Uncategorized

Migreenimaffia

Migreen on närvisüsteemi haigus, mis mõjutab 15% elanikkonnast. Haigus võib olla kergekujuline, aga ka ülimalt invaliidistav. Selle raskusaste, sümptomid ja vajalikud muudatused elustiilis võivad olla väga erinevad, nii nagu on erinevad ka inimesed, keda see haigus kimbutab. Näiteks osad migreeni käes kannatajad ei saa süüa šokolaadi, samal ajal kui teised võiksid kasvõi šokolaadist voodis elada, sest sellest nad…kuidas öeldagi…elavadki.

Jalutasin mingi päev Rahva Raamatusse ja leidsin suurepärase raamatu lugemiseks “Migreenimaffia”, kuigi tegu on väljamõeldud looga, siis autor (kes isega ka migreenik) raamatus kirjeldab ülimalt hästi seda, mida tunneb migreeni käest kannataja. Avasin raamatu suvaliselt kohalt, kus peategelane oli pärast uute ravimite saamist köögipõrandale lamama jäänud. Ja see äratundmine oli korralik löök, sest olen ise samamoodi maas lamanud. Ja olen ka ravimite doosi valesti võtnud ja kaks päeva oma anidepressante välja maganud, endal seest keeramas.Muidugi vahel jalutan töölt või koolist koju ja esimese asjana viskan põrandale pikali. Olen avastanud, et maas lamades on hea olla, isegi siis kui pereliikmed imelikuks peavad. Gravitatsioon vist mõju? Viimati viskasin ema juures aias murule pikali kui kari lapsi mööda õue jooksis. Ja lõpuks keegi kallas mulle veits midagi krae vahele, õnneks soe suveilm.

Peategelane kogeb kõike seda, mida minusugune migreenik kogenud on. Kuidas erinevad ravimid erinevalt mõjuvad, kuidas artsid on nii saamatud ja kuidas pereliikmed sind tahtmatult solvavad. Nad ei saa aru, miks sa ei saa ühte või teist teha. Ja selles raamatus on suurepäraselt kirja pandud, kuidas peategelane tunneb süüdi, et ta jälle mõnele olulisele sündmusele läinud pole. Süütunne on päris suur. Enne kui ma töölt tulin ja tööl käisin, siis ma tundisn koguae süümekaid, et miks ma pidin jälle haige olema. Polnud veel täielikul omaks ka võtnud, et mul midagi viga oleks. Tööjuures tekib konflikte migreenihoogude tõttu (praegusel töökohal õnneks pole mitte kordagi migreeniga jama olnud, ühe korra pakkus kolleeg mulle terve lehe valuvaigisteid, nii armas) ja tahetakse vallandada, sest liiga palju on tööle minemata jäänud päevi. Eelmises postituses ka ütlesin, et minu jaoks on oluline kui ma saan sama töö ära teha vähema ajaga või kodus. Olen nendes olukordades olnud. Õnneks järjest rohkem inimesi on migreenikutest teadlikuks saanud. Inimesed saavad aru, et see valu ei ole väljamõeldis ja see pole alati tingitud stressist. Ma oleks õnnelik kui mul oleks stressist migreenid. Stressiga saab midagi ette võtta! Ja olen sellega aktiivselt tegelenud ja psühholoog on kinnitanud, et mul ei ole depressiooni ega nii suuri pingeid, mis oleks stressist. Migreen ei teki ainult stressist aga see on tume maa isegi välismaal.

Huvitaval kombel on selle raamatu autor väliseestlane ja raamat on inglise keelest eesti keelde tõlgitud. Mingismõttes toob raamat mulle sellise nö koduse tunde. Kiiksuga avastamisrõõm. Migreen ei ole meeldiv asi aga seda mujalt lugeda, kellegi teise läbielamisi. sa tead, et sa pole üksi ja see annab hea eneseteunde. Soovitan tõsiselt lugeda kõigil, kes tunnevad mõnda migreeniga inimest – iseennast, töökaaslane, sõbranna, pereliige. See annab selgema pildi, kuidas ta ennast tegelikult tunda võib ja siis jäävad ära igasugused haavavad kommentaarid. Migreen jääb paraku kõrvalseisjale nähtamatuks ja arusaamatuks.

Migreenikud tunnevad niigi süüd, et nad pole võimelised peale voodis või diivanil lamamise (isegi põrandal!) mõnikordmidagi tegema. Kuidas korraks poes käimine võib võtta nii palju jõudu ja energiat. Ma tunnen siiani süüd kui olen kodus migreeniga aga samas on mul vaja poodi minna ning näen mõnda tuttavat teepeal. Mismõttes ma tänaval tuterdan kui peaksin migreeniga kodus olema?…noh poest on ikka süüa vaja või apteegis ravimeid. Minul ei ole peale minu enda mitte kedagi, kes mulle neid koju tooks. Pean ennast alati kuidagi läbi suruma, et asjad tehtud saaks. Viimased kaks aastat on migreen minu korralikult nurka surunud ja üksindusse paisanud. Isegi väljas ei käinud enam ja mõte kaaslase leidmisest tundus õõvastav.

Kui olete lugenud siis andke mulle ka teada, sest iga järgmise lugejaga ma tunnen, et mul on natukene kergem olla siin maailmas.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: