Uncategorized

Jalad viige mind koju ehk käisin Õigusbüroos

Käisin täna Eesti Õigusbüroos vastuvõtul. Mind tohutult närib see, et minule ja minu alaealise lapsele jäetakse elamiseks 305 eurot. Seadusest saab aru, et ametlikust töötasust maksab tööandja aresti ära ning kätte jääb 250 eurot sissetulekut. Minule aga ei jää, sest mul on peretoetus ja töövõimetoetust. Selles osas ma ei saanud ikka targemaks, miks ma oma sissetulekut ei saa kui peretoetust ja töövõimetoetus kuuluvad sama paragrahvi alla ning nendele sissenõuet ei pöörata. Seda tehakse ainult siis kui sundtäitmine muule varale ei vii nõude rahuldamiseni. Vähemalt nii saan mina aru sellest, mis sinna on kirjutatud.

Esimese asjana teatas jurist, et sellist asja ei tohi olla, et minuga koos elav laps jääb ülalpidamiseta. Otsib mulle siis paberid välja. Näitas mulle ette, et Riigikogus on tsiviilasjas xxxx rõhutanud, et õige ei ole eelistada vanemast lahus elavaid lapsi vanemaga koos elavatele lastele ega rahuldada vanemast lahus elavate laste vajadusi vanemaga koos elavate laste vajaduste arvelt. Vaatan seda lahendit ja ma tean, et ei tohi olla. Ikka öeldakse, et lapsel on isa ka, kes elatist peab maksma ja mina peaksin hoopis suuremat sissetulekut teenima, kuigi suurem sissetulek ei muudaks praegust olukorda (jookseva elatise tõttu). Poisi isaga me käisime ka kohtus ära, et enam ei saaks keegi öelda, et ma ei ole oma lapse eest seisnud. Lahendasime kompromissiga, et mina ei ole järgmine, kes enda lapse ülalpidamise saaks teiste laste arvelt.

Seletasin, et kohus ei leia seost rahateenimise ja osalise töövõime vahel. Kuigi seaduses vanema töövõime on argument elatise vähendamisel, siis minu puhul seda argumendiks ei loeta. Võtsin perearstiga ühendust, et ta kirjutaks tõendi kohtu jaoks, et jah tema oli see, kes soovitas töölt vabaks võtta ja puhata, et tervis taastuks. Perearst aga ütles, et nemad väljastavad asju ainult kohtu nõudmisel. Surnud ring, sest kohus ise ei nõua kunagi midagi (menetlusosaline peab esitama tõendid) ja ametiasutused ( linnavalitsus, perearst, haigla jne) kinnitavad ühest suust, et kohus peab ise nõudma. Vihaseks ajab. Palun otsustage ära siis kuidas ametlike dokumentide jõudmine menetlusse toimuma peaks!!

Jurist juhtis ka tähelepanu olulisele asjale aga mida ma siinkohal pean hetkel enda teadma hoidma, sest teine pool käib minu blogi lugemas ja ma ei taha eelist anda kõigi oma teadmiste välja jagamisega. Seega mõne lugeja jaoks võib olla oluline info jääb praegu teadmata aga kui keegi tegeleb ka elatisega ning abi vajab, siis võin aidata. Minuga saa ühendust kontaktide alt.

Pole väga elatisega seotud uudistega kursis hoidud ennast, kuigi märkasin, et elatisega seotud problemaatika on lõpuks päevakorda võetud. Ma loodan, et väga paljud võtavad sõna sekka ja aitavad kaasa olukorra parandamisele, et tõesti oleks laste heaolu tagatud. Minul on kogemus mõlema poolega. Pean olema nii nõudja kui maksja rollis. Kui endal kogemust ei ole, siis ega täpselt ei teagi, mida tähendab ühes või teises rollis olla. Nõudja rollis on siiski mugavam olla, sest antakse nii vabad käed. Mitte midagi tõendama ei pea.  Mulle muidugi heidetakse ette, et ma pole nõudja rollis olnud, kuid see ei vasta tõele. Olen küll aga ma ei ole selline nõudja, kes teeb seda selliselt, et teisele poolele kahju teha. Lapse ülalpidamine ei ole asi, kus peaks olema võitjad ja kaotajad. Seda võimu ei tohiks kasutada kättemaksuks. On see mõni õige ema üldse või lihtsalt üks rahaahne bitch?

Mul on kaks last ja mina pean arvestama mõlema heaoluga. Ja ma pean leidma tasakaalu mõlema lapse vahel. Ja seda eriti sellepärast, et lastel ei tekiks tunne nagu ma olen ühe jaoks rohkem olemas. Ühele panustan palju raha ja teisele panustan palju aega? Ja ma ei mõista, miks seaduseosas mind siinkohal kaasa ei aidata, vaid tehakse eraldi elava lapsele suuri eelistusi. Kuigi tema elamistingimused on hetkel palju paremad. Samuti isegi kui on miinimuelatis seaduses kirjas, siis ikkagi ei tohiks minu ja minuga koos elava lapse majanduslik olukord olla ohustatud.

Pärast tunnist nõustamist olin ma emotsionaalselt nii läbi, et jalutasin tuima näoga bussipeatusesse. Hoidsin bussis torust nii kõvasti kinni, et ma kohe sinna samasse maha ei vajuks. Kogu vestlus oli pigem neutraalne ja suunas mu tähelepanu mõningatele olulistele argumentidele. Ma ei mäleta, et ma oleks emotsionaalselt nii läbi olnud. Koju jõudes läksin magama ja mõtlesin, et piisab tunnikesest, sest mul on vaja enne semestri lõppu mõned asjad lõpetada, kuigi selgus, et mõned asjad võib vabalt ka sügisel teha, siis vähemalt programmeerimise tahaks ära teha. Ma magasin ikka kolm tundi ja ärgates olin ikka veel üsna tuim. Aga pidin oma pro bonole materjalid saatma, sest kohtusse materjali esitamise tähtaeg tiksub. Seni on mul läinud 48 tundi dokumendi kirjutamisega läinud. Ühe dokumendi kirjutamisega ja siis veel materjalide otsimine, ülekontrollimine ja tuleb terve nädala jagu tööd. See on nagu täiskohaga töö. Mul on see, et kui ma juba alustan hagi osas selle kõige olulisema paberiga kirjutamisega, siis ma enne ei lõpeta kui see on valmis.

Seekord ma tegelesin alustuseks külastuse jaoks piltide otsimisega ja panin faili kokku. See oli mul juba valmis! Siis juhtus kaks asja. Esiteks ma kustutasin selle ära ja teiseks avastasin, et ma oleksin osad pildid saanud palju kiiremini. Tänapäeval telefonid salvestavad pildid kaustadena, kus on juures ka kuupäevad, millal pildid on tehtud. Ja minu telefon salvestab kõik Google Photodesse (see ei ole tegelikult hea, sest ma pole kindel kui avalik mu pildikaust on). Mida ma veel olen ära teinud selle nädalaga? Panin enda tööotsijana kirja, kandideerisin töökohtadele isegi, võtsin ühendust perearstiga, sain oma pro bonoga kokku ja arutsaime läbi eelmise kohtuistungil toimunud asjad ja panime uue plaani paika, sain juristiga kokku ja nüüd on ees veel Töötukassa külastamine, kuna olen ennast tööotsijana kirja pannud. Veel on jäänud esitada uuesti puudetaotlus, mille Töötukassa eelmine kord ühistaotluses menetlemata jättis.

Olen suutnud ainult enda asjadega praegu tegeleda aga järgmisel kuul saan hakata uuesti vaatama, kuidas meie MTÜ Lapsele Vanemad organisatsioonil läheb. Meil on tulemas arvamusfestival ja meie ettepanek elatise osas on vist samuti valmis saanud.

Niih, kõik mõtted said kirja. Keegi lugeja mainis kunagi, et ma lõpetan oma postitused alati nii järsku ära. Aga mis teha kui mõte saab endal otsa ja samaaegselt tahad, et teistel tekiks mingeid oma mõtteid ja arvamusi. Aga olen siiralt tänulik väga paljudele lugejatele, kes mind aidanud on. See on küll väga väike abi olnud ja mõni võib olla ei teagi, et ta on mulle millegagi abiks olnud. Also ma seadsin üles ko-fi lehe endale, mis jääb seniks kuni kohtuga saab asjad ühelepoole. 

9 kommentaari

  • D.

    Palun mind mitte seostada blogipidaja tütreisa naisega. Ma olen neid blogisid jälginud pikalt ja selletõttu pannud tähele, kuidas blogipidaja väited pidevalt muutuvad. Pott hakkas üle ajama ja sellepärast hakkasin “sõimlema”. Vohh.

    • G2tlin

      Võib olla sa pole enne kuulnud, et inimene, kellel pole midagi varjata või valetada räägibki iga kord oma juttu erinevalt. Faktid ei muutu aga sõnastus võib muutuda ja täiesti oleneb, kuidas keegi asja enda jaoks tõlgendab. Ma olen kuus aastat üksikvanem olnud ja olen selle ajaga palju õppinud. Mõned olulised faktid on saanud enda palju parema sõnastuse, sest selle juurde kuuluvad andmed on täienenud. Näiteks seaduse kohta olen õppinud väga palju juurde. Kuigi fakt jääb samas, siis mõne teise sõnastuse kaudu saab ehk seda paremini esile tuua. Ma küsin alati endalt, kas ma äkki ei valeta, sest ma tõesti ei soovi valetada. Samas võib olla kui mõnda fakti üldistada jääbki vale mulje. Näiteks see sama, et isa pole elatist maksnud. Mõni kuu ei maksnud, mõni kuu maksis vähem. Samas üldistatakse minu puhul samas asja ja öeldakse, et ma pole elatist maksnud, kuigi kui iga kuud erladi vaadata, siis see ei vasta absoluutselt tõele. Mul poleks nagu kohtus siis midagi vaielda kui ma poleks ülalpidamises osalenud.

  • D.

    Just on vastupidi tõe rääkimisega. Juttu ei räägita igakord erinevalt, kui räägitakse tõtt. Käitud nagu turueit, kes räägib blogis juttu sealt, kus tuul puhub. Odav lõbustus teiste arvelt ja siis imestab, miks temaga nii halvasti käitutakse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: