Uncategorized

Miinimumkriteeriumid

Kui mu tütar isa juurde elama asus, siis ma ei mõelnud selle peale, et mõned kuud hiljem käin kohtus järgmised kolm aastat. Viimasel ajal pole suutnud postitusi sellel teemal kirjutada, sest esiteks kasutab lapse isa advokaat kõiki minu blogipostitusi oma seisukohtade jaoks. Viimasel korral väitis, et ma teenin oma blogipostituse järgi 800 eurot, kuigi ma selgelt kirjutasin viimasel korral, et tõsi ma võin teenida 500, 700, 900, 1000 eurot aga kasutada saan ma tänu elatisnõudele ainult 305 eurot ning see on kogu raha, millega peame Henryga kahekesi ühes kuus hakkama saama. Õppeperioodil on lihtsam siis saab lisaks vajaduspõhist õppetoetust, mis katab ära elamiskulud ühiselamus. Ilma vajaduspõhise õppetoetuse ja ühiselamuta – ma ausalt ei teagi, kus ma elaksin. Kuuse all vist…

Makseraskused, terviseprobleemid ja kui leiad endale sobiva töö (ausalt mulle meeldib mu töö, kolleegi on lahedad, õpin uusi asju jne), siis esiteks saad teada, et sinu palk läheb kellegi teise taskusse. Teiseks öeldakse kohtuni poolt, osalise töövõimega ja täiskohaga õppivale üksikemale, et otsi endale tasuvam töö. Mis mulle sellest tasuvamast tööst kui kätte jääb ikka 305 eurot? Isa advokaat väitis, et isa pole kohtutäituri äravõetud rahast sentigi saanud elatiseks ja minu võlgnevuse summa samuti ei ole vähene. Eraldi elav vanem ei teeni kunagi piisavalt ja kui teenib siis oleks põhjust lihtsalt rohkem ära võtta. Pole mõtet enam küsida, kuidas nii palju elatisvõlglasi on? Ma pole leidnud ühtegi viisi, kuidas sellest nõudest lahti saada? Maksa või ära maksa…

Viimasel koosolekul rääkisime miinimumkriteeriumitest ja mul tuleb mõrumaik suhu. Kui laps isa juurde läks siis ma andsin selgelt mõista, et ma tahan ise oma lapse elus osaleda. Mina maksan ise tema arved, mina maksan temaga seotud huviringde arved jms. Mina ise ostan temale riideid. Ja mina veedan temaga niipalju aega koos kui see võimalik on. Ta oli sellega nõus, hiljem mitte. Talle pole enam mitte midagi sobinud! Tema määras milline on külastuskord, tema ütles, et tema tahab miinimumelatist ja see, mida mina asjast arvan, las kohus vaatab seda asja. Arutamisele midagi ei kuulu. Ja siis advokaat ütleb, et minuga ei saa kompromissi teha, sest ma ei pea neist kinni. Polegi kompromissi olnud, kui üks pool ainult nõuab ja teist poolt ära ei kuula.

Pärast kohtumisi lastekaitsespetsialiste (kõik neist ebapädevad) ja muid tegelasi. Ma tulin lapse isale vastu ja nõustusin teistsuguse külastuskorraga kui 50-50. Peamiselt sellepärast, et lapse seisukohast ei ole mõistlik aega täpselt pooleks jagada. Pealegi veedab ta suurema osa ajast hoopis lasteaias või tulevikus koolis. See kvaliteetaeg, mida ta isaga veedab ei ole suurem kui minu kvaliteetaeg lapsega. Mõelge ise, lapsevanemad, kui palju te tegelikult argipäevadel ajaliselt lapsega aega veedate?

Lahus elavad vanemad saaksid lapsega aeg veeta miinimumi järgi (ja see mis ei mõjutaks lapse tavapärast elukorraldust ega tema emotsionaalset tervist):

  • Alustades jaanuarist, kes veedab aastavahetuse ja sealt hakatakse lugema üle nädala nädalavahetusi (ühes kuus enamasti kaks nädalavahetust, mõnikord kolm),
  • Emadepäev emaga, isadepäev isaga (nii kodus kui lasteaias),
  • Vanema või teiste pereliikmete sünnipäevad (ei tohi unustada, et lapsele on olulised mõlema poole suguvõsa – tädid ja onud),
  • vaheajad enamasti veedetakse lahuselava vanemaga (lasteaed on juulis suletud, siis kaks nädalat ühe vanemaga ja kaks teise vanemaga),
  • haiguse korral saaks vaheldusmisi kodus olla, alguses üks vanem, pärast teine (jah, üksikemad, mis kuradi pärast te kõik haigused ise kodus peate passima ja hädaldate, et raha ei ole!?), haiguslehele võib jääda ka lapse lähedane sugulane (vanaemad, vanaisad).
  • Jaanipäevad on vaheldumisi nagu aastavahetus.
  • Aastavahetus määrab ära ka selle, kuidas jõulud veedetakse. Kui aasvahetusel on laps isaga, siis teine jõulupüha veedetakse isaga. Vähem solgutamist jõulude perioodil. Esimese jõulud püha ja jõululaupäeva siis emaga.
  • Lisaks erandid. Meil on neid väga palju ette tulnud. Näiteks reisimised, kellegi lõpetamine, matused, lasteaia või kooli üritused  jms. Samuti, kes ütleb, et vanem ei või muul ajal oma lapsega tegeleda. Arsti juures tervisekontrolli käia, lapsele vajalike riideid koos ostmas või nädala sees koos kinno minna, saatjaks klassireisil jms.

Meie oleme niimoodi toiminud koguaeg. Vähemalt see ei ole muutunud. Varem oli laps ka iga kolmapäev minu juures. Keskmisel tuleb umbes 10 päeva kuus lahus elava vanema kvaliteetaeg lapsega. Igakuiselt eraldi iga päeva välja tuua on jaburus! et juulis on kaks nädalat, kuigi vb 16 päeva ja oktoobris on kahel nädalavahetusel reedest esmaspäevani, siis kuidas keegi arvestab kas on 8 päeva, 6 päeva või 4 päeva. Võib olla tuleks minuteid lugema hakata?

Seda aega on tegelikult võrdses koguses kui arvestame, et argipäevas lapsed viibivad koolis, lasteaias ja huviringides. Kui vaatan kui palju Henry minuga reaalselt kodus viibib, siis seda aega ei ole üldse palju. Selline külastukord on saanud endale nimeks miinimumkriteeriumid.

Ma olin just eelmisel päeval enne koosolekut kohtust tulnud, kus kohtuniku arvates sellised miinimumkriteeriumid ei ole piisavad, et minu osalