• Uncategorized

    Tants raha ümber

    Mulle ei meeldi inimestest halba rääkida. Tagarääkimine ka ei ole minu teema. Tunnen ennast täiega imelikult kui seltskonnas hakatakse kellestki halvustavas toonis taga rääkima. Ma vahel nendin mõnda fakti ja enamasti räägin inimestest taga kui mul on neist midagi head rääkida. Muidu öeldakse, et surnutest halba ei räägita, siis minu puhul kehti see ka siis kui inimest ruumis ei viibi. See ei ole minu arvates viisakas käitumine. Mulle meeldib inimesele otse öelda, et kuule mulle sinu juures see asi ei meeldi aga ka seda ainult sellepärast, et äkki ta ei teadnuki. Minu reaktsioonid on pigem imestus, üllatunud, ammm mismõttes nagu, rõõmustan, elevil, uudishimulik jne. Kui keegi minuga tänaval kokku satub võib täiesti kindel olla, et mitte ühtegi negatiivset mõtet mul ei teki. Enamasti tekivad negatiivsed emotsioonid need mingid suunatud tegevuse, ütlemise tagajärjel.

    Elatise teemal kirjutades jääb mulje nagu ma olen oma tütre isa suhtes väga halvustav või kriitiline, kuigi tegelikult ei ole. Otseselt tema kohta pole ma midagi öelnud, ainult elatise teema osas olen midagi öelnud aga see ei ole mingi isiklik asi. Samas kui ta selle elatisega jama ega lase mul oma lapse ülalpidamises osaleda, siis tahaks teda sitapeaks kutsuda küll. Praegu kokku sattudes olen ma pigem uudishimulik, et kuidas läheb ja mis teeb jne. Aga kuna see on selline personaalne ja isiklkum vestlus, siis ma ei küsi midagi. Tema isiklik elu ei puutu minusse. Räägime lapsest.

    Ükskord oli meil mingi stressi teemaline koolitus ja mul on tänaseni meelde jäänud, kuidas koolitaja üsna lõbusalt seletas oma endisest mehest aga samas ütles sama kergelt, et lapsega tegeleb aga elatist mees ei maksa. Eks vaatasid vist kõik, et mismõttes saad oma eksiga läbi kui teine sulle elatist ei maksa? Kuigi minule tuli see ka üllatusena, siis meil on mingismõttes asjad samamoodi. Elatisega olema mõlemad ühesugused mustad, temal on maksmata ja minul selles osas, et kohus ei taha peale konkreetse rahasumma muid vanemlike kohustusi ja ülalpidamist arvesse võtta peale lapse isale makstava elatise. Advokaat on arvamusel, et kui raha pole elatisena kantud, siis pole lapse ülalpidamises osalenud, kuigi rahakandeid on tehtud ja muud lapsevanema kohustused ma täida ära selles osas, mis mul on võimalik.  Kõik muud jutud saab räägitud täitsa vabalt aga kui asi puudutab raha, siis nii hästi see ei lähe. Samas oleneb rahast. Kui on mingid reisid, sünnipäevad, suuremad mööblid jms. Mõni asi, mis nõuab suuremaid kulutusi, siis selles osas saame rahast rääkida, et kes maksab ja kuidas maksab. On ka mõningaid teised kulud, mis ainult last puudutavad peamisel. Teater, kino, huviring. Riiete kohta on isa alati öelnud, et pole vaja.

    Kui räägime seadusest ja elatisest, siis võib kogu vanematevahelisel suhtlemisele lihtsalt vee peale kallata. Samas toimivad kõik muud asjad ikka samamoodi edasi nagu pole midagi üldse toimumas. Pole viha, ega sõimu ega üldse vaidlemist. Seega juba selle järgi saab öelda, et elatisesüsteem on valesti üles ehitatud, sest see toodab ainult kaklevaid inimesi, kes igas muus olukorras võiksid täiesti normaalselt läbi saada.

    Laste pealt oleks see kohe märgata kui on vanemate vahel on probleeme. Mõtlen ka muidu probleeme kui raha jagamine. Peale kohtus käimise mulle ei meenu küll, et oleks üldse mingi muu asjaga vaidlusi olnud. Aa vahel olen ma küll vihaseks saanud, et kui ta tahab kogu ülalpidamist endale aga mina pean ikka vaatama, kuidas lapse kulud oleksid minu juures kaetud. Ja selles osas on küll vaidlusi.

    Praegusek on nii palju aega ka mööda läinud. Isale kahjuks ei saa suurt midagi ette heita. Ma mõtlen lapse osas. Lapsevanemaks olemine ei ole mingi võistlus, et kumb on parem. Kõik vanemad üritavad endast parima anda. Ka rahaliselt. Vähemalt need vanemad, kes mõlemad soovivad lapse elus osaleda ja anda oma parima. Kui ma ausalt ütlen võiks kohus vabalt otsustada, et elatist ei maksta ja sellest ei juhtu mitte midagi. Laps ülalpidamiseta ei jääks. Pealegi on praeguseks elanud laps võrdselt mõlema vanema juures – kolm aasta ema ja kolm isa juures, et miks meil üldse mingi elatisvaidlus olema peaks, arvestades, et mõlemad pole ka elatis maksnud. Paraku on nii, et kuna laps minu juures ei ela, siis järelikult mina olen võlgu aga isa ei ole, sest mina olen see ühiskonna poolt vihatud teine vanem. Kohtus on sammuti arutamisel ainult need kolm aastat kui laps on isaga elanud, see, et ta emaga elas ja ema üksinda üleval pidas ja isa isegi ei panustanud muul moel. Keda huvitab? Ja kogu teema on tegelikult ainult minu ja tema raha ümber. Siin pole lapse heaoluga mingit pistmist. Tema on rõõmus ja rõõsa ja hakka lasteaeda lõpetama.

     

  • Uncategorized

    Asjade ennetamine juba varem

    Kui ma oma blogiga alustasin, et minna oma kahe lapsega linna elama, siis ma läiksin linna elama konkreetse plaaniga. Olin selgeks teinud oma üldise majandusliku olukorra ja vaadanud ajaliselt, millal ma peaksin tööle minema, millal lapsed lasteaeda panema jne. Ma olin endale isegi nimekirja valmis kirjutanud, mida mul on vaja linnas kõik kohe ära teha, et mul pärast mingit jama ei tekiks. Kuhu minna ja kelle juurde, uurinud kõiki võimalusi.

    Juba esimesel nädalal oli mul pangas nõustamine. Tegime seal statistikat mu majandusliku olukorra kohta ja kaardistasime ära kitsaskohad. Tol päeval sai kõigile ka hoiused teha ja püsiülekandega igakuised maksed kõigile hoiustele täpselt sellises summas, milleta mul oleks võimalik igapäevaselt toime tulla.

    Hiljem liitusin Perekeskusega, kus meil käis kohal võlanõustaja ja tema kontakt on mul tänase päevani alles ning aegajalt kui näen mingit suuremat muutust toimumas rahaliselt. Kirjutan talle ja lepime aja kokku. Ütlen kohe ära, et enamus kohalike omavalitsuste juures on tasuta teenusena võlanõustamine. Kui mul natuke rohkem raha oleks, siis ma oleks ise tahtnud koolitusele minna ja võlanõustajaks saada. Praegugi hoian kooitusel silma peal ja kui võimalus avaneb….

    Olen koguaeg kuulnud, kuidas inimesed ärkavad alles suures pasas ja teevad asju liiga hilja. Ma pole kunagi selline hiline ärkaja olla tahtnud. Ma pole tahtnud olla viimane, kes saab oma lapse murest või arengu mahajäämusest viimasena teada. Ma ei taha olla viimane, kes mõistab, et mul või kellelgil lähiringkonnas on depressioon, mure, stress jne. Kõige hullem minu jaoks oleks, et ma ei tea, mida sellises olukorras teha. Minu jaoks olen mina ise, minu lähedased ja üldse kõik inimesed väga olulised. Ja mulle on oluline, et inimesed oleksid rõõmsad ja neil läheks hästi. Pigem olengi juba koguaeg selline olnud, kellele läheb teiste õnn palju rohkem korda kui iseenda oma ja sellepärast mul on raske ei öelda kui keegi minu poole abipalvega pöördub, isegi kui mul endal on tööd mägede viisi.

    Aga kui sul on endal lapsed, siis laste puhul, et lastel hästi läheks peab kõigepeal sellele vanemal hästi minema. Võtke ükskõik milline laps ja tal on mure peamiselt alati siis kui vanemal on mure. Kui laps on vaene või kodutu või mingi muu suurem mure, siis minu jaoks tähendab see seda, et vanemast tuleks alustada. Muidugi on meie inimesed sitaks negatiivsed ja kriitilised, et taibata, mis mure vanemal tegelikult on. Me tahame lapsi aidata ja vanemaid samal ajal hukka mõista aga see asi ei käi niimoodi tegelikult. Aita vanemat, aitad last.

    Isegi kui vanemd pöörduvad oma lastega psühholoogi poole, et tehke minu laps korda, siis psühholoog vaatab ikka kõigepealt vanemale otsa, sest umbes 90% lapsega seotud asjad saavad just vanematest alguse. Sellepärast ma olen enda valdkonnas pigem lastele suunatud ja enda laste puhul iseendale. Õnneks senistel enda laste arenguvestlustel on selgunud, et lastel suuremaid probleeme ei ole. Ei möödu ühtegi nädalat kui Henry ei saaks õpetaja käest koju minnes kiitusi. Küll on ta tubli esineja, või magaja või mängukaaslane. Vahel tuleb ka seda, et ta on millegagi hakkama saanud ja õpetaja annab juhised, et muidu tubli poiss aga vot täna…Kas sellest oleks võimalik kodus rääkida? Ja siis ma mõtlen, et lapsekasvatamine ongi nii lihtne või?

    Soovitan kõigil Gordoni Perekoolis ära käia. Seal õpetatakse väga hästi selgeks, kellel on tegelikult probleem. Ma tean, et võib imelik olla seal erinevates rollides olla ja näitemängu teha ( vb pole kõik koolitajad ühtemoodi) aga lõpuks jõuab kohale, et enamus probleemid vanemad mõtlevad enda jaoks välja või nad tahavad teiste probleeme, eriti oma laste probleeme, enda omaks teha ja võtta. Samal ajal aga ei märka, kuidas nad enda probleemid ja mured lastele edasi kannavad.

    Mul on võlanõustajalt saadud paberid alles, et kui oluline on enda jaoks raha mustadeks päevadeks kõrvale panna ja kuidas märgata ohumärke, et majanduslikult hakkab halvemini minema ning kuidas kaaluda suuremate ostude või üldse mingite ostude tegemist.  Samuti, kuidas oma elamises säästlikult elada. Ütlen ausalt, et väga paljud asjad, kuidas odavalt hakkama saada on mul kodust kaasa tulnud juba loomulikult. Vett ei jäeta jooksma, tuled kustutatakse, prügi sorteeritakse jms. Veel on kirjas, et mida esmajärjekorras tegema peaks ja väga olulisel kohal on PERE EELARVE. Mul läks sellega väga kaua aega, et enda jaoks sobiv süsteem leida, sest minu mõistus töötab täiesti teistmoodi ja teiste näidisjuhendid olid minu jaoks…Ma ütleks hiina keel aga seda ma oskan 😀 Ütleme siis, et raketiteadus.

    Muidugi kui raskused tekkisid ja me nädala haiglas veetsime, hiljem praktiliselt kaks kuud kodus. Koduse lapse kõrval tööl käimine, kus peaaegu kogu palga maksad lapsehoidjale on väga kurnav ja meeli nüristav. Nädalavahetusel olid tegelikult nagu tasuta töö tegemine. Hnery nädala sees osa aega veetis Perekeskuse lastehoius. Ja seetõttu kahanesid ka kolme aasta vähehaaval kogutud säästud minema. Lõpuks saab villand kui näed, et töötegemine raha sisse ei too. Kui Henry lõpuks kaheaastaselt kõndima hakkas polnud lasteaias kohta. Käisin Linnavalitsuses lastekaistespetsialisti juures, et mul on lasteaeda lapsele kohta vaja. Ei saanud ja ei saanud. Kirjutasin blogis sellest ja lõpuks päästis üks ajakirjanik mu välja, kes oleks intervjuud tahtnud teha, et miks minu laps kohta ei saa. Siis oli juba järgmisel päeval koht olemas. Mina vahetasin töökohta, käisin tööl. Kui ma aga ükskord kogu lõunasöögi välja oksendasin ja toit enam sees püsida ei tahtnud, siis ma taipasin, et olukord on ikkagi halb. Mulle kerkis pähe mõte, et see küll enam stress ei olla ei saa. Pärast mitmeid haiguslehti, kus tööandja mind juba silmaotsaski ei sallinud, tulin töölt ära. Peamiselt sai ülemus pahaseks, et ma kodus haige olles teist tööd tegin, et hing sisse jääks.

    Ojaa, ma mõtlesin ka, et tööd on ju vaja ja 100 muud vabandust, miks ma peaksin tööl edasi käima. Ma viskasin kõik vabandused peast välja. Oli vaja mingid väga suurt muutust. Mu tervis vajas taastumist ja minu lastel oli ema vaja, kes saab nende jaoks olemas olla. Ma olingi aasta aega pm töötu aga mitte kodune. Olen loomu poolest rahutu hing. Kuna mul oli tekkinud oma bränd, siis kulutasin 40 eurot ja õppisin ettevõtjaks. Tutvusin täiesti uue maailmaga. Läbisin lapsehoidja koolituse, taotlesin tegevusluba ja sain selle. Lõpuks astusin ülikooli, sest ma tahtsin ikkagi ming kraadi elus omandada. Mul on siiani näoilme meeles kui teatasin, et lähen hiina keelt õppima.

    Elamise jaoks sain toimetulekutoetust, kuid samal ajal töötasin selle kallal, et leida elus tasakaal, et oleks piisavalt raha ja tervist. Aasta hiljem ja pärast korraliku emotsinaalset mõõna ma lõpuks selleni jõudsin. ka sain kogemusste võrra rikkamaks ja teadlikumaks. Praegu ongi kõik hästi. Ma tunnen oma tervise iseärasusi palju paremini ja tean, kuidas suuremaid hooge ära hoida, et mu igapäevane elu ei oleks koguaeg mõjutatud. Mulle meeldib õppida ja oma tööle mõeldes tahaks lihtsalt rõõmust nutta. Issand pole vist mitte kunagi nii kiiresti tööd leidnud. Kõigest tunniajaga! Ooo ja milliseid võimalusi see mulle annab. Suvel ma tahan oma tööga rohkem hõivatud olla. Õpetada hiina keelt ja teha võõrkeelsete lastega eesti keelset meisterdamist. Tahaksin vene keelt õppida (või noh meelde tuletada, sest lapsena oskasid meie peres kõik lapsed vene keel). Ka rahaliselt oleks kõik hästi kui minu palk ja konto jääks puutumata ning ma saaksin oma rahaga ise majandada. Tegeleda oma laste ülalpidamisega ja maksat võlgnevusi. Ma leian, et hetkel ülikoolis õppides ja poole kohaga töötades on raha piisavalt, et sellega toime tulla (kui kogu mu raha jääks minule endale). Ma ei näe põhjust, miks minu konto peaks arestitud olema või miks mulle ei võiks kätte jääda rohkem kui 305 eurot, eriti kui töötasust tööandja aresti juba maksab. Kohtule olen juba kõik materjalid saatnud. Tõend toimetulekutoetuste kohta, tõend oma tervise kohta, tõend, et võimalusel olen lapse elus osalenud, tõend, et olen sellel perioodil ka isale ülekandeid teinud ja sularahas maksnud. Tõend, et mul on olnud huvi võimalikult palju ise oma lapse elus osaleda. Milline ema ei tahaks oma lapse elus osaled? Ta elab isa juures küll, sest isa soovis seda aga miks ta peab kogu lapse ülalpidamisega tegelema?

    Tänu oma blogimisele olen jõudnud väga paljude inimesteni, kes on jaganud oma nõu ja teadmisi ning elavad kaasa sellele, et elatise süsteem lõpuks muudetakse paremaks. Rohkem vanemate keskseks ega oleks niivõrd rahale suunatud. Üksikvanemana ma tean kui raske on üksinda hakkama saada, eriti majanduslikult aga ma eelistaks pigem tuge saada, et mul oleks võimalik ise raha teenida ja ise oma rahaga otstarbekalt majandada (viimast olen siiski erinevatel koolitustel õppinud, näen siiani õudusunenägusi finantsanalüüsidest). Elatise sissenõudmine ei ole raha teenimine ja ma saan alati pahaseks kui ametiasutuses küsitakse lapse isa kohta. Kui ei ole siis ei ole…nii kas te nüüd aitate mul tööd leida ja lasteaiakoha saada?? Elu lõpuni jääb see olukord meelde, kus inimest ei soovita aidata, sest lapsel pole isa. Viimasel kuuel aastal olen kokku puutnud väga paljude vanematega. Neil on vaja abi ja tuge peamiselt tööalaselt, kuid neid pole vaja õpetada (eriti veel ametiasutuses), kuidas elatisega susserdada. Igal vanemal on õigus tööl käia ja igal lapsel on õigus haridusele ning just see peab olema kohaliku omavalitsuse koht tuge pakkumiseks, et perel hästi läheks. Ja kui need punktid on korrektselt täidetud, siis ei olegi mingit elatist vajagi. Vähemalt mitte nii suures mahus. Aga mina näen laiskust. Ei viitsita selle probleemiga tegeleda. Ikka on vanemaid, kes peale vanemahüvitise lõppu last lasteaeda ei saa ja töökohti, kus lastega töötaja ei ole oodatud. Kui ma seekord tööle asusin olin väga üllatunud, et kui inimlikult töötajatesse suhtutakse. Haiguslehel olnud töötajale ei saa osaks negatiivset suhtumist. Haigeks jäänud töötajale soovitakse head paranemist isegi, mitte ei hädaldata, et oh ja ah ees ja taga, töö jääb tegemata ja põhjustatakse lisa stressi. Ma saan 30 ja seni pole kordagi veel kohanud töökeskkonnas nii mõistvat suhtumist ja ausalt motiveerib see tegema enda tööd võimalikult hästi. Ma võtsin isegi ühe lisa õppeaine just selleks, et saaks natuke juurde õppida omast vabast ajast. Ja ka puhkepäevadel ja puhkuse ajal ikka hoian töömeilil silma peal. Töö jaoks vajalike materjale valmistan ette ka töövälisel ajal või kui laps haige on siis midagi saab kodus ikkagi ära teha, kasvõi meeldetuletuseks tööjuhendeid üle vaadata või uusi ideid välja mõelda, et mida lahedat võiks korda saata.

    Ma kirjutasin nüüd palju muud juttu lisaks aga eks see annab natuke aimu ikka, mida ma öelda tahan. Mulle ei meeldi istuda ja oodata. Võimalusel tuleks ikka asju ennetada. Enne kui mu poeg sündis, isegi kui ma sain vanemahüvitist, siis ma ikka otsisin võimalust, et aga kui mul seda vanemahüvitist ei ole, et mis mul siis oleks ja kas ma tuleksin toime? Mida mul oleks vaja teha, et tuleksin toime? Võib olla sellepärast olen ikka kuidagi nende kuue aasta jooksul hakkama saanud. Vahel muidugi suure hädaldamisega. Ma isegi tänasel päeval enne hädaldan ja siis mõtlen, et mis mul viga on…nagu ma ei oskaks raamist välja mõelda ja alati on mingi muu võimalus ka olemas. Üks mu sõber üks päev alles ütles, et ah ma tean sind küll…kõigepealt on mingi hull kisa ja hädaldamine aga tegelikult oskad ja saad hakkama igas olukorras.

    Ma olen mõnedes blogides sattunud lugema, kus mõne kuu pärast lõppeb vanemahüvitis, kuid pole ühtegi plaani välja mõeldud. Nagu, kus sa enne olid? Juba enne vanemahüvitise saamist tuleks ikka selgeks teha, et see on ikkagi ajutine ja mis siis saab kui seda ei oleks. Mina nt saan vajaduspõhist õppetoetust, mida tuleb iga semestri alguses taodelda. Summa on erinev, ma ei pruugi seda saada jne. Ma olen nendele asjadele mõelnud. Ka sai tööle mindud, et mul oleks raha, sest ega töövõimetoetus ja peretoetus pole suur summa, millega elada. Ka on saadud tegeleda kohtutäituriga aga kui aasta hiljem asi mitte kuhugi liikunud ei ole, siis järelikult ei ole probleem ikkagi minus või, et ma pole piisavalt ära teinud. Kuigi tõsi, ennekõike saavad asjad alguse inimesest endast.

  • Uncategorized

    Nagu oleks pommi visanud vms

    Mu eelmine postitus oleks nagu välk selgest taevast tulnud, sest olen viimasel ajal väga harva kirjutanud. Keegi juba kommenteeris, et miks ma olen nii kaua pead liiva all peitnud ja ei ole asjaga tegelenud. Tegelesin küll. Kui kohus eile teatas, et kohtuistung edasi lükatakse. Ma lihtsalt ei suutnud enam seda jama taluda. Ma olen esitanud kohtusse kaks hagiavaldust. Elatise vähendamise ja elatisvõlgnevuse sundtätitmise osas. Hagiga hakkasin tegelama juba eelmisel kevadel. Praeguseks on elatise vähendamine olnud juba aasta aega muudkui veninud ja veninud ja veninud….Ja niimoodi minu majanduslik olukord aina halvenenud ja halvenenud ja halvenenud. Muidugi ei saa elatise vähendamise hagi ennetavalt sisse anda. Märkad, et vist mõned kuud on kehvem olukord, et teed avalduse. Ei sul peab see halvem olukord juba mõne aja kestnud olema. Kuna elatise vähendamisega selle aasta alguses midagi toimunud ei olnud, esitasin järgmise hagi. Sellel nädalal oleks sundtäitmise asi pidanud asi lahenduse leidma aga ei leidnud, sest teine poole soovis ajapikendust. Aaasta ja üks kuu ning ikka ei midagi!!

    Mul on muidugi suur suur aitäh öelda inimesele, kes aitas mul ÕIGE materjali kohtule esitada. See on mu närvid ära söönud lihtsalt, et neid pabereid kokku panna. Ega sulle mingit nimekirja ei anta ette, et mida sul on vaja esitada. Mulle öeldi kolmel korral, et ei võeta asja menetlussegi. Pole vajalike pabereid või on need valesti vormistatud või midagi jumal iganes veel. Iga veedetud tund lapsega, iga kulutatud sent  lapsele ja iga isale makstud sent tuleb ette näidata. Iga saadud toestu ja sissetulek. Kõik kolm aastat! Ma olen muidugi oma lapse ülalpidamises osalenud aga kohtus tuleb see kõik kirja panna. Olen nüüd lapsevanem ja kirjuta üles kõik päevad, mis sa viimasel kolmel aastal oma lapsega veetnud oled ja kui palju raha. Lisaks tõestada seda, et kohus tegi oma oletusega vale otsuse juba esimesel korral, kuid keeldub vastutust võtmas. Öeldakse, et kui on juba määratud, siis EI HUVITA ja maksa ära.

    Kõik, mida eelmises postituses kirjutasin ja mida ma ka praegu kirjutan, pean olema võimeline need hiljem kohtus kirjalikult tõestama. See pole nii, et ma saan oma blogis öelda, mida tahan. Rahalises mõttes olen ma nagu koduarestis. Ma olen ennegi kirjutanud sellest, kuidas elatisega antakse võime ühe vanema kätte ja isegi kohus ei saa midagi teha. Kusjuures olen märganud, et see on tegelikult ainult vabandus, et ei saa. Asi pole saamises, vaid tahtmises. Muidugi on võimalik kohe praegu lapse isal olukord lahendada kompromissiga, mis oleks mõistlik lahendus. Ega ta väga ei mõista, et raiskab riigi raha ja kohtud on teistest samasuguste asjadega ülekoormatud. Olen püüdnud korduvalt temaga elatise osas kuhugi jõuda aga teda reaalselt ei huvita. Olgu ma surnud, elus või haiglavoodis, siis tema silme ees on ainult eurod. Sama on tema poolt vale väita, et minu poolt on laps ülalpidamiseta. Praegu tõesti on, sest tema sundtäitmisele 305 euroga pole midagi peale hakata. Ja ta väidab, et kohtutäiturilt pole ta midagi saanud. Minu palgatõend aga näitab alates novembris, et tööandja ona maksnud seaduslikus korras töötasust aresti. Kusjuures pärast aresti 250 eurot kannavad nad mulle aga kuna minu konto hõivab juba peretoetus ja töövõimetoetus, siis võetakse ülejäänud töötasu ka ära.

    See pole täna tekkinud probleem või see pole probleem, millele ma ei ole lahendust otsinud. Olen otsinud. Olen käinud igalpool, kus vähegi võimalik. Alguses ma otsisin ka endale advokaati kasvõi raha eest, kes aitaks olukorra lahendada. Taotlesin riigiõigus abi ja sain tõsise pettumuse osaliseks. Lõpuks ma tutvusin inimesega, kes mulle kõik punktid ükshaaval puust ja punaselt lahti seletas. Ma mõtlesin õudusega, et kui jube praegune elatise süsteem on. Kui SEE on meie riigi arvates mingi hea moodus laste heaolu jaoks, siis ma vist tõesti elan valel planeedil (või riigis).

    Ok, ma sain veidi aru välja lasta. Muidu ma võtan ühe päeva korraga. Kirjutasin täna esseed ja üritasin grupitöös oma osaga panustada. Võõrustasin kahel ööl toredat korealannat, kes täna Riia poole teele asus. Tegin 4 tundi tööd raamatukogus. Hommikul maadlesime Henryga, kes tahtis salli ja mütsi panna lasteaeda, keeldudes nokamütsist. Mu aftoosne stomatiit on lõpuks ära paranenud (kolm afti korraga!!) ja sellega ka peavalud läinud. Õpin hiina keele sõnu ja valmistun eksamiteks. Selles mõttes, et raha pole elus nii oluline. Ümbristevad inimesed on olulised. Seni oleme kuidagi toime tulnud ja midagi tegemata pole jäänud.

    Kuna ma aga tean, et peale minu on teisi inimesi ka, kes on sarnase mätta otsas ilma väljapääsuta või normaalse lahenduseta, mis oleks reaalselt mõlemale lapsevanemale mõistlik. Ma lihtsalt ei saa istuda ja mitte midagi öelda. Muidugi ma plaanisin oodata, kuni kohus saab läbi. Siis oleks võimalik mul ehk paremini selgeks teha, et tegelikult ma pole mitte midagi teinud lapsevanemana, et mingit sundtäitmis läbi viia. On see siis minu süü, et elatise vähendamisega kohe ei tegeleta, siis kui seda reaalselt vaja on? Aasta tagasi! Kusjuures olen pidanud need kõik asjad üksinda tegema, ilma emotsionaalse või moraalse toeta. Ilma õigusalase hariduseta ja mind on saatnud ainult mingi negatiivne kriitika, et miks varem ei teinud, miks sa lasid nii kaugele minna ja ikka miks miks miks. Vabandust aga siin ilmas ei sõltu kõik asjad minust. Kolm aastat tagasi ma teadsin palju vähem kui praegu. Sa usaldad ikka neid inimesi, kes peaksid olema valdkonnas pädevad aga isegi kolm aastat hiljem avastan veel praegu, millist kahju see on endaga kaasa toonud. Lihtsalt mingi stamp paberid ja vastused ja väited, mis pole isegi minu enda kohta käivad!

  • Uncategorized

    Palun head lahendust, sest mõistus on otsas

    Aasta tagasi arestiti minu konto elatise tõttu ja koos lapsega (hetke viie aastane) jääb kahepeale elamiseks 305 eurot. Oleme eelmise aasta maikuust saati 305 euroga hakkama pidanud saama, mistõttu oleme jäänud ilma oma eelmisest elukohast.  Võib olla ma peaksin seletama, kuidas selline olukord on tekkinud, et vältida asjatuid kirjavahetusi ja kommentaare aga samas see ei ole praegu oluline. Olen tegelikult korralik inimene. Ka minu jaoks on ikkagi võlg võõra oma ja minu olukord ei ole tekkinud soovimatust arveid maksta, inimesi petta või laiskusest. Õpin ülikoolis, olen osalise töövõimega ja käin tööl. Tegelikult oleks minu sissetulek peretoetus, vajaduspõhine õppetoetus (kui täidan õppekava), töövõimetoetus ( kui aktiivsustingimustele vastan) ja töötasu. Kokku on seda üle 800 euro aga sellest summast saan mina ainult 305 eurot. Ükskõik, milline töö mul ka ei oleks. Ma võin käia tööl rohkem tunde või otsida tasuvama töö, ikka peame toime tulema 305 euroga.

    Selle 305 euro eest tuleb tasuda lasteaed, elamiskulud, toidukulu, osta ravimid jms. Proovige järgi, kas teil õnnestub 305 euroga aasta aega ära elada? Kui me nüüd räägime elatisvõlglastest ja viriseme, et nad oma võlgu makstud ei saa, siis mina küsiks, et millise raha eest nad ise elama peaks ja millise raha eest see võlg makstud peaks saama?

    Selles 305st eurost peaksin maksma veel teisele lapsele elatist ka. Ja kui elatisvõlglane ei suuda sellest 305 euros elatist maksta, siis tema võlg ei kao kuhugi. Kogu palk võetakse ära võlgnevuse katteks ja ei jäeta kätta piisavalt, et igakuiselt elatist tasuda. Kas see pole mitte ilmselge probleem?

    Ma läksin kohtusse ja selgitasin oma olukorda. Kohtunik soovitas tasuvama töö leida. Selgitasin veel korra, et isegi kui ma tasuvama töö leian, siis 305 euroga ma ikkagi elatist ei maksa ja võlg ei kao kuhugi. Teiseks pole neil mitte ühtegi teist lahendust välja pakkuda ja teine pool ei ole nõus kompromissiga. Mitte keegi ei ole nõus kontot aresti alt vabastama, et esiteks meile jääks tavapäraseks elamiseks piisavalt raha ja teiseks oleks võimalik täita tulevikunõudeid. Elatisvõlglastele ei anta tegelikult mitte ühtegi võimalust oma võlgnevusi tasuma. Ega kõik seal võla nimekirjas kohe pätid ja kaabakad ei ole.

    Mina pole ka tegelikult enda last ülalpidamiseta jätnud. Kujutate ette kui keegi marsib teie koju ja teatab, et te tegelikult ei panusta piisavalt oma lapse ülalpidamiseks. Kujutage ette, et see inimene käseb teil kõik viimase aasta sendid üle lugeda, mida olete oma lapsele kulutanud ja kui summa ei vasta ootustele (igakuiselt ei ole 500+ ette näidata, siis kuidas sa julged ennast veel mingisuguseks lapsevanemaks pidada?) Vot, aga selline on minu igapäeva elu. Kõik raha tuleb avalikult letti laduda, iga tulu ja kulu ette näidata ja iga väiksemgi oma lapse külastus üles märkida ja ära tõestada. Mõni tunneb kaasa, mõni on kogu olukorras häiritud ja tahaks midagi teha, ülejäänud laiutavad käsi…

    Kas te olete mõnda päeva niimoodi oodanud, et kõik ülejäänud asjad tunduvad lihtsalt nii mõtetud? Mina ootasin, ootasin ja nüüd ootan veel. Ma isegi ei tea, kuidas oma tervet lugu kirja panna selliselt, et inimesed valesti aru ei saaks. Selles osas on mul selgelt liiga suured ootused. Võib olla olengi oma elus liiga suur unistaja olnud. Kui mu võluvast printsis konn sai, siis mul oli elus ainult üks unistus…

    Minu unistus 6 aastat tagasi:

    Ma olen töötanud ja töötanud. Andnud ära oma tervise ja mis kõige valusam – uskunud inimestesse ja nende headusesse.

    Tulemus:

    Tulemus ei ole veel kõige hullem. Täna on veel kodu olemas, homme võib olla enam ei ole.

     

  • Uncategorized

    Isemoodi ja eriline ning need kollased tomatid

    Olen sellel nädalal kodusel rešiimil olnud. Mul tekkis aftoosne stomatiit (kolm afti ja suu nagu kive täis), mis aitasid kaasa mu neuroloogilisele iseärasusele. Ka järjest ilusamaks läinud ilm mõjus sandistavalt. Ja siis ma istun kodus ja olen enda peale kuri ja pahane, et ma ei suuda normaalse inimese kombel funktsioneerida. Arvatavasti on:” Ma ei saa välja tulla, sest päike paistab, ” kõige haledam vabandus, mida ma oma elu jooksul saan korduvalt kuuldavale tuua.

    Ometi pole päike see kurjajuur. Mõnikord kui mu pea vatti täis on, siis päike oma eredusega lihtsalt aitab kaasa selle õige ja korraliku migreenihoo tekkimisele. Kõigepealt sa tunned seda tuksuvat peapoolt ja oled igasustele asjadele tundlik (valgus, lõhnad, müra, minul puhul isegi teatud puudutused), kodus suudad veel kuidagi olla aga välja minnes, kus paistab ere päike, on liiklus, on kiirustavaid inimesi, on müra ja lõhnad (lilled)  Seetõttu ma käin väljas õhtusel ajal, parim aeg on natukene enne päikeseloojangut. Kuigi ma ikka imestan, et suutsin kaks nädalat Armeenias ära käia, kus oli päikest ja soojakraade ikka mõnuga. Lõunasel ajal olin ma muidugi päris uimane ja vahel magasin enne õhtusööki. Suur erinevus oli muidugi see, et ma ei pidanud seal emaks olemise ja argitoimetusega tegelema, toiduvalmistamine ja koristamine jne.

    Kui ma oleks eile välja läinud, siis oleks tekkinud vertigo (need, kes bussis lugeda ei saa, mõistavad ehk), nagu kõnniks kõva tuule käes laevatekil. Ja siis hakkab silme ees sähvima nagu oleks äikesetorm saabunud (kes on pimedas äikesetorimis näinud välgulööki, kuidas see kõik valgeks lööb). Vahel kui see juhub korraks täiesti suvalisel hetkel. Koristan kodus ja siis nagu oleks korraks keegi tule kustu pannud, siis ma tükk aega pean nuputama, et kas tõesti on aeg uusi pirne ostma hakata või see olin kõigest mina ise.  Ja siis järgmisena hakkab kätest ja jalgades tunne ära kaduma. Seest iiveldab, valu lööb pähe ja hingamine muutub raskeks, mõnikord lööb valu ka südame juurde rindu. Järgmisel hetkel lamad maas ja inimesed arvavad, et lihtsalt minestasid. Kahte asja, mida siis teha ei tohiks. Püsti aidata ja nuuskpiiritust nina alla panna, ka igasugune patsutamine või löömine ei sobi. Miks? Sest mul on seda juhtunud ja tegelikult olen siis täie teadvuse juures olnud. Teate kui rõve see on kui keegi teid lööb või patsutab ning te keha ei funktsioneeri piisavalt, et märku anda, et te saate aru, mis toimub. Ka minestunud inimest ei tohiks tegelikult püsti tõsta…

    Eelnev võis väga igava jutuna tunduda aga see läheb kokku Eesti Lastekirjandus Keskuses toimunud õpipäevaga laste ja noortega tegelevatele raamatukoguhoidjatele. Sellel päeval just rääkisime õpilastest (lastest ja noortest), kes on teistsugused. Igal lastetöötajal on oluline tähele panna laste arengu ja heaoluga seotud iseärasusi. Lapsehoidjaks õppides oli ka erivajadustega lastega väga paljust juttu. Seekord aga sai rääkida kuidagi teise nurga alt, et tundsin ennast ära. Mulle meenusid raskused lugemisel ja kirjutamisel, tunnid logopeedi juures. Mulle meenusid tunnid, kus õpetaja meile kunsti näitas. Sellised väikesed pildikesed, mida ta seina lasi ja lasi meil rääkida, mida ma näeme ja mis emotsioone see meis tekitas. Samuti praegused raskused, kus kool ei taha minu kui teistmoodi õpilase vajadustega arvestada. Tegelikult sain ma probleemi käigus teada olulise fakti. Eelmisel aastal käisin isiklikult kohal, et puudetaotluse juures allkiri anda ja taotlus koos Töötukassa töötajaga veel koos üle vaadata. Nüüd on aga selgus, et minu taotlus on nende poolt menetlemata jäetud. Pean esitama uue taotluse Pensioniametile aga aasta hiljem uue taotluse esitamiseks tähendaks see uuesti arstide juures käimist. Eelmine kord oli juba nii ebameeldiv kogemus. Mind vastuvõtlue registreerinud töötaja oli minu emaili kirjutanud .GOM lõpuga ja mulle ei tulnud arvet kohale. Kui mina aga registratuuri saabusin, oli minu aeg tühistatud. Rääkimata sellest, et neuroloog kirjutas mulle lihtsalt ravimid ja soovitas mehele minna, et siis enam pea ei valuta. Ma tulin Pärnus Tallinnasse, kus peaks olema Peavalu Instituud vms aga selline suhtumine ei ole eriti adekvaatne. Mujal maailmas tegeletakse ikka migreenidega kui neuroloogilise haigusega, mis on kahjustanud inimese närve ja takistab igapäeva elu. Siin on mulle migreeni diagnoosiga ITKs kui Tartu Ülikooli Kliinikumis öeldud kahte asja – võta mees või kui vanaks saad, siis see probleem läheb ise ära. Ainult psüholoogile on saadetud, kes ütleb, et minuga on kõik korras. Rääkimata selles, et ma tean, kuidas stress tekib ja mind on koolitatud koolitustel stressiga toime tulema.

    Lisan lõppu päevakava õpipäevast. Mul tekkis seal igasuguseid mõtteid, mida ma võib olla järgmises postitustest rohkem välja toon aga, et seekord postitus liiga pikaks ei venik, siis kirjutan kollastest tomatitest. Läksin poodi ja üle pika aja mõtlesin, et ostan tomateid. Seisin seal suure valiku ees ja püüdsin valida  sobivaid tomateid. Mulle jäi kätte karp väikeseid kollaseid tomateid ja mulle tuli järsku meelde, et kui ma esimese lapsega rase olin, mulle meeldisid kollased tomatid. See väike infokild minevikust rabas mind sel hetkel korralikult ja seisin tükk aega seal kollaste tomatite karp pihus ja meenutasin aega kui olin kolmandat kuud rase ja oli kevad ja minule meeldis kollaseid tomateid süüa. Terve tuba oli neid plast kaspe täis. Mulle pole enne üldse meenunud mingi rasedusega seotud iseärasused või kiiksud. Pärast seda kui tütar isa juurde läks ning tema isaga oleme elatiseteemal kohtus käinud. Võib olla see ebameeldiv kogemus on lihtsalt kõik head kogemused samuti ära blokeerinud. Aga mitte ka ainult mineviku kogemused aga ka praegused kogemused jäävad selle suure ja eameeldiva varju alla. Ma ei suuda emarõõme üldse  kuidagi tunda või seda väga vähesel määral. Mida sa ikka teed kui inimeste jaoks on raha olulisem. Ei koostööd ega midagi, et tagada kõigile hea äraolemine. Nüüd mul on kodus karp kollaseid tomateid. Pärast gastroskoopiat ma tean, et ma ei tohiks tegelikult tomateid süüa, nagu ka sibulaid ja tsitruseid jms aga vaadata ikka võib ja küll Henry nad ära sööb.

    PÄEVAKAVA:

    10.30–10.40 Avasõnad / Triin Soone, Eesti Lastekirjanduse Keskus

    10.40–11.10 Erivajadusega laps kui lugeja / Ene Varik-Maasik, Tallinna Ülikool
    Ettekandes tuleb juttu erivajaduste määratlemisest ja põgusalt erivajaduste klassifikatsioonist. Eelkõige on tähelepanu all lugemisraskustega laste teema: kuidas ja kellel raskused ilmnevad, kuidas neid märgata ja last toetada.

    11.10–11.35 Eesti Pimedate Raamatukogu teenused lastele ja noortele / Marja Kivihall, Eesti Pimedate Raamatukogu
    Kuidas jõuavad lapsed raamatuteni või kuidas jõuab pimedate raamatukogu lasteni? Saame ülevaate lastele ja noortele suunatud teenustest, heli- ja punktkirjas raamatute valmistamisest ning kirjeldustõlkega filmidest.

    11.35-11.50 Puuteraamatutega tutvumine keskuses

    11.55–12.30 Kuidas kunst lõhnab? Intellektipuudega lapsed kunstimuuseumis / Jane Meresmaa-Roos, Eesti Kunstimuuseum
    Kunsti saab vaadata ja kogeda läbi kõigi meelte. Mis lõhnad on kunstiteostel ja mis maitsega on värvid? Kunstimuuseumi tunnis „Kunst läbi meelte“ saavad lapsed esemeid katsuda, lõhnu ja maitseid tajuda, helipilti kuulata ja pildivärve muuta. Nii muutuvad maalimaastikud elavaks pildiks ja skulptuurid teevad oma häält. Intellektipuudega laste muuseumitunde rikastavad osalejad ise, muutes kunstikogemise vahetult rõõmsaks. Nii muutubki kunst elavaks!

    12.30–12.50 Isemoodi eriline raamatus ja päriselt / Katrin Tõnisson, Eesti Lastekirjanduse Keskus
    „Isemoodi eriline raamatus ja päriselt“ on teematund, kus arutame lastega erinevuste ja erinev olemise üle. Mõni on kohe nii isemoodi, et sunnib teisi näpuga näitama. Tihti ei tule me selle pealegi, et isemoodi olemisel võib põhjus olla ja kui üksteist tundma õppida, siis võib endale leida väga erilise sõbra. Kas eriline saab olla ka selle poolest, et ulatad abivajajale (sõbra)käe?

    12.50–13.50 LÕUNA
    Eelregistreerunute toitlustus Maaeluministeeriumi Härraste kohvikus (Lai 39/41)

    13.50–14.20 Kuidas õpilaste mitmekesisus kooli rikastab? / Anu Luure, Tallinna Lilleküla Gümnaasium
    Umbes 10% Lilleküla Gümnaasiumi õpilaste kodukeel on erinev kooli õppekeelest. Meie kooli koridorides kostub eesti, inglise, itaalia, araabia, tamili, kurdi, vene, hispaania, portugali ja norra keelt. Kas mitmekultuurilisus on rikkus ja mida see koolile annab?

    14.20–14.50 Kiusamisest vaba lasteaed ja kool / Merit Lage, Lastekaitse Liit
    Igas raamatukogus käib lasterühmi, kus kiusamine võib silma hakata. Ettekandes antakse nõu, kuidas kiusamissituatsioonide tunnistajaks sattununa käituda ja tutvustatakse “Kiusamisest vabaks!” programmi. Uurime, mis osa on programmis lastekirjandusel.

    14.50–15.20 Tänapäeva laste muredest ja probleemidest psühholoogi pilgu läbi / Rita Rätsepp, näitleja ja psühholoog

  • Uncategorized

    Kunagine matkasell, praegu suht printsess

    Ma olen juba lapsest peale ilge ringikondaja olnud. Võib olla on see ka perekonna viga, sest selline telkimine, looduses grillimine ja metsas kolamine on meil kõigil tavapärane. Ja muidugi oma lastele õpetan ka sellised halvad kombed külge juba varakult. Oleme omadega rabas ja kanjonis olnud.

    Tegelikult lugesin Susanna blogi käsipagasiga reismisest ja mulle meenus Katrin, kes kunagi poolel matkateel avastuse tegi. Ta jäi järsku keset metsateed seisma ja teatas jumala tõsisel (sellisel pool paanikas) häälel: “Kõik asjad sai kaasa aga kahvel jäi maha!” (see võis vabalt nuga ka olla, vot ei mäleta enam) Ülejäänud teest püüdsime teda lohutada ja nalja visata, et ega see nüüd nii suur mure ka ei ole kui kõik muu (ehk pool elamist) kaasas on.  Me olime nii põhikooliealised ja ega me kaugel ei käinud ka metsas matkamas. Minu ema maamaja juures on 4km metsa minnes Saeveski metsaonn, see jääb ka Ikla-Oandu matkateele ja seega kõik jalutavad ka meil maja eest mööda.

    Varem me reisime ikka asjad selgas ja võtsime niipalju kui jaksamise. Nüüd oleme laisad ja pakime pool elamist autosse kaasa, et võimalikult mugav oleks ja kõik vajalik kaasas, ka noad ja kahvlid. Eelmine suvi jäi ainult autodest ka väheks. Kaasas oli ka kaks suurt haagisuvilat (viimane pilt). Panin mõned suvalised pildid lõpetuseks. Sel aastal läheb osa seltskonda Rootsi ja mingi nädalavahetuse suvine reis terve perega on ka jälle tulemas. Eelmine kord ma teadsin, kuhu me lähme, siis seekord pole aimugi. Alguses pidime Kihnu minema, Hiiumaale on tahetud ja seekord ma pakkusin kuhugi Rakvere ja Narva kanti. Seekord oli vaja võimalikult odavat reisi,  sest meil on sel aastal mitu juubelit ja kaks lasteaia lõpetajat.

    Ükskord rabas
    Saeveskil grillimas 2009 või 2010, kõrval vahetusõpilane Saksamaalt
    Ükskord käisime vihmaga kummipaadiga karjääris 😀 Pärast sai sooja boršši
    Kui terve pere reisile läheb
  • Uncategorized

    Ei väike ega suur

    On üks kindel põhjus, miks ma ei soovi blogiauhindadega tegemist teha. Mulle lihtsalt ei meeldi inimesed, kes teisi avalikult solvavad ega taipa isegi vabandust paluda. Samas ma usun, et see inimene isegi ei tea, mida ta valesti ütles ja mida sa siis rumalaksest veel ootad. Nö nende SUURTE BLOGIJATE hulgas on selline teiste isiklik solvamine ja mõnitamine väga tavapärane. Minul sellist kommet ei ole, sest ma ei järelda blogide põhjal, millise iseloomuga inimesega tegemist on, väljaarvatud juhul kui inimese kriitika ei ole ole blogipostituses püsitatud teema kohta, vaid sompliment (või laus solvang) inimese enda pihta. Teise isiklik solvamine näitab nii mõndagi iseloomu kohta.

    Hiljuti käisin väljas. Mul ei ole ammu nii lõbus olnud ja inimesed ütlesid, et nad ei tunne mind äragi…See on sellepärast, et mõned on harjunud inimesi nägema ainult teatud keskkonnas (nt klassiruumis). Blogijad blogijaid blogikeskkonnas (ainult sotsiaalmeedias). Kuigi EBA on tore üritus, mis võimaldada blogijaid omavahel tutvuda ka muus keskkonnas kui läbi Interneti ja wifi ühenduse…siis on see veidi ebaõnnestunud üritus ka korraldaja poolt, kes võiks inimestega (blogijatega) päriselt tutvuda. Seda eriti enne isikliku kriitika tegemist. Kuigi EBAl olen mõne blogijaga kohtunud, siis reaalselt tunnen väga vähe blogijaid. Mõnele olen isegi oma lapsehoidjateenust pakkunud.

    Jah, osalt on see isiklik pahameel korraldaja osas aga sama kehtib ka kõigi teiste kohta, kes käivad mu blogi (ja üldse blogisid) lugemas või sealsel üritusel. Millal te võtate vaevaks, et õpite üksteist päriselt tundma, mitte ei lahmi nagu lapsed mööda sotsiaalmeediat solvanguid jagades blogipostituste põhjal? Ma olen päris palju näinud, kuidas üks mõtteavaldus on viinud korraliku solvangutepildumiseni blogija enda pihta, keda enamus isegi ei tunne. Ma varem alati artulesin asjade üle, mille kohta ma midagi teadnud ja esitasin endale küsimusi…ja siis keegi ikka leiab, et mul on mingi konkreetne arvamus asjast. Mulle meeldis alati oma tegevusi analüüsida ja mõelda, et mis oleks ikkagi parim võimalik lahendus ja hakkab aga jälle mingi isiklik solvamine pihta…Ma pole ideaalne ja see on nagu esimestkorda lapsevanemaks saamine, kus sa lihtsalt alati ei teagi, mida tegema peaks. Ma siiani ei tea, kuidas ma saaks elatise osas parima võimaliku lahenduse mõlemale osapoolele ja kõik mis ma teen tundub hoopis järjekordne maailmalõpp. Torka või silm peast välja!

    6 aastat tagasi, täpselt tänasel päeval jäin ma oma lapsega üksinda. Saadeti Soomest koos minu seitsme asja ja lapsega minema. Ma siiani mäletan asjade autosse pakkimist. Kohvi pakkumist (ta pakkus kohvi, paris siis auto ja ütles, et mine too endale siis….). Laevasõitu. Oma lapse silmi ja nägu. See oleks nagu kõik eile olnud ja see oli ühtlasi ka minu esimene emadepäev. Peale lasteaias peetava emadepäeva kontserdi ma tänaseni ei tea, mis tähendus sellel võiks teistel emadel olla või kuidas nad seda tähistavad. Ma püüan lihtsalt igapäevaselt üksinda asjatades mitte aru kaotada. Piisab magamata öödest, räsitud olekust ja mustadest nõudest kraanikausis. Ma isegi ei häbene, et ma selline räsitud tuust olen. Samas on mul väga vedanud, sest kui mulle tulebki halvustam kommentaar, siis head inimesed mu ümber helistavad mulle või kirjutavad. Ükskord kutsuti isegi tasuta reisile Armeeniasse!!  Jah, väga paljudel on keegi kodus neid ootamas, kes pakub tuge ja armastust ja hoiab maapeal ja aitab igas olukorras leida parima lahenduse. Veab teil, sest minu pea on sageli kadunud…

    Seega olen blogimisest kuidagi eemale jäänud. Ma praegu ei suudaks ühegi isikliku solvanguga, mis käib kauge kaarega alati mööda blogiteemast (minu isiklik kogemus mingi teema juures ei ole blogiteemaks) ja on otse minu pihta visatud pask. Ma olen 5 aastat tagasi pandud eesmärgid saavutanud. Ma tahtsin tööd ja sain töö. Praegune töö on parim! ( Aga jälle üks nõme olukord, sest ma ei tahaks elada tööpärast linnas, kus ma tegelikult elada ei taha ja mul pole aimugi, mida ma aasta pärast tegema peaksin…niuniu) Tahtsin ülikoolis käia ja saan ülikoolis käia. Ma tahstin, et mu lastel oleks lõputult võimalusi huviringideks ja hariduse omandamiseks ning neil ongi need võimalused olemas. Samas argimured on enamasti samad, mis mõnel teisel. Raha on alati kõigil pigem murekoht kui mingi rõõmuallikas. Mingit tasakaalu töö, kooli, kodu ja tervis vehal otsida on pea võimatu.

    See teekond, milles ma olnud olen on väga kirev. Mul on olnud huvitav seda teistega jagada. Tagasivaadates on mul tõsiselt vedanud. Alati oleks võinud hullemini minna. Kui ma blogima hakkasin, siis mul polnud aimugi, kuhu ma välja jõuan aga ma lihtsalt tahtsin elada ja teekonda jagada. Kui teiselt on enamasti, et teen selle ja selle kõigepealt ära, et siis hakkan elama. Minu jaoks on alati oluline olnud praegune hetk. Võib olla ma lihtsalt ei viitsi muretseda, mis edasi saab ja pigem suudaksin enda jaoks ainult õudsaid asju ette kujutada. Muidugi päris selline suhtumine ei ole, et pärast mind tulgu või veeuputus. Tänased tegevused peaksid ikka olema sellised, et ka tulevikus oleks hea olla. kui praegusel hetkel hästi elada, siis tulevik on ka hea. Nt kui täna prügi maha ei viska, siis homme pole ka tänav must.

     

  • Uncategorized

    Öised naerukajakad

    Ei saanud eile öösel und. Sirvisin Instagrami ja sattusin millegi naljaka peale, mis mind kõva häälega naerma ajas. Kui vait jäin kuulsin, kuidas Henry ka naerab, läbi une. Naersin jälle, sest see oli lihtsalt nii naljakas.

    Tal on kombeks vahel öösel läbi une midagi rääkida aga seekord naeris minuga kaasa. Natukese aja pärast ärkas naerdes üles ja teatas, et ta tahab pissile. Tagasi tulles ütlesin talle, et ta rohkem läbi une ei naeraks. Tegelikult on see jube kriipi kui pimedas järsku keegi rääkima hakkab. Umbes sama kui jalutad pimedas toas ringi ja astud mänguasjale, mis lõugama pistab. Henry aga teatas lustakalt: “Naeran ikka!” Oh well!

    Rohkem nagu ei oska pikemalt rääkida, sest ma valutan viimasel ajal nii palju pead ja vabadel hetkedel teen tööd ja püüan eksamiteks valmistuda. Ja kõik see kokku kingib mulle need unetud ööd. Kevade saabumine ka oma erinevate lõhnade, tolmu ja päikesega eriti kaasa ei aita. Tuleb toas püsida ja vahelduseks raamatuid lugeda, vahelduseks hiina keelseid.

