Uncategorized

Ma suren…

Olen migreenihoogude pärast kodune. Täna öösel kukub tähtaeg, et esitada kohtule viimaseid seisukohati, vastuväiteid, taotlusi, tõendeid, või kompromissi. Kompromissi saatsin juba enne jaanipäeva. Sorisin postkastis ja leidsin ühe avalduse, mille olen jaanuaris teinud. Praeguse seisuga esitanud kaks kompromissi ja ühe avalduse, et Henry saaks oma ülalpidamise tagasi. Ühesõnaga ei huvita vastas poolt lahenduse leidmine. Ta pole saanud isegi ise kohtusse kohale tulla.

Otsisin välja kohtutäiturile laekunud summad. Minu konto pealt on läinud ca 400 eurot kohtutäiturile. Tööandja on tasunud otse kohtutäiturile seaduslikus korras ca 700 eurot. Kohtutäituri 12.06.2018 pangaväljavõtte järgi on ca 700 saanud isa enda arvele. Seega on ta lisaks peretoetusele saanud ca 1000 eurot. Seega üks laps on saanud aasta peale ema käest ca 1000 eurot ja 660 eurot peretoetusi ja teine ainult peretoetusi 660 eurot. See on ainult minupoole ülalpidamine, millest ma räägin. Ja kui ma tütrega aega veedan läheb 1660 veel juurde summad, samal ajal kui teise lapse ülalpidamine jääb samaks. Tegelikult väiksemaks, sest kuskilt pean ma selle raha võtma kui eraldi elav laps minu juures viibib, et talle transport ja söök ja riided ja vabaaja tegevused tagada. Lisaks olen summasid kandnud isa arvelduskontole. Riigikohus on tsiviilasjas nr. 3-2-1-21-07 rõhutanud, et õige ei ole eelistada vanemast lahus elavaid lapsi vanemaga koos elavatele lastele ega rahuldada vanemast lahus elavate vajadusi vanemaga koos elavate laste vajaduste arvel.

Absurde soovitus aga ma peaksin iga kord lapsele riideid ostest pilti tegema, et hiljem see üldse kuidagi kuludena arvesse võtta. Mul tuleb sellise mõtte peale okse maitse suhu kui aus olla. Kui ma juba vaimusilmas ette kujutan, et ma peaksin oma lapsele selgitama veel, miks ma  teda pildistada tahan. Kusjuures ma ei tunne, et ma käin lapsega kohtus, vaid tema isaga ja ma tunnen nagu minu last lihtsalt kasutatakse julmalt ära. Ausalt, ma tunnen nagu mu laps oleks väärkoheldud või midagi, see pildistamine on nagu lapse ahistamine. Kohus ja õigussüsteem nii ei arva, sest neil on vaja raha jagada.

Olen püüdnud lapsi nii palju säästa kui võimalik, kuigi tunne on, et olen laste kilbiks olemisest sinikaid ja vermeid  täis. Ma tunnen, et riik sekkub liiga palju nende laste ellu kellel on mõlemad vanemad olemas. Seadus peaks tagama küll, et mõlemad vanemad osaleks lapse ülalpidamises, kuid otsustada kes ja kui palju peaks ülalpidamises osalema, seal võiks kuskil piir olla. Muidu varsti trügitakse pereellu ka…Vaevalt keegi kujutaks ette, mis tähendab kui tullakse koju ja öeldakse, et sinu töö ei ole sobiv, tehakse maha su karjäärivalikut ja õpinguid sellega seoses, sind vanemana halvustatakse kui sa ei suuda ühiskondlike norme täita piisavalt. Lapsevanematel on niisamaga raske tänapäeva ühiskonnas mingit tasakaalu leida. Oodatakse mingit kättesaamatud ideaalsust.

Minu ideaalses maailmas oli ka lastel kohe lasteaiakohad olemas, lapsi toetavad isad, lapsed olid koguaeg terved ja mina sain käia normaalselt tööl. Mul läks nii kaua aega, et leppida iseenda tervisliku olukorraga. Hakkasin käima arstil ja tegin vajalikud toimingud, mis minu puuet tõendaks ja mis peaks minu elu kergemaks tegema. Noh, ei tee. Unistada võib alati, et kõik läheb hästi aga see ei tähenda, et läheb ka. Paraku on nii, et me ei ela siin maailms üksinda ja paljud asjad sõltuvad ka teistest inimestest. Nende mõistvast suhtumisest kui neil seda on.

Iga kord kui ma pean jälle kohtuga tegemist tegema, siis ma tunnen kui väärtusetu ma olen. Täiesti mõtetu inimolevus. Ja iga kord ma küsin endalt, et miks ma olemas olen? Justnüüd kui kõik muu on hästi ja stabiilne, Henry käib lasteaias, minul on sobiv töö, ülikooli lõpetamine ei ole kaugel ja minu migreenid olid juba peaaegu kontrolli all, siis ikka peab olema midagi, mis kõik selle hea ja stabiilsuse meilt röövib.

Finantsprobleemile pole ikka lahendust leidnud, mis saab kui üürileping ära lõppeb ja ma pikendust ei saa, kas ma pean siis minema kolima ja kas kolimine tähendab ka töökoha ülesütlemist, kui töökoht üles öelda, siis ma ei saagi kunagi rööpasse tagasi ega ka töökogemust, mis võimaldaks hiljem tasuvamale tööle saada. Võib olla olengi järgmine kodutu tänaval?  Kui muidu on mul igale probleemile vähemalt mingi lahendus olemas, siis praegu olen tervelt kaks kuud mõelud ja mitte midagi. Seekord viivad kõik teed tupikuga tänavasse, kus lihtsalt ei ole mingit väljapääsu.

Ma lihtsalt kirjutan nagu asjad on ja kuidas ma tunnen. Seda ei tohiks segamini ajada minu jõupingutustega, et mu lastel oleks mõlemal minupoolne ülalpidamine olemas ja loomulikult tahan ma asju paremaks muuta. Vingumisel ei ole mõtet. Kui ma blogin, siis pigem mõttega olukorda analüüsida ja kui kuskil mujal ma ei saa oma emotsioone kasutada, siis blogis ma saan seda teha. Alla suruda on neid vale, nagu ka laste ees oma emotsioonidele vaba voli anda ja kohutamajas tuleb need üldse kõrvale heita. Pealegi ma tahan, et minu lugu oleks teejuhiks ka teistele. Kui ma juristi vastuvõtule läksin. Pidin seal koridoris istuma ja seal oli suur maal kaladest, kus üks kala ujus vastassuunas ja tema juures oli kiri: What if you are right?

Ja elatisega seonduvas on muutused õnneks juba toimumas, mitte ainult Eesti, vaid ka mujal maailmas. On mõeldud välja erinevaid lahendusi, kuidas lahutuse käigus vanemate ülalpidamiskohustust jagada.

Ka olen püüdnud oma võlgnevusi tasuda. Just tuli mingi teade aresti alt vabastamise kohta, mille oli tööandja saanud. Mina pole küll sellist teadet saanud. Loen võlgade kohta erinevat materjali, et kuidas on kõige efektiivsem neid tagasi maksta. Kiirelt ja iseenda igapäeva elu kahjustamata.

Mul pole ka kombeks selles olukorras kedagi süüdistada. See, et isa pole kompromissiga nõus olnud, pole mingi süüdistav asjaolu, vaid lihtsalt fakt. Ainus asi, millele ma mõelda suuda on see, et saa asi ära laheneks ja mina ei peaks uut kodu ja/või tööd otsima hakkama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: