Uncategorized

Ei väike ega suur

On üks kindel põhjus, miks ma ei soovi blogiauhindadega tegemist teha. Mulle lihtsalt ei meeldi inimesed, kes teisi avalikult solvavad ega taipa isegi vabandust paluda. Samas ma usun, et see inimene isegi ei tea, mida ta valesti ütles ja mida sa siis rumalaksest veel ootad. Nö nende SUURTE BLOGIJATE hulgas on selline teiste isiklik solvamine ja mõnitamine väga tavapärane. Minul sellist kommet ei ole, sest ma ei järelda blogide põhjal, millise iseloomuga inimesega tegemist on, väljaarvatud juhul kui inimese kriitika ei ole ole blogipostituses püsitatud teema kohta, vaid sompliment (või laus solvang) inimese enda pihta. Teise isiklik solvamine näitab nii mõndagi iseloomu kohta.

Hiljuti käisin väljas. Mul ei ole ammu nii lõbus olnud ja inimesed ütlesid, et nad ei tunne mind äragi…See on sellepärast, et mõned on harjunud inimesi nägema ainult teatud keskkonnas (nt klassiruumis). Blogijad blogijaid blogikeskkonnas (ainult sotsiaalmeedias). Kuigi EBA on tore üritus, mis võimaldada blogijaid omavahel tutvuda ka muus keskkonnas kui läbi Interneti ja wifi ühenduse…siis on see veidi ebaõnnestunud üritus ka korraldaja poolt, kes võiks inimestega (blogijatega) päriselt tutvuda. Seda eriti enne isikliku kriitika tegemist. Kuigi EBAl olen mõne blogijaga kohtunud, siis reaalselt tunnen väga vähe blogijaid. Mõnele olen isegi oma lapsehoidjateenust pakkunud.

Jah, osalt on see isiklik pahameel korraldaja osas aga sama kehtib ka kõigi teiste kohta, kes käivad mu blogi (ja üldse blogisid) lugemas või sealsel üritusel. Millal te võtate vaevaks, et õpite üksteist päriselt tundma, mitte ei lahmi nagu lapsed mööda sotsiaalmeediat solvanguid jagades blogipostituste põhjal? Ma olen päris palju näinud, kuidas üks mõtteavaldus on viinud korraliku solvangutepildumiseni blogija enda pihta, keda enamus isegi ei tunne. Ma varem alati artulesin asjade üle, mille kohta ma midagi teadnud ja esitasin endale küsimusi…ja siis keegi ikka leiab, et mul on mingi konkreetne arvamus asjast. Mulle meeldis alati oma tegevusi analüüsida ja mõelda, et mis oleks ikkagi parim võimalik lahendus ja hakkab aga jälle mingi isiklik solvamine pihta…Ma pole ideaalne ja see on nagu esimestkorda lapsevanemaks saamine, kus sa lihtsalt alati ei teagi, mida tegema peaks. Ma siiani ei tea, kuidas ma saaks elatise osas parima võimaliku lahenduse mõlemale osapoolele ja kõik mis ma teen tundub hoopis järjekordne maailmalõpp. Torka või silm peast välja!

6 aastat tagasi, täpselt tänasel päeval jäin ma oma lapsega üksinda. Saadeti Soomest koos minu seitsme asja ja lapsega minema. Ma siiani mäletan asjade autosse pakkimist. Kohvi pakkumist (ta pakkus kohvi, paris siis auto ja ütles, et mine too endale siis….). Laevasõitu. Oma lapse silmi ja nägu. See oleks nagu kõik eile olnud ja see oli ühtlasi ka minu esimene emadepäev. Peale lasteaias peetava emadepäeva kontserdi ma tänaseni ei tea, mis tähendus sellel võiks teistel emadel olla või kuidas nad seda tähistavad. Ma püüan lihtsalt igapäevaselt üksinda asjatades mitte aru kaotada. Piisab magamata öödest, räsitud olekust ja mustadest nõudest kraanikausis. Ma isegi ei häbene, et ma selline räsitud tuust olen. Samas on mul väga vedanud, sest kui mulle tulebki halvustam kommentaar, siis head inimesed mu ümber helistavad mulle või kirjutavad. Ükskord kutsuti isegi tasuta reisile Armeeniasse!!  Jah, väga paljudel on keegi kodus neid ootamas, kes pakub tuge ja armastust ja hoiab maapeal ja aitab igas olukorras leida parima lahenduse. Veab teil, sest minu pea on sageli kadunud…

Seega olen blogimisest kuidagi eemale jäänud. Ma praegu ei suudaks ühegi isikliku solvanguga, mis käib kauge kaarega alati mööda blogiteemast (minu isiklik kogemus mingi teema juures ei ole blogiteemaks) ja on otse minu pihta visatud pask. Ma olen 5 aastat tagasi pandud eesmärgid saavutanud. Ma tahtsin tööd ja sain töö. Praegune töö on parim! ( Aga jälle üks nõme olukord, sest ma ei tahaks elada tööpärast linnas, kus ma tegelikult elada ei taha ja mul pole aimugi, mida ma aasta pärast tegema peaksin…niuniu) Tahtsin ülikoolis käia ja saan ülikoolis käia. Ma tahstin, et mu lastel oleks lõputult võimalusi huviringideks ja hariduse omandamiseks ning neil ongi need võimalused olemas. Samas argimured on enamasti samad, mis mõnel teisel. Raha on alati kõigil pigem murekoht kui mingi rõõmuallikas. Mingit tasakaalu töö, kooli, kodu ja tervis vehal otsida on pea võimatu.

See teekond, milles ma olnud olen on väga kirev. Mul on olnud huvitav seda teistega jagada. Tagasivaadates on mul tõsiselt vedanud. Alati oleks võinud hullemini minna. Kui ma blogima hakkasin, siis mul polnud aimugi, kuhu ma välja jõuan aga ma lihtsalt tahtsin elada ja teekonda jagada. Kui teiselt on enamasti, et teen selle ja selle kõigepealt ära, et siis hakkan elama. Minu jaoks on alati oluline olnud praegune hetk. Võib olla ma lihtsalt ei viitsi muretseda, mis edasi saab ja pigem suudaksin enda jaoks ainult õudsaid asju ette kujutada. Muidugi päris selline suhtumine ei ole, et pärast mind tulgu või veeuputus. Tänased tegevused peaksid ikka olema sellised, et ka tulevikus oleks hea olla. kui praegusel hetkel hästi elada, siis tulevik on ka hea. Nt kui täna prügi maha ei viska, siis homme pole ka tänav must.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: