Uncategorized

HSK, trenn ja muud loomad

Vahelduseks üks lobapostitus sellest, milliga viimaste päevadel olen hakkama saanud. Tegelikult suurt millegagi, sest mul on puhkus. Ülikoolis on vahenädal ja töölt sain esimese puhkuse. Mul on osalise töövõime tõttu nii palju puhkepäevi. Neid välja valides ja kirja pannes tundus korraga nagu ainult puhkaksgi. Tegelikult oli puhkuse väljavõtmiseks just seee aeg valitud, sest mul on laupäeval HSK3. HSK ehk Hànyǔ Shuǐpíng Kǎoshì 汉语水平考试 on hiina keele standardiseeritud test, mille tulemusi aktsepteeritakse üle maailma. HSK abil on võimalik hinnata hiina keelt emakeelena mitterääkivate keelekasutajate oskuseid. HSK3 vastab B1 tasemele.

Muidugi juhtus mul registreerimisel mingi äpradus ja seetõttu ei tee ma sel kevadel HSKK algtaseme testi (suuline tehakse kirjalikust eradi) ehk siis suulist. Selle teen siis sügisel ja järgmisel kevadel proovin HSK4 (B2tase) teha kui seekord eksam hästi õnnestub. Mõtlesin, et on tore kui ei pea nädal enne eksamit töö ega kooliga pead vaevama. Saab ainult sellele olulisele asjale keskenduda. Millegipärast aga mu keha arvas, et mul on õige aeg üldse puhata. Olen koguaeg nii väsinud. Alles täna mõtlesin, et see võib trenni tegemisest tulla. Nüüd mõtlen, kas pühapäeval minna trenni või mitte. Eile käisin BodyBalance´is ja Zumbas. Viimane mulle eriti ei meeldinud. Treener oli teine ja kuigi ta ise oli üsna laheda olemisega, siis ta ei näidanud eelnevalt ette, mis kava tulemas on, vaid jagas suuliseid juhendeid, mistõttu saalitäis rahvast üsna kobad olid. Tempo oli kuidagi liiga kiire ja see tundus rohkem nagu aeroobikana kui zumbana. 30 minuti pärast oli mul võhm väljas, mul oli tüdimus ja ma ei viitsinud isegi vaevata enam kaasa tegemisega. Viimase minutid suutsin ainult mõelda sellele, et saaks juba koju maga minna.

Trennidega läheb muidu hästi kui just üle ei pinguta. Samas tunnen, kuidas trennimaailm tegelikult ei arvesta migreenikutega. Soojendus peab korralik olema aga väga sageli tehakse seda poolikult. Lõpus ei tehta üldse midagi venitusi ega muud ja kuna mina olen üsna algaja praegu (halloo sada aastat möödas minu viimasest rutiinsest trennist), siis ma ei tea kuidas pärast treeningut seda ise teha nii, et ma järgmisel päeval jalgu ei lohistaks või, et mu keisriarm valutama ei hakkaks. Ja mind jäid häirima need batoonid ja muu energiavärk, mida need trenniinimesed tarbivad. Kõik on migreenikutele mitte sobilikud – šokolaad, pähklid, mesi, tsitrused. Rääkimata sellest, et need teevad näonaha koledaks…Kuigi vist peaks saama ka ilma nendeta hakkama ja lihtsalt tervislikult toituma? Totaalselt võhik aga samas ma tean, et nimetatud asjad migreenikutele ei sobi ja ka neile, kellel peavalud on sagedasemad.

Täna ma ka ainult magasin, kuni läksin Henryle lasteaeda järgi. Käisime koeraga jalutamas. See on nagu mingi uus sissekujunenud asi, et pärast lasteaeda käime koos koeraga jalutamas. Henry keeldub enne isegi tuppa tulemas kui pole lasteaiast tulles koerga jalutamas käinud. Kogemata on koeral uus nimi tekkinud. Toas on ta üsna rahulik kui just keegi temaga mängima ei hakka või kui Mann külla ei tule (sellele ronib lausa sülle ja viskab hundirattaid koridoris). Õues on ta aga nagu kutsikas, hästi energiline. Nii me siis kutsusime teda Täpi-Happy aga ükspäev sikutas ta jubedalt rihma, et mina ütlesingi Happy. Pärast mõtlesin ooops aga samas kõlab nii sarnaselt, et äkki pole vahet?

Tänase päeva kõige ebameeldivam kogemus oli üks õel kommentaar, et ma ei oska rahaga majandada. Nagu mulle võlanõustaja kunagi ütles, et vähese rahaga ei saagi mingist majandamisest rääkida. Vahel ajab hinge täis lihtsalt, et kui raha ei ole, siis nagu süüdistame halvasti majandamises. 305 euro juures elades ja mitte võlgu jääda, vot see on hoopis lugu suurepärasest majandamisest. Kõik minu võlgnevused jäävad sellesse aega kui mul polnud võimalik tervise pärast tööl käia ja Henry veel lasteaias ei käinud. Ma muidugi ei istunud kodus, vaid igapäev olen püüdnud enda rahalise olukorraga tegeleda ja sellest välja tulla püüdnud. Uuringu ja lugenud artiklied ja blogisid, inimeste edulugusid võlgadest väljatulemisega. Kusjuures see on väga motiveeriv ja minu jaoks pigem väljakutse. Mulle isegi meeldib arveid maksta. Sellest 305 euro eest olen isegi võlgnevusi maksnud. 305 eurot pole minu jaoks mingi vabandus, kasvõi 5 eurot välja käia. Kõik ikka selleks, et võlgnevusi ei tekiks ja vanad saaks makstud. Sissenõudjad muidugi nurisevad ja tahavad selle intressist maha võtta või kohtukuludest, mitte põhiasjast. Pean eelarvet väga põhjalikult, et ei toimuks mingi üleliigset kulutamist ja saaks normaalselt ära elada. Olen õppinud, et tegelikult annab igas olukorras midagi ära teha. Ole sa töötu või võlgades või planeerimata rase, noor või vana. Tahetjõudu peab olema. Kaelani pasas olles ei tasu veel pead norgu lasta – väärt mõte.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: