Uncategorized

Kadunud eesmärk

Maal puhates jõudsin järeldusele, et üks minu eesmärkidest on silme eest kaduma läinud. Olen olnud liiga hõivatud kõigi muude asjadega. See pole mingi saladus, et mul on võlad ja ma majanduslikes raskustes siplen. Kusjuures see ei ole mingi häbiasi! Isegi rikkad ja kuulsad satuvad majanduslikesse raskustesse. Oluline on see, kas inimesel on huvi sellega tegeleda või istub ja oota, et probleem nende eest ära lahendatakse. Ootaja aeg on alati pikk ja minule näiteks ei meeldi passida, seega tuli mulle endalegi üllatuseks, et ma ühe oma olulistest eesmärkidest niimoodi kõrvale olin heitnud. Seda juhtub meil kõigil. Mõnikord on eesmärgid nagu uusaasta lubadused. Kõik lubavad endale midagi aga ikka jäävad need lubadused sinnapaika. On teil selliseid eesmärke olnud? Mul mõni on ikka olnud. Olen lubanud koguaeg, et püüan migreenist hoolimata natukene trenni teha. Pole veel keegi aeroobika kätte vist ära surnud aga siis ikka olen laisk nagu lohe edasi. Harrastan diivanisporti.

Minu eesmärk oli aga teistsugune ja seda pole tohtinud unustada. Võlad muidugi! Ma andsin endale lubaduse, et igahinna eest saavad need makstud nii kiirelt kui võimalik. Aga siis tuli see elatise asi ja kohtus käimised ja tervis…Kõik need asjad kuidagi kuhjusid üksteise otsa. Olen käinud võlanõustamisel ja tegelikult seoses võlgadega on väga palju blogisid, mida motivatsiooniks lugeda, youtubes videosi vaatamiseks enamasti välismaised, mis annavad rahaasjades väga häid nõuandeid ja motivatsiooni, Praegu on ka #kogumispäeviku grupp Facebookis, kus jagatakse väga häid nõuandeid. Tõsta käsi kui grupis oled ja kui pole, siis kindlasti liitu 🙂 Isegi kui praegu rahalist probleemi ei ole, siis näiteks minule meeldib täiega kokkuhoida, isegi kui raha on/oleks…Praegu on seal juulikuu väljakutseks lisarahateenimine.

Ma olen aastatega rahaasjades siiski paremaks läinud. Kõige keerulisem on olnud eelarve tegemine ja sellest kinni pidamine. Samas on eelarve pidamine aidanud mul viimased kaks aastat kõige suurema põhjamineku ära hoida ja päris rahata ma ei ole. Samas olen ennast selle kohtuasjaga nii kinni haakinud. Korraga mulle lõi pähe, et see siiski ei saa olla mingi vabandus ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Pärast emale ülevaate andmist oma olukorrast, hakkasin mõtlema, et aga miks ma seda ja seda ja seda asja pole proovinud. Mida ma ootan täpselt? Pärast tööle asumist elu parimal töökohal muidugi avastasin, et ma ei saagi oma palka endale ega oma laste jaoks kasutada. Ma olin löödud ja eriti just laste pärast. Kui mina olen vaene, siis täpselt mida on mul lastele pakkuda? Ja sinna kõik minu motivatsioon kadus. Isegi poliitikud räägivad, et võlglasi nööritakse liiga palju ja nende igasugune motivatsioon oma rahasjad korda saada trambitakse mutta. Isegi kui praegu inimene on nagu ta on, siis homme ei ole tegu sama inimesega. Kunagi ei tea, millal inimesel tekib motivatsioon elamiseks ja oma asjade korda saamiseks…Meie ühiskond on juba selline, et inimestel, kes soovivad oma asju korda saada ei anta selleks tegelikult mingi võimalust. Ja mina tahaks teada, et miks? Elatisvõlglased laotakse lihtsalt häbiposti, häbistatakse, põlatakse, loobitakse kividega…Kuulge see on tõesti sitaks motiveeriv eksole!

Proovin suvel mingi lisaraha leida võlgade teiste maksmiseks. Kohus muidugi leiab, et peaksin kogu raha ikkagi elatiseks maksma, kaasa arvatud endaga koos elava lapse ülalpidmiseks mõeldud raha. Las see kohtutäitur võtab seda mida saab ja seda mida ei saa, mina kasutan enda ja oma lapse elujärje parandamiseks. Ma ei kavatse muidugi midagi ebaseadusliku teha. Minu tööandja on ikkagi kohustatud seaduslikus korras kohtutäiturile maksma aga ülejäänud töötasu võib töötaja saada kasvõi sularahas. Oleneb muidugi, kus töötada.

Muidugi on lihtsam ära maksta neid võlgu, mis enam kuhugi ei kasva. Kohtutäiturile antud nõuded näiteks (välja arvatud elatis). Samas on summa suurem, sest sisaldab kellegi töötasu. Kaks esimest nõuannet, mida anatkse ja mida tuleks võlgadega seoses teha. Esimene on ülevaadata oma eelarve ja teiseks tuleks panna kirja kõik võlad. Ja need peaks olema kaks eraldi tabelit. Võlgu saab maksta siis kui jääb vaba raha igakuisetest maksetest. Kui vaba raha ei ole. Näiteks oleks eelarve üle vaadanud ja kulud ja tulud on võrdsed. Või oled miinustest, siis tuleks eelarve üle vaadata. Mina kaalusin tõsiselt Interneti välja lülitamist, sest see on ainuke kulu, peale elamiskulude, mis tundus luksusena. Üüri pealt ei saa kokku hoida, riideid ma ei osta, toidu osas on külmkapp enamasti tühi. Muidugi riideid seljas on ja nälgas me ka ei ole. Lihtsalt rihm on nende kulutuste osas nii koomale tõmmatud kui vähegi võimalik. See muidugi ei tähenda, et endale üldse midagi ei luba. See kõik tuleb põhjaliku kaalumise järgi alles.

Kui eelarve on tehtud. Eelarves onn igakuised jooksvad kulud, sinna ei pane võlgu, isegi maksmata arveid mitte. Näiteks sul on mingi jooksev arve mingil kuul maksmata jäänud, siis see tuleks võlatabelisse kirja panna. Siis sa näed palju igakuiselt raha kulub ja kus saab hakata kokku hoidma.

Edasi tuleb teha võla tabel. Kirjutada üles kõik võlad ja maksmata arved. Laenud ja liisingud. Tuleb vaadata, et kõigil oleks minimaalne summa, mida iga kuu maksta. Aga samas tuleks keskenduda kõik väikesema võla tagasi maksmisele. Ja kui see on makstud, siis selle summa, mida panustasid selle väiksema võla maksmiseks, lisad järgmisele võlgnevusele. See raha, mida kasutad võlgade maksmiseks liigub edasi järgmise võla juurde, et seda maksta. Seda kutsutakse vist debt snowball efektiks. Samas ei pea alati valima väiksema. Vahel võib valida ka selle, millise võlgnevuse maksmine tekitaks kõige rohkem elevust ja motivatsiooni asjaga tegeleda. Või valid selle, mis kõige rohkem segab ja öösel magada ei lase. Kõik selle näeb ära kui võlad on kirja pandud. Lisa sinna kuhugi pilt ka, mõnest kuulsusest, kes on pankrotis olnud aga jälle jalgele saanud või loe vahelduseks Rikas isa, vaene isa või mõnda teist sellelaadset raamatut. Pole vaja võla pärast pead norgu lasta, see naabri kodulaen või sõbra liisinguauto on ka tegelikult võlg, mis on samamoodi võõra oma kuni pole täielikult ära makstud.

Seekord ma panin endale ka tähtajaks 6 kuud ja vaatan kui palju ma saan selle aja jooksul korda saata. Hoidke siis mulle pöialt ja kirjutage, mis on teile raha juures kõige raskem katsumus olnud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: