Uncategorized

Ilma rahata

Mul läksid karvad turri, kui lugesin mitmelt poolt, et ega lapse täies ulatuses ülalpidamiseks ei kulugi rohkem kui 84+84+55 eurot (tulevast miinimumelatist arvestades).

Kui ma nüüd eelmisele postitusele mõtlesin, et millal ma viimati nutsin. Need tänased pisarad olid juba meelest läinud. Kõigil on tore raha saada aga kui sa oled rollis, kus sa pead oma rahast reaalselt 250 ära andma. Mis siis kui sa pead selle andma ära ka siis kui sa ise hädavaevu toime tuled? Me keegi ole kaitstud koondmaise, terviseprobleemide või töötuks jäämise ees. Mõned, kes on nii harjunud teatud rutiinis elama on järsku suure tühjuse ees.

Mulle tundub ka, et inimesed ei saa aru, mis tähendab kui nad oma teenitud rahast peavad mingi konkreetse summa ära andma. See on hoopis teine teema kui kulutad selle raha ise vastavalt vajaduse järgi ära, sest mõned kulud on muutuvad. Arusaadav, et oma lapsi peab üleval pidama aga lapsega koos elaval on rohkem valikuvõimalusi seoses ülalpidamisega. Keegi ei kontrolli palju sa tegelikult panustad, eelarvet koostad jne. Üks kuu kulutad rohkem, teinekord jälle vähem. Vastavalt sellele, kuidas elu nõuab. See, kes maksma peab. Temalt ei küsita midagi peale raha. Ka siis kui seda ei ole anda. Kui anda pole, siis sundkorras võetakse.

2015 aastal ei käinud minuga koos elab laps lasteaias. Keeruline oli tööl käia. Olen tegelenud aastaid õppimise ja töökogemuse omandamisega, et leida tasuv töö ja sobiv graafik. Te isegi ei taha teada kui väsitav see kõik on olnud ja ikka pole see piisav.

Ühel hetkel lamad sa põrandal, jõllitad lage ja püüad aru saada, mis just juhtus. Kõrvades on tinnitus, maailm pöördleb, süda on paha ja kõht valutab nii jubedalt, et silmades on pisarad. Sa tahaksid käed kõhule suruda aga sa ei saa, sest ülejäänud keha on nii tuim ja raske ja liikumatu. See olin mina, kes ma olin lõpuks omadega nii läbi. Magamata ööd seljataga haige lapsega, migreenihood ja MRT külastus, kuni saadeti haiglasse erakorralisse koos lapsega. Uuringud, palatisse saatmised ja kanüüli paigaldamine…Järmisel päeval helistab mingi suvaline eit Castovannis ja sõimab näo täis kui ma pool elavana haiglavoodis laman. Selgitan, et olen haiglas. See Julia nimeline karjub teisel pool, et teda ei huvita, kus ma olen või mida ma teen…

Ja sellised on kõik mind ümbritsevad inimesed. Peale raha saamise enam muu ei huvitagi. Edaspidi on sulle sildid külge kleebitud kui halb ema sa ikka oled, sul on võlad ja sul pole elatis makstud. Vahel ma mõtlen, et miks ma näen elamisega nii palju vaeva kui siin pole minu jaoks mitte midagi.

Vot sellel inimesel lähevad karvad turri, et elatis on nii väike. Miks selle peale ei lähe kui inimene haiglas lamab ja tal pole reaalselt seda raha kuskilt võtta? Või et mõned lapsed jäävad ülalpidamiseta nende sundmeetmete tõttu?

Lihtne on süüdistada, et ma pole mitte midagi selleks teinud. Olen ikka. Olen isaga püüdnud lahendust leida aga ta keeldunud kõigist minu pakutud lahendustest. Tema arvates on tegu suvalise manipuleerimisega. Andsin sisse elatise vähendamise. Sellest on nüüd aasta möödas. Edasi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise, sest minuga koos elav lapselt on minupoole ülalpidamine ära võetud. Kui seda selgitada üritan, öeldakse, et  lapse isa peab üleval pidama.

Praegusek on ca 1000 eurot läinud tütre jaoks kohtutäiturile. Isa ütleb, et tema pole midagi saanud. Kuhu see raha tegelikult läheb siis?

Me teeme lapsega koos elavale vanemale kõik nii kuradi lihtsaks. Keegi ei sunni lapsega koos elavat vanemat tööl käima või tasuvamat tööd leidma. Neil tuleb ainult raha nõuda! Lapse teine vanem peab panustama. Ja võrdselt on siinkohal naerukoht. Kui eraldi elaval vanemal on teisi lapsi, siis absull ei huvita kui nad paljaks jäetakse.

Minu puhul ei ole mitte midagi enam, et enda elu natukeni paremaks saada. Olen olukorras, kus mul polegi suve lõpuks enam elukohta. Suvel ma ei saa vajaduspõhist õppetoetust, mis korterikulusid kattis. Kohus on muidugi arvamusel, et ka selle toetuse oleksin pidanud kohtutäiturile andma. Öeldakse koguaeg, et teeni suuremat tulu. Mis kasu sellest on? Kogu mu sissetulek läheks ikka kohtutäiturile ja kuna 305 euroga jooksvat elatist ei saa maksta, siis on surnud ring. Kuidas ma peaksin sellest välja tulema?

Sel ajal kui mu tütrel on olnud olemas kõik, mida ühel lapsel vaja on. Elukoht, riideid, toit, ülalpidamine ema ja isa poolt. Minu poeg on juba kahel korral elukohast ilma jäänud, poes pean talle koguaeg selgeks tegema, et mul ei ole raha selle ja selle jaoks. Vahel surnud hambad risti, et mitte öelda välja, miks seda raha meil ei ole. Ta on endale juba teist suve jalgratast soovinud. Olen vaadanud kasutatud jalgrattaid aga isegi nende hinnad…Õnneks mõnel üritusel saab sõita.

Praegu olen olukorras, et peaksin Rootsi kruiisi ära jätma, sest mu arvel on ainult 10 eurot. Mis siis kui lapsed küsivad jäätiseraha aga mul pole anda? Mõlemad lapsed on reisi juba mitu kuud oodanud. Oodanud, et saaks laevaga sõita. Pidin ise selleks kõvasti pingutama, et reisi eest maksta ja mul vedas, et hommikusöögid saime tasuta. Pidin Pärnusse sõidud ära jätma ja Henry ei saanud endale suurt sünnipäeva, sest leppisime kokku, et peo asemel sõidame teiste pereliikmetega Rootsi. Henry läheb igal õhtul magama lootuses, et homme ongi see päev kui saab laeva peale minna. Ka tütar teab, et varsti jõuab see päev kätte. Rääkisime telefonis ja teine oli üliõnnelik, et on lõpuks Mummu juures ja tuleb varsti Tallinna ning saab koos laeval oma vennaga aega veeta. Mul oli arvel natukene rohkem raha aga siis oli vaja 5 eurot lepingutasu juristile maksta, Henry oksendas ja mul kulus apteegis raha. Retseptiravimid on mul ikka välja ostamata. Pärast diagnoosi pole ma kordagi saanud käia taastusravis, sest lihtsalt raha pole. Istud pooled ööd üleval ja mõtled, mida teha.

Minu jaoks on ikkagi mul kaks last, keda ma toetama pean. Sageli olen aga olukorras, kus ma peaksin valima eraldi elava lapse, kellel on olemas elukoht ja teine vanem aga mitte selle lapse, kellel pole reaalselt mitte midagi. On ainult üks vanem, kellel puudub tema jaoks mõeldud ülalpidamine, sest võetakse ära teise lapse tõttu.

 

Raskustes ei ole ainult see vanem, kes lapsega koos elab. Raskem on olla sellel, kes elab lapsest eraldi ja tal on endal ka laps, kes vajab ülalpidamist samamoodi. Ma juba tõin kulutused välja ühes postituses.

Ma olen ka oma blogis öelnud, et ma ei taha raha, mida ma suudan ise teenida aga kui sinu teenitud raha sund korras ära võetakse. Mida siis teha? Issand kui vihane ma olin kui jõulud olid ja minu esimene töötasu kõik kohtutäiturile läks. Mõlemad lapsed olid minu juures ja minu pangaarve tehti totaalselt tühjaks. Minu puhul ei ole ainult üks laps, vaid mõlemad kehvas olukorras. Kohus näeb aga ainult seda ühte eraldi elavat last ega mõista, et suurem tasu ei paranda olukorda. Sundtäitmise lõpetamine parandab olukorda ja võimaldab mõlemale lapsele ülalpidamist, kuigi mul pole kummagi jaoks 250 eurot täpselt, siis nii palju on ikka, et keegi neist nälga ei jääks ja vähemalt me ei peaks koduta jääma. Teisele poolele on saanud kaks kompromisiis juba teha aga ta keeldub. Proovi siis kahte last üleval pidada ilma rahata. Püüan koguaeg võimalikult kokkuhoidlik olla, asju ette mõelda ja planeerida. Arutan pädevamata inimestega, mida ma peaksin tegema või kuidas oleks mõistlikum.

Mida öeldaks nende kohta, kes peavad elatist maksma? Et nad on mõtetud vingujad ja peavadki rohkem maksma. Keegi küsi, kus see raha tegelikult tuleb? Kui raha ei saada, siis kasutame jõudnud ja võimu? Milles minu viieaastane poeg süüdi on, et tema peab seetõttu kannatama või minu tütar, kes tahaks emaga rohkem aega veeta aga emal pole lihtsalt raha, see võetakse ära kui ise ei ole nõus andma või lihtsalt ei olegi anda.

Mingi vinguja ma pole, sest kui vaeva näha ise, saab hakkama. Ma sain hakkama kui oli kolm last ja elatist ei saanud. Kusjuures saime päris hästi hakkama. Kuigi siis ma alles õppisin toime tulema, eelarvet tegema ja muud sellist. Seekord ma tuleks oma sissetulekuga toime AGA see võetakse ära. See, et mul endal on laps vaja üleval pidada, kuskil elada, süüa jne. Kedagi ei huvita.

Eelöeldu ei tähenda muidugi, et me ei oska nendest vähestest asjades rõõmu tunda, mis meil on. Iga uus päev, kus ma ei pea oma haigusega võitlema on hea päev. Ja küll ma midagi jälle välja mõtlen.

6 kommentaari

  • Emmeliina

    Olen varasema tähelepanuta jätnud sellepärast küsimused:
    kas saan õigesti aru, et loobusid oma tütrest mehe kasuks ja pead maksma elatisraha tütrele 250.- kuus?
    miks sa ei anna seda raha tütre isale otse, miks on seal vahendajaks kohtutäitur?
    kas pead 250.- liiga suureks summaks?

    kas saan õigesti aru, et poeg, kes elab koos sinuga ei ole tütre isa laps?
    kas saan aru, et pojale ei maksta tema bioloogilise isa poolt elatisraha?
    kui poeg saaks elatisraha 250.- kuus nagu tütar, kas siis oleks kõik OK?

    kui planeerisid perereisi Rootsi, siis on norm, et arvutad kuu elatisrahast maha tütre reisikulu. Nii ka muud ühised kulud (muuseumid jne.)

    kokkuvõttes tundub asi keerulisem kui mina aru saan.
    Ära pahanda, et sekkusin. tahaksin lihtsalt selgust saada, sest kirjutad avalikult.

  • Marge

    Äkki panustaksid hoopis heale advokaadile?! Ilmselgelt sinuga elava lapse ja sinu enda õigusi rikutakse praegu jämedalt- ära lepi sellega! Arvestades, et elatist makstakse kuni lapse 18 aastaseks saamiseni, on su lähitulevik niimoodi jätkates ika üsna tume ja sinuga elava lapse lapsepõlv pole see mis ta olema peaks. Arvan, et advokaadist ja ka kohtunikust sõltub palju- sest minu puhul näiteks oli mul väga raske saada 1500.- teenivalt isalt see 250.- miinimumigi kätte, kuna kohus võttis arvesse IGAT tema poolt lapsele ostetud jäätist ja karussellisõitu. Ehk siis, sinu juhtum on üllatavalt ebaõiglane ja ära leoi sellega!

    • G2tlin

      Mul on juba kaks advokaati ja jurist kelle käest nõu küsida. Ja nad on samade asjadega varem tegelenud. Nende jaoks on minu juhtum kõige arulagedam asi, mida nad seni näinud on. Kui ma käin toimetulekutoetus taotlemas ja selgitan olukorda, siis mind alati vaadatakse, et see on mingi nali või:D Siis nad pakuvad mulle juba järgmist juristi. Kui ma tööle läksin, siis seal pidin ka olukorda selgitama kui tööandja peab kohtutäiturile raha maksma. Jälle pakkus mulle nõustajat ja infot järgmise juristi kohta. Õnneks järgmised 5 aastat on mul see 305 eurot olemas igal juhul ja kuidagi peab hakkama saama. Seni olen saanud. 305 on ka raha ja kui seda nutikalt kasutada pole kõige hullem. Mõnikord ma lihtsalt stressan üle kui käes on selline stressirohkem periood.

  • Ka ema

    Hea G2tlin!
    Anna andeks, see on nii kurb ja segane lugu …..
    1. Kas ei ole nii, et kohtutaitur peab arvestama ka Sinu ulalpeetavatega, ning seetottu peaks jaama katte isiklik elatusmiinimum + ulalpetava eest lisasumma? ja elamistoetusi ara votta ikka nagu ei saaks?

    2. Ehkki poja isal on 3 ulalpeetavat last – kes ilmselt ei ole ka tema lihased lapsed koik? – , ei vahenda see tema Sinuga koos elava lapse vajadusi peavarju ja soogi vajaduse osas. Andku kasvoi 50 eurot iga kuu kaest katte – see aitaks teid ka.
    Utled et olete kokku leppinud kenasti -aga ei ole ju.Ta lihtsalt kasutab ara uhest kuljest Sinu heatahtlikkust ja teisest kuljest jouetust voidelda enda ja oma lapse eest. Ja teisel pool on teine samasugune …

    3. Miks Sa ise endale planeerid juba tana oudse tuleviku jargmised 5 aastat 305 euroga elada?
    Tead ju, et see ei ole voimalik. Sa saad ja suudad aga seda muuta – see on kindel.
    Sinu valikud hetkel oleks leida hiina firmasid, kes tegutsemas Eestis voi siia tulemas, ja puuda jalg ukse vahele saada tolgina v mingis muus ametis, voi suhtle Valisministeeriumiga – akki on seal midagi v. Tallinna Keeltekool?
    St. tookoht, kus saad oma too eest korraliku tasu ja ei oleks vaga pingeline jne.

    Voi, – koli Eestist ara . Mine kasvoi lapsehoidjaks Saksamaale, voi UK-sse.
    Alustad sealt siis leiad juba parema lahenduse…
    Oled haritud, tark naine – hiina keelt saad seal ka edasi oppida, samuti kasutada – see on usna spetsiifiline. Kuid siin ja praegu selliselt …. see on ebainimlik ja voimatu nii jatkata. Sa vaarid enamat ja saad selle!

  • Ka ema

    G2tlin, mu eelmine kommentaar ei ole pigem avaldamiseks aga ehk on Sulle abiks mingil moel.
    Aga suda tuleb kovaks teha ja moelda enda ja poja homsele paevale. Ole tubli!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: