Uncategorized

Isemoodi ja eriline ning need kollased tomatid

Olen sellel nädalal kodusel rešiimil olnud. Mul tekkis aftoosne stomatiit (kolm afti ja suu nagu kive täis), mis aitasid kaasa mu neuroloogilisele iseärasusele. Ka järjest ilusamaks läinud ilm mõjus sandistavalt. Ja siis ma istun kodus ja olen enda peale kuri ja pahane, et ma ei suuda normaalse inimese kombel funktsioneerida. Arvatavasti on:” Ma ei saa välja tulla, sest päike paistab, ” kõige haledam vabandus, mida ma oma elu jooksul saan korduvalt kuuldavale tuua.

Ometi pole päike see kurjajuur. Mõnikord kui mu pea vatti täis on, siis päike oma eredusega lihtsalt aitab kaasa selle õige ja korraliku migreenihoo tekkimisele. Kõigepealt sa tunned seda tuksuvat peapoolt ja oled igasustele asjadele tundlik (valgus, lõhnad, müra, minul puhul isegi teatud puudutused), kodus suudad veel kuidagi olla aga välja minnes, kus paistab ere päike, on liiklus, on kiirustavaid inimesi, on müra ja lõhnad (lilled)  Seetõttu ma käin väljas õhtusel ajal, parim aeg on natukene enne päikeseloojangut. Kuigi ma ikka imestan, et suutsin kaks nädalat Armeenias ära käia, kus oli päikest ja soojakraade ikka mõnuga. Lõunasel ajal olin ma muidugi päris uimane ja vahel magasin enne õhtusööki. Suur erinevus oli muidugi see, et ma ei pidanud seal emaks olemise ja argitoimetusega tegelema, toiduvalmistamine ja koristamine jne.

Kui ma oleks eile välja läinud, siis oleks tekkinud vertigo (need, kes bussis lugeda ei saa, mõistavad ehk), nagu kõnniks kõva tuule käes laevatekil. Ja siis hakkab silme ees sähvima nagu oleks äikesetorm saabunud (kes on pimedas äikesetorimis näinud välgulööki, kuidas see kõik valgeks lööb). Vahel kui see juhub korraks täiesti suvalisel hetkel. Koristan kodus ja siis nagu oleks korraks keegi tule kustu pannud, siis ma tükk aega pean nuputama, et kas tõesti on aeg uusi pirne ostma hakata või see olin kõigest mina ise.  Ja siis järgmisena hakkab kätest ja jalgades tunne ära kaduma. Seest iiveldab, valu lööb pähe ja hingamine muutub raskeks, mõnikord lööb valu ka südame juurde rindu. Järgmisel hetkel lamad maas ja inimesed arvavad, et lihtsalt minestasid. Kahte asja, mida siis teha ei tohiks. Püsti aidata ja nuuskpiiritust nina alla panna, ka igasugune patsutamine või löömine ei sobi. Miks? Sest mul on seda juhtunud ja tegelikult olen siis täie teadvuse juures olnud. Teate kui rõve see on kui keegi teid lööb või patsutab ning te keha ei funktsioneeri piisavalt, et märku anda, et te saate aru, mis toimub. Ka minestunud inimest ei tohiks tegelikult püsti tõsta…

Eelnev võis väga igava jutuna tunduda aga see läheb kokku Eesti Lastekirjandus Keskuses toimunud õpipäevaga laste ja noortega tegelevatele raamatukoguhoidjatele. Sellel päeval just rääkisime õpilastest (lastest ja noortest), kes on teistsugused. Igal lastetöötajal on oluline tähele panna laste arengu ja heaoluga seotud iseärasusi. Lapsehoidjaks õppides oli ka erivajadustega lastega väga paljust juttu. Seekord aga sai rääkida kuidagi teise nurga alt, et tundsin ennast ära. Mulle meenusid raskused lugemisel ja kirjutamisel, tunnid logopeedi juures. Mulle meenusid tunnid, kus õpetaja meile kunsti näitas. Sellised väikesed pildikesed, mida ta seina lasi ja lasi meil rääkida, mida ma näeme ja mis emotsioone see meis tekitas. Samuti praegused raskused, kus kool ei taha minu kui teistmoodi õpilase vajadustega arvestada. Tegelikult sain ma probleemi käigus teada olulise fakti. Eelmisel aastal käisin isiklikult kohal, et puudetaotluse juures allkiri anda ja taotlus koos Töötukassa töötajaga veel koos üle vaadata. Nüüd on aga selgus, et minu taotlus on nende poolt menetlemata jäetud. Pean esitama uue taotluse Pensioniametile aga aasta hiljem uue taotluse esitamiseks tähendaks see uuesti arstide juures käimist. Eelmine kord oli juba nii ebameeldiv kogemus. Mind vastuvõtlue registreerinud töötaja oli minu emaili kirjutanud .GOM lõpuga ja mulle ei tulnud arvet kohale. Kui mina aga registratuuri saabusin, oli minu aeg tühistatud. Rääkimata sellest, et neuroloog kirjutas mulle lihtsalt ravimid ja soovitas mehele minna, et siis enam pea ei valuta. Ma tulin Pärnus Tallinnasse, kus peaks olema Peavalu Instituud vms aga selline suhtumine ei ole eriti adekvaatne. Mujal maailmas tegeletakse ikka migreenidega kui neuroloogilise haigusega, mis on kahjustanud inimese närve ja takistab igapäeva elu. Siin on mulle migreeni diagnoosiga ITKs kui Tartu Ülikooli Kliinikumis öeldud kahte asja – võta mees või kui vanaks saad, siis see probleem läheb ise ära. Ainult psüholoogile on saadetud, kes ütleb, et minuga on kõik korras. Rääkimata selles, et ma tean, kuidas stress tekib ja mind on koolitatud koolitustel stressiga toime tulema.

Lisan lõppu päevakava õpipäevast. Mul tekkis seal igasuguseid mõtteid, mida ma võib olla järgmises postitustest rohkem välja toon aga, et seekord postitus liiga pikaks ei venik, siis kirjutan kollastest tomatitest. Läksin poodi ja üle pika aja mõtlesin, et ostan tomateid. Seisin seal suure valiku ees ja püüdsin valida  sobivaid tomateid. Mulle jäi kätte karp väikeseid kollaseid tomateid ja mulle tuli järsku meelde, et kui ma esimese lapsega rase olin, mulle meeldisid kollased tomatid. See väike infokild minevikust rabas mind sel hetkel korralikult ja seisin tükk aega seal kollaste tomatite karp pihus ja meenutasin aega kui olin kolmandat kuud rase ja oli kevad ja minule meeldis kollaseid tomateid süüa. Terve tuba oli neid plast kaspe täis. Mulle pole enne üldse meenunud mingi rasedusega seotud iseärasused või kiiksud. Pärast seda kui tütar isa juurde läks ning tema isaga oleme elatiseteemal kohtus käinud. Võib olla see ebameeldiv kogemus on lihtsalt kõik head kogemused samuti ära blokeerinud. Aga mitte ka ainult mineviku kogemused aga ka praegused kogemused jäävad selle suure ja eameeldiva varju alla. Ma ei suuda emarõõme üldse  kuidagi tunda või seda väga vähesel määral. Mida sa ikka teed kui inimeste jaoks on raha olulisem. Ei koostööd ega midagi, et tagada kõigile hea äraolemine. Nüüd mul on kodus karp kollaseid tomateid. Pärast gastroskoopiat ma tean, et ma ei tohiks tegelikult tomateid süüa, nagu ka sibulaid ja tsitruseid jms aga vaadata ikka võib ja küll Henry nad ära sööb.

PÄEVAKAVA:

10.30–10.40 Avasõnad / Triin Soone, Eesti Lastekirjanduse Keskus

10.40–11.10 Erivajadusega laps kui lugeja / Ene Varik-Maasik, Tallinna Ülikool
Ettekandes tuleb juttu erivajaduste määratlemisest ja põgusalt erivajaduste klassifikatsioonist. Eelkõige on tähelepanu all lugemisraskustega laste teema: kuidas ja kellel raskused ilmnevad, kuidas neid märgata ja last toetada.

11.10–11.35 Eesti Pimedate Raamatukogu teenused lastele ja noortele / Marja Kivihall, Eesti Pimedate Raamatukogu
Kuidas jõuavad lapsed raamatuteni või kuidas jõuab pimedate raamatukogu lasteni? Saame ülevaate lastele ja noortele suunatud teenustest, heli- ja punktkirjas raamatute valmistamisest ning kirjeldustõlkega filmidest.

11.35-11.50 Puuteraamatutega tutvumine keskuses

11.55–12.30 Kuidas kunst lõhnab? Intellektipuudega lapsed kunstimuuseumis / Jane Meresmaa-Roos, Eesti Kunstimuuseum
Kunsti saab vaadata ja kogeda läbi kõigi meelte. Mis lõhnad on kunstiteostel ja mis maitsega on värvid? Kunstimuuseumi tunnis „Kunst läbi meelte“ saavad lapsed esemeid katsuda, lõhnu ja maitseid tajuda, helipilti kuulata ja pildivärve muuta. Nii muutuvad maalimaastikud elavaks pildiks ja skulptuurid teevad oma häält. Intellektipuudega laste muuseumitunde rikastavad osalejad ise, muutes kunstikogemise vahetult rõõmsaks. Nii muutubki kunst elavaks!

12.30–12.50 Isemoodi eriline raamatus ja päriselt / Katrin Tõnisson, Eesti Lastekirjanduse Keskus
„Isemoodi eriline raamatus ja päriselt“ on teematund, kus arutame lastega erinevuste ja erinev olemise üle. Mõni on kohe nii isemoodi, et sunnib teisi näpuga näitama. Tihti ei tule me selle pealegi, et isemoodi olemisel võib põhjus olla ja kui üksteist tundma õppida, siis võib endale leida väga erilise sõbra. Kas eriline saab olla ka selle poolest, et ulatad abivajajale (sõbra)käe?

12.50–13.50 LÕUNA
Eelregistreerunute toitlustus Maaeluministeeriumi Härraste kohvikus (Lai 39/41)

13.50–14.20 Kuidas õpilaste mitmekesisus kooli rikastab? / Anu Luure, Tallinna Lilleküla Gümnaasium
Umbes 10% Lilleküla Gümnaasiumi õpilaste kodukeel on erinev kooli õppekeelest. Meie kooli koridorides kostub eesti, inglise, itaalia, araabia, tamili, kurdi, vene, hispaania, portugali ja norra keelt. Kas mitmekultuurilisus on rikkus ja mida see koolile annab?

14.20–14.50 Kiusamisest vaba lasteaed ja kool / Merit Lage, Lastekaitse Liit
Igas raamatukogus käib lasterühmi, kus kiusamine võib silma hakata. Ettekandes antakse nõu, kuidas kiusamissituatsioonide tunnistajaks sattununa käituda ja tutvustatakse “Kiusamisest vabaks!” programmi. Uurime, mis osa on programmis lastekirjandusel.

14.50–15.20 Tänapäeva laste muredest ja probleemidest psühholoogi pilgu läbi / Rita Rätsepp, näitleja ja psühholoog

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: