Uncategorized

Juhtus midagi täiesti imeliku

Olen migreeniga kodune. Esimest korda (üle pika aja) hakkas tööjuures nii paha, et ma mõtlesin, et ma lihtsalt suren maha enne kui tööpäev lõppeb ja koju vist ei jõuagi. Õnneks sain ikka koju. Laupäeval ärgates oleks nagu öösel keegi mulle panniga pähe tagunud. Magasin terve laupäeva maha. Pühapäeva hommikul aga kirjutasin Henry isa ja uuris kas ma olen kodune. Tal oli Tallinna asja ja otsustas külla tulla. Pidi õhtul tulema kella 6-7 ajal. Henryle ma ei julgenud öelda, sest mine tea, pärast ei tulegi. Kuigi varem pole seda juhtunud, et ütleb, et tuleb ja siis ei tulegi. Isegi helistas kui oli teele asunud.

Õhtul oli aga kell peaaegu 8 ja meest ikka polnud. Otsustasin poodi minna, sest vetsupaber oli otsas. Sain just Nautica keskuse uksest sisse kui mõtlesin, et peaks helistama talle. Ta oli just Nautica sadama poolse ukse juures autosse istumas, et mulle maja juurde sõita.

Lõpetasin kõne ära ja ütlesin Henryle, et lähme vaatame, kus see issi on. Henry kõrvalt küsib: “Mida sa ütlesid?” 😀

Saimegi siis teisel poodi kokku. Henry ei suutnud uskuda, et ongi issi. Läksime siis meile. Jõime kohvi. Need kaks mängisid jalgpalli, kuni hakkas Horvaatia ja Taani jalgpall, mida me vaatasime. Hoidsime Horvaatiale pöialt. Suvalt valitud võitskond. Võiks ju ühe poole valida.

Henry jäi 22 ajal magama, me vaatasime jalgpalli lõpuni ja kuna und ei olnud vaatasime veel Escape Plan 2: Hades. Muidugi und ei tulnud, siis pidi ikka kõik maailmaasjad ka läbi arutama ja tulevikuplaanid. Rääkisime eelnevatest töökohtadest ja palgast. Lastest.

Hommikul mängis ta Henryga veel palli ja läks siis Soome poole teele. Jällegi ei tea kui kauaks. Ta oli poolteist kuud kodune, sest endisel naisel oli kasvaja ja keegi pidi lastega tegelema. See on jällegi selline olukord, millega meie elatisesüsteem ei arvesta. Reaalselt ei saa võtta ega nõuda raha, kus seda ei ole.

Me oleme kaks vanemat, kes püüavad kuidagi toime tulla ja hakkama saada. Kas me oleme sellepärast oma lapsele võlgu? Henry pole sellepärast paljaks jäänud, et ühel poolt isal pole raha ja teiselt  poole riik (seadus, kohus, ühiskond) ei jäta mulle lapse ülalpidamiseks mitte midagi. Räägime siinkohal rahast, mis seaduse arvates vanematel peab lapse jaoks olemas olema kui nad eraldi elavad. Kui me isaga koos elaks siis kedagi ei huvitaks palju me panustame, siis võib lihtsalt EELDADA, et vanemad selle summa panustavad aga reaalselt kedagi ei huvita.

Vähemalt on Henryl kaks vanemat, kes annavad oma parima. Ja kuigi Henry isaga kohtub harva, siis neil on ikkagi omavaheline side täitsa olemas.

Kuigi me oleme mõlemad üsna sitas seisus, siis natukese mõistva suhtumise ja ajaga saaks asjad klaariks. Kahjuks puuduvad ümbritsevatel inimestel mõistev suhtumine ja aega atra seada ei anta. Mul oleks pooled jamad vist olemata kui oleks aega rohkem olnud.

 

4 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: