Uncategorized

Hello world!

Welcome to WordPress. Start writing! Tundub, et WordPress on väga julgustav. Hakka aga jälle kirjutama, mis seal ikka. Kuigi ühte sissejuhatavat postitust on väga raske kirjutada. Millest küll alustada?

Nimetus Riisitera on minu kohta kõige tabavam iseloomustus, sest olen lühike, nahavärvuse poolest valge ja tegelen hiina keelega. Õpin, töötan, käin trennis ja loen raamatuid. Sellised on vist teisigi, kellel on töö, trenn ja mõni hobi varnast võtta. Olen ema, lähenen kolmekümnele ja elame kolmekesi (mina, varsti viiene Henry ja koer Täpi) Tallinnas. Minu tütar elab oma isaga (ja tema elukaasalsega) Pärnus.

Blogimist olen korduvalt proovinud ja katsetanud. Pärast Henry sündi tahtsin jagada seda, et elu ei jää seisma kui oled lastega üksinda jäänud. Noh tegelikult lapsel on kaks vanemad, mina ei olnud enam suhtes ja seetõttu üksi. Sellepärast ei meeldi mulle kasutada ka väljendit üksikvanem, sest üksikvanem saad olla ainult siis kui tõesti lapsel pole teist vanemat võtta. Emana on olnud mul kõik samad rõõmud ja mured, mis kõigil teistel emadel. Unetud ööd, haigusperioodid, tööturule naasemine, eelarved jne. Muidugi kaasvnevad ka muud teemad nagu kelle juures peaks laps elama kui vanemad koos ei ela, elatis, külastamised jms.

Muidugi on raske täpset joont tõmmata aga pooldan jagatud vanemlust (shared pareting), mistõttu ei vaata hästi kohtus elatise nõudmisele (sellepärast olen ka öelnud, et ei nõua elatist, kuigi see ei tähenda, et laps jääks ülalpidamisest ilma). Ehk siis ühe vanema soov kogu ülalpidamine ja kasvatamine enda õlule võtta erinevate sundmeetoditega ei ole õige ja mida praegune süsteem väga soosib. Mina pole tahtnud üksinda vanem (üksikvanem) olla ja seega pole ma ka nõudnud kogu vastutust endale kui lapsel on teine vanem, kes saaks osaleda (pole vangis ega muude pahupoolte peal väljas). Öeldakse ju, et koos on kergem ja laste puhul jäävad mõlemad vanemad alles, see suhe peab edasi toimima. Suhtlemine kui kaks lapsevanemat. Sellisel moel saab ka eraldi elav vanem lapse jaoks rohkem olemas olla ja mitte ainult rahakotina. Vaid nii nagu meie seadus tegelikult ette näeb vrdselt osaleda kasvatamises ja ülalpidamises (jessas me ei pea sunniviisiliselt teiselt raha ära võtma selleks!!) Nende teemadega tegeleme Lapsele Vanemad MTÜs, kus jagatud vanemlus on olulisel kohal just lapse huvisid silmas pidades.

Sageli rõhutatakse, et üksikvanemate lastest kasvavad üles pätid ja kaabakad ning see on tõsi (osaliselt), kuid kehtib ainult nendes peredes, kus mõlemad vanemad mingil põhjusel osaleda ei saa või seda lausa keelatakse. Kui pärast lahutust (suhte purunemist) üks vanem lapse elus osaleda ei saa, siis tuleb sellega tegeleda!! On raske oma südamevalu kõrvale lükata ja asja kaine pilguga vaadata ning lapse huvid esikohale seada. Kohtus elatise nõudmine ei ole lapse huvide esikohale seadmine, vaid kergema tee valimine, et toit oleks laual ja rahamured lahendatud. Samas on see ka üks raske koorem, mida üksi kanda. Kaks vanemat, kes lapsele toidu lauale paneksid ja oma vanemlike kohustusi ka edaspidi jagaks, teeks hoopis lapsele elu paremaks. Enda kogemusest võin öelda, et see tegelikult toimi väga hästi, sest laste osas suhtlemine läheb hästi ja mul pole selles osas midagi ette heita aga kuna seadus jäta lapsega koos elavale liiga palju võimalusi eraldi elavat vanemat majanduslikult kahjustada, siis on praegune olukord mädaks kätte ära läinud. Õnneks ma olen teismoodi inimene. Mul pole kombeks inimest ennast ja temaga seotud konflikti ühte patta panna. Mistõttu mul on võimalik inimestega ka siis hästi läbi saada kui on mingi asi, mis lahendamist vajab. (Olen ma ainuke selline veidirik?) Vähemalt Henry puhul on mul hea meel, et mul on tema isa näol natukene emotsionaalset tuge ning kõik probleemid on saanud mõlemale poolele sobiva lahenduse. Tütre isa oli samuti tuge pakkuv, kuigi pärast seda kui laps tema juurde elama läks on ta jäänud väga kaugeks ja  võõraks. Olen kõik võimalikud variandid läbi proovinud, et olukorda lahendada aga vahel on nii, et mida rohkem püüad asja lahendada, teise jaoks see tähendab hoopis midagi muud.

Võib öelda, et mu elus ongi kaks eesmärki – eneseareng ja see, et mu lapsed kasvaksid üles teadmisega, et neil on kaks armastavat vanemat (ehk neist ei kasvaks pätid ja kaabakad). Viimased aastad blogimisega tegeledes olen aru saanud, et inimesena ma ei ole muutunud, ainult mõnes olukorras käituksin teistmoodi. Ikka positiivne ja uudishimulik, kes ei ütle ei kui tekib võimalus midagi uut ja huvitavat õppida. Muidugi ei tule elus kõik kergelt kätte. Mina olen näiteks tervisega kimpus olnud ja see on seadnud teatud piirid. Puudulikud rauavarud organismis (ei, neid ei saa toiduga kombenseerida, vaid organismi enda defekt), sagedased migreenihood ja igapäevased peavalud (jah, iga päev hommikust õhtuni peavalu), lihasvalud, liigesevalud. Et kui tavaline inimene on niisamaga igapäevase stressiga hädas, tööd on palju ja koguaeg on kiire, siis mida see tervisega kimpus inimene tegema peaks 😀

Be silly.

Be fun.

Be different.

Be crazy.

Be you, because life is too short to be anything but happy.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: