Aga sellel ei tohi lasta võimsust võtta. Inimesed suudavad ka ülemäära rõõmsad olla ja ka seeläbi inimestele kahju tuua. Näiteks rumalalt soovitada depressioonis inimesele, et ole rõõmsam ja küll on elus palju asju, mille nimel elada. Teate kui üks tuttav ütles mulle, et mul on lapsed ju kelle nimel elada. Noh ütleme nii, et see ei teinud mu enesetunnet paremaks, vaid pani veel hullemini tundma. Su positiivsus võib väga halvasti mõjuda.

    Nii ma siis tean, et mul on emotsioonid ja ma tunnen neid. Rõõm, kurbus, viha ja ma olengi siis rõõmus või kurb või vihane aga mitte ülemäära ja ma teadvustan endale, et juba homme päev võin täiesti teistsuguse emotsiooniga ärgata.

    Ma olen ühes teises postituses kirjutanud, et oled see, mis sildi sa endale külge paned. See halb asi sinu elus ei ole igavene, eriti kui sa igapäevaselt selle kallal tööd teed ja see ei määra, mis inimene sa tegelikult oled. Mul aitavad kaks asja selgusele jõuda, milline inimene ma olen. Üks on see kui ma mõtlen, milline inimene ma varem olin…ehk siis rõõmus ja positiivne. Teine asi on minu pikkus. Kamoon kui ma suudan täiesti mööda vaadata faktis, et ma olen kuradi lühike ja see on eluaegne viga, siis teised probleemid on selle kõrval nii väikesed. Ja ma olen suutnud selle väikese asja nagu enda kasv muuta enda elu kõige positiivsemaks märgiks. Ja kui ma mõtlen kõigile sündmustele, mis on mu pikkusega esinenud, siis ma lihtsal ei suuda kaua kurb, masendunud ja stressis olla. Mulle tuleb meelde, kes ma olen…Kuigi praegu võiks ma hoopis kella vaadata ja endale meelde tuletada, et aeg on voodisse minna.

    Igal inimesel on mingi üks asi, mis teeb temas just tema. Ja kui põhja satud, siis sa oled see inimene ikka edasi. Sa ei ole läbikukkunud või põrunud ega elu pole mingi matemaatika eksam sul. Et saad valede vastuste eest halva hinde. Päris elus ei pane keegi hindeid. Noh mõni paneb ka aga need pole lõplikud hinded. Ja kui ära sured, siis keegi ei mõtle sinust halvasti. Surnutest halba ei räägita. Aga kui praegu räägitakse, siis saab midagi ära teha. ALATI saab midagi ära teha, et kuhugi jõuda.

    Mul pole küll majanduslikult midagi ette näidata või tervise osas aga noh karjääriredelil olen liikunud täpselt sinna, kuhu ma jõuda soovisin. Väiksemas mahus. Ja mul on jäänud ainult üks aasta veel ülikooli, juhul kui ma eksamid tehtud saan. 2013 aastal oli mul unistus, et ma kolin kodust välja, leian tööd ja lõpetan ülikooli. Nüüd on see kõik käega katsutav.

    PS. Lugesin nüüd, millest see etendus räägib ja tundub huvitav. Meie globaalses külas on juba Gorki näidendis püstitatud küsimused mõneti ehk isegi teravamad kui kunagi varem. Mil määral mõjutab keskkond inimese käidavat rada? Kas on veel põhjust rääkida vabast tahtest? Kuidas kujundavad meie ihasid ja võimalusi ühiskondlikult määratud vabadused, olgu nii positiivsest või negatiivsest definitsioonist lähtudes? Ja kuidas jääda inimeseks, kui oled endaga põhjas? Või tuleb inimeseks kõigepealt saada? 

  • Uncategorized

    Elatisega kohtus käimine on täiskohaga töö

    Ma olen nagu täiskohaga kontoritöötaja. Hommikul kell 9 istusin laua taha, koos arvuti ja hunniku kaustade ning paberitega. Mul on juba 5 tundi tööd tehtud, tasu selle eest…Hetkel veel mitte midagi. Rääkimata sellest inimesest, kellele ma iga mõne aja tagant oma mustandi saadan.

    Sirutasin ennast ja viskasin korraks voodisse pikalti ja kargasin kohe püsti. Mõttevälgatus! Ja mõtlesin neile inimestele, kes räägivad, et emaks olemine on täiskohaga tasustamata töö. Ja võrdlesin praegu endaga, kelle laps elab praegu üldse isa juures aga mina “teen tööd”. Praktikas on muidugi mõlemad lapsed lasteaias ja keegi meist lastega kvaliteet aega ei veeda.

    Kuhu minu aeg kaob? Päevas tuleb 10 tundi tööd – töö ja kool. Kell 8 alustan ja kell 18 lõpetan, sinna vahele mahutan ma emaks olemise, migreenihood ja kohtule paberite kirjutamise. Muide ühtegi asja neist ei saa edasi lükata, kõik on võrdselt olulised asjad. Kui võimalik siis ma istungi kodus arvuti taga, sest kuhugi kohale minemine võtab nii palju aega ära, mida ma saaks kasutada paari rea kirjutamiseks.

    Õnneks ma olen hakanud päevi jaotama kooli ja tööpäevadeks ja siis on mul need päevad, kus ma ei tee kumbagi, vaid kirjutan dokumente valmis või koolitöösid. (No juhul kui keegi mõtleb, et ma puudun koolist ja ei tee üldse midagi). Õnneks mõni “lõbu” saab varsti otsa. Vähemalt mõnedel asjadel on tähtajad!! Ma rõõmustan, et ma viskasin kõik tänased asjad homseks ja kirjutan lõpuni selle paberivirna asitõenditega, sest tähtaeg on homme kui asi lukku läheb. Tasuta tehtud töö…kõik ainult sellepärast, et mu lapsed oleksid võrdselt ülevalpeetud ja mina saaksin kasutada oma sissetulekut meie kolme olukorra parandamiseks. Kusjuures ma ei teadnudki, et selline asi on tegelikult isegi põhiseaduses kirjas. Hommikuse telefonikõne ajal rääkisime midagi oma vara vabast kasutamisest ja proportsionaalsusest. Kunagi peaksin täpsemalt rääkima, milles asi oli. Praegu on vara, sest kuigi meie keskel käib väga palju inimesi ringi, kellel pole minevikus on “halbu” asju juhtunud ja praegu on edukad (Nt Oprah, J.K Rowling), siis nendest kiputakse rääkima alati siis kui ollakse juba edukad. Vaata, kus ma olin enne ja vaata, kuhu ma olen jõudnud. Sinu teekond kui sa parasjagu sellel oled, kedagi ei huvita. Mina olen praegu teekonnal ja olin varem ka. Edukaks ma ei ole saanud. Samas ma ei tea, mida tulevik toob. Alles teen beebisamme, et madalast olekust välja ronida. Miks on inimestel ettekujutus, et nad on üleöö edukaks saanud? Nad on olnud samas olukorras, kus mina praegu ja näinud tohutut vaeva, et välja rabeleda.

    Mind vaevab stress ja unetud ööd, rääkimata migreenidest ja lihaspingetest. Olete proovinud pohmas peaga kui pea valutab eksamiks õppida või tööd teha? Arvatavasti tekib oksemaitse suhu ja ainus soov on teki alla pugeda. Alkoholi ma ei tarbi, mul on hoopis närvikahjustused, kuid igapäevaselt pean sellises “pohmas” olekus neid asju tegema. Vaadake või seda videot.  (What Does a Migraine Feel Like?). Kasutatud on virtuaalreaalsust, kus pannakse lähedane nägema seda, mida migreeniga inimene näeb. Esimest korda kogesin seda 14 aastaselt. Praegu on olukord selline, et ilma prillideta ma enam midagi ei näe. Silmad on terved aga mingid asjad on kahjustunud ja takistavad mul normaalselt asju nägemast. Projektoritel näidatud slaide ma ei näe ilma prillideta ega üldse valgel taustal olevaid asju, mis jäävad meetri kaugusele. Tänaval kõnnin nina maas, sest see on ainuke moodus näha kuhu ma lähen ilma peavalu saamata. Kõige muu vastu on ravimid, et ma koos püsiks.

    Minu jaoks 4 tundi tööl kõigile naeratada või jõuda hommikul 8 loengusse on päeva suurim saavutus, mille eest ma endale tunnustust jagan. Kõige muu saavutamine selle juures, kaasa arvatud emaks olemine, on juba tase omaette. Praegu ma muidugi tunnen, et teen täiskohaga tasustamata tööd. Isegi kahe lapsega üksi elades pole mul mitte kordagi tulnud pähe, et emaks olemine on töö. Mähkude vahetamine, püreetoidud, unetud ööd, närvikulu jne. Aga vot kui pead kellelegi tõestama, et sa oled ema olnud. Kvaliteetaeg, mis sa lapsega veedad ei ole kohtumajas oluline teema. “Koos veedetud päevad võiksid tuua kuude kaupa ning nende vahemike kohta saaksid esitada ka toidukordade kulu. Iga kuu peaks olema kokku võetud nii päevade arvu osas, kui summa osas, mis on vahetult lapse hoolduse juures kulunud.” Raha loeb.

     

     

     

     

  • Uncategorized

    Tahtmine taevalik, saamine iseasi ehk veits suhetest

    Lapsed, töö, kool ja migreenihood. Tegevust jagub ja igavuse üle kurta ei saa. Samas õnnestus mul ühel kohtamisel käia. Rääkisin liiga palju aga tundus, et läks hästi. Aga siis juhtus ikka see, mis alati…

    Kõigepealt järeldas see inimene, et mul pole huvi ühegi tõsisema suhte järgi ja teiseks lapsi ei soovi – ühesõnaga ei ole tema jaoks sobiv. Ma olin ikka väga pettunud, et ta enda jaoks sellise arusaamiseni jõudis. Püüdsin asja siluda öeldes, et oleneb kellega see tõsisema suhte ja lapse saamise huvi tekib. Peas lõi järsku tuluke põlema. Kas ma tõesti tahan sellise inimesega mingit suhet või üldse läbikäimist?

    Olen omaette mõelnud, mida mina saan oma kaaslasele ja suhtele anda ja panustada – see peaks õks oluline asi olema. Aga minu vastas on inimene, kes ootabki, et saab ainult midagi – pere, lapsi jne. Need pole asjad millega teise inimese pärast koos olla. Oled ju koos selle inimesega ka siis kui lapsed on suureks kasvanud ja kodust välja kolinud. Pole hoolivusest ega armastusest suhtes, armastusest teise inimese vastu, vaid soovist täita ühiskondliku, sotsiaalset normi. On ju normaalne, et mingis vanuses tuleks luua pere, saada lapsi, omada head majandusliku olukorda ja stabiilsust. Suhte loomine sellise tagamõttega mulle ei sobi. Ma vaatan ikka inimest ennast – iseloomu, harjumusi, ambitsioone jne. Tõesti, mina ei läinud kohtama mõttega, et hakkan selle inimesega võib olla tõsisemat suhet looma. Ammugi ma ei vaata ringi sellise pilguga, et kellega oleks sobiv lapsi saada. Olen korra sellesse ämbrisse astunud juba, sest tahtsin suhet ja pere ja lapsi. Tulemust võib igaüks näha.

    Mina vaatan ikka selle pilguga, et kas see inimene on valmis mulle hommikul kohvi voodisse tooma, pärast pikka tööpäeva lõppu üllatama mind kodus tehtud lemmiktoiduga, mängib lapsega pargis, et ma saaks mõni lehekülg raamatut lugeda jne. Need on lihtsalt näited aga ma loodan, et on aru saada, kuhu ma sihin. Muidugi teeb seda sellepärast, et ta tahab seda minu jaoks teha, sest ma meeldin talle ja tahabki minu eest hoolitseda. Minuga on lihtne. Kui ma olen rõõmus ja rõõsa, siis mulle meeldib teiste inimestele küsimatagi häid asju teha ja ma ei oota midagi vastu. Öeldakse, et armastus on pime. Sa näed inimest ja tema tegusid. Kui sees sajajalgne juba tiire teeb, siis kõik muu tuleb iseenesest. Ma eelistan siiski veidi kainema pilguga olla, mis puutub laste saamisesse ja pere loomisesse.

    Kuue aasta jooksul, need mehed, keda kohanud olen, kõik tahavad midagi saada (tõsist suhet, laps, raha, seksi, korraliku naist) ja minu jaoks on see märk, et ees ootaks halb suhe. Ma olen juba andnud kõik ära, mis mul anda oli ja see ei viinud kuhugi, sest teise jaoks ei olnud see kunagi piisav (ma ei olnud kunagi piisavalt korralik ega usaldusväärne, isegi kodus nelja seina vahel olin ikkagi keegi, kes otsis järgmist meest) Minu jaoks suhe on see kui ollakse valmis teise jaoks midagi andma ja kui sinu vastas on inimene, kelle soov ongi sinu jaoks midagi anda – hoolt ja armastust, siis sealt edasi tulevad muud asjad.

    Kui ma mehi vaatan, siis ma mõtlen sellele, mismoodi saaks meeldivalt koos aega veeta. Selles mõttes oli noorem ja lasteta parem olla, suhteid loodi soovist teisega koos olla aga mitte soovist midagi koguaeg saada. Ootan enda ellu inimest, kellega oleks meeldiv koos aega veeta. Nii lihtne see ongi.