    捶捶腰
    老老像棵树,
    我想啄木鸟,
    举起两个小拳头,
    我给姥姥捶腰。
    捶得姥姥咯咯笑,
    不疼,不疼,不疼了。
    By 尹世霖

  • Uncategorized

    Olen pilves

    Issand ma ei mäletagi, millal ma enda üle viimati nii uhke olin.

    Igatahes ma sain oma HSK testi tulemused teada ja ma olen uhke B1 tasemel hiina keele valdaja. See on 1,5 aasta õppimise tulemus. Kuulamine 90 punkti, lugemine 73 punkti ja kirjutamine 52. Kirjutamisega jäime me kursaõega ajahätta. Liiga pikalt kõhlesin selle asemel, et vähemalt midagi kirja panna.

    Kokku on võimalik 300 punkti (iga osa 100) saada ja läbimiseks peab saama 180 punti. Kui me prooviteste tegime, siis ma sain 160 punkti ja osad ülesanded jäid välja. Ma polnud üldse kindel, et ma proovitestis tegemata jäänud osade peale ülejäänud 20 puntki kokku saan. Ma lihtsalt hoidsin pöidlaid ja loodsind kõrvu kikitades oma parima oskuse peale. Kirjutamine on siiani minu nõrgim koht. Lugemine, rääkimine ja eriti just kuulamine tuleb kõige paremini välja.

    Sügisel tuleks algtaseme suuline osa teha ja võib olla HSK4, viimane on kaheldav.

    Parim osa on muidugi see, et kui ma eelmisel aastal alustasin kukkusin esimesel korral kõigil hiina keele eksamitel läbi. Pidin alati kaks korda tegema 😀 Eelmisel aastal kas esimesel või teisel semestril sain hiina keele eksami E, mis tähendab, et mu keskmine hinne on väga madal. Olin enda peale nii pahane, sestma teadsin, et oleksin võimeline palju parema tulemuse saama. Mul võib kõva pea olla aga arvestades oma varasemaid hindeid, siis need olid üle keskmise. Sain kiitusi ja puha õpitulemuste eest.

    Sellel aastal on hiina keelega paremini läinud. Samas ma ei tunne, et õpin rohkem. Pigem just vähem. Võib olla hiina keele õpetamine algajatele on aidanud oskuse paranemisel kaasa.

    Ma lähen naudin oma töö vilju korea seebikaid vahtides 😀

  • Uncategorized

    Põhjas. Kuidas jääda inimeseks?

    Leidsin sellise pealkirja 😀 Tegu mingi lavastusega, ei teagi, mis sisu on….Aga pealkiri on tabav. Sobib mu blogiga hästi kokku, sest tõsiselt. Kui sulle tundub, et kogu maailm on paha. Oled majanduslikult laostunud. Mingid tundeterroristid käivad anonüümselt su blogis somplimente jagamas. No selline andmine käib koguaeg vastu päid ja jalgu, et tahaks  lihtsalt käed rusikasse suruda ja häälepaelad valla lasta, sest lihtsalt enam ei oska mitte kuidagi järsku oma emotsioone väljendada. Imelik mõelda, et täiskasvanud inimestel tuleb ette olukordi, kus nad ei oska oma emotsioone enam väljendada.

    Meil kõigil on oma lugu rääkida ja mõni olukord, kus lihtsalt arrrgghhh. No mida sa teed siis!!?? Üldjuhul kukub see välja nagu mõne lapse käitumine. Nemad on sellised osavad olevused, kes ei oska emotsioonide väljendamiseks sõnu kasutada, eriti kui veel ei oska rääkidagi.

    Mida teeb inimene, kes on viimase piirini viidud? Teiste kohta ma rääkida ei oska aga mina nutan. Tegelikult ma nutan väga sageli. Isegi rõõmust. See pole oluline.

    Ma pole ka kõige parem nõuandja nendes asjades. Mida ma muidugi vahepeal õppinud olen on see, et ei ole sellist asja nagu negatiivsed või positiivsed emotsioonid, vaid ongi emotsioonid. Miks arvatakse, et viha on negatiivne emotsioon, mida tunda ei tohi. Tohib ikka! Aga sellel ei tohi lasta võimsust võtta. Inimesed suudavad ka ülemäära rõõmsad olla ja ka seeläbi inimestele kahju tuua. Näiteks rumalalt soovitada depressioonis inimesele, et ole rõõmsam ja küll on elus palju asju, mille nimel elada. Teate kui üks tuttav ütles mulle, et mul on lapsed ju kelle nimel elada. Noh ütleme nii, et see ei teinud mu enesetunnet paremaks, vaid pani veel hullemini tundma. Su positiivsus võib väga halvasti mõjuda.

    Nii ma siis tean, et mul on emotsioonid ja ma tunnen neid. Rõõm, kurbus, viha ja ma olengi siis rõõmus või kurb või vihane aga mitte ülemäära ja ma teadvustan endale, et juba homme päev võin täiesti teistsuguse emotsiooniga ärgata.

    Ma olen ühes teises postituses kirjutanud, et oled see, mis sildi sa endale külge paned. See halb asi sinu elus ei ole igavene, eriti kui sa igapäevaselt selle kallal tööd teed ja see ei määra, mis inimene sa tegelikult oled. Mul aitavad kaks asja selgusele jõuda, milline inimene ma olen. Üks on see kui ma mõtlen, milline inimene ma varem olin…ehk siis rõõmus ja positiivne. Teine asi on minu pikkus. Kamoon kui ma suudan täiesti mööda vaadata faktis, et ma olen kuradi lühike ja see on eluaegne viga, siis teised probleemid on selle kõrval nii väikesed. Ja ma olen suutnud selle väikese asja nagu enda kasv muuta enda elu kõige positiivsemaks märgiks. Ja kui ma mõtlen kõigile sündmustele, mis on mu pikkusega esinenud, siis ma lihtsal ei suuda kaua kurb, masendunud ja stressis olla. Mulle tuleb meelde, kes ma olen…Kuigi praegu võiks ma hoopis kella vaadata ja endale meelde tuletada, et aeg on voodisse minna.

    Igal inimesel on mingi üks asi, mis teeb temas just tema. Ja kui põhja satud, siis sa oled see inimene ikka edasi. Sa ei ole läbikukkunud või põrunud ega elu pole mingi matemaatika eksam sul. Et saad valede vastuste eest halva hinde. Päris elus ei pane keegi hindeid. Noh mõni paneb ka aga need pole lõplikud hinded. Ja kui ära sured, siis keegi ei mõtle sinust halvasti. Surnutest halba ei räägita. Aga kui praegu räägitakse, siis saab midagi ära teha. ALATI saab midagi ära teha, et kuhugi jõuda.

    Mul pole küll majanduslikult midagi ette näidata või tervise osas aga noh karjääriredelil olen liikunud täpselt sinna, kuhu ma jõuda soovisin. Väiksemas mahus. Ja mul on jäänud ainult üks aasta veel ülikooli, juhul kui ma eksamid tehtud saan. 2013 aastal oli mul unistus, et ma kolin kodust välja, leian tööd ja lõpetan ülikooli. Nüüd on see kõik käega katsutav.

    PS. Lugesin nüüd, millest see etendus räägib ja tundub huvitav. Meie globaalses külas on juba Gorki näidendis püstitatud küsimused mõneti ehk isegi teravamad kui kunagi varem. Mil määral mõjutab keskkond inimese käidavat rada? Kas on veel põhjust rääkida vabast tahtest? Kuidas kujundavad meie ihasid ja võimalusi ühiskondlikult määratud vabadused, olgu nii positiivsest või negatiivsest definitsioonist lähtudes? Ja kuidas jääda inimeseks, kui oled endaga põhjas? Või tuleb inimeseks kõigepealt saada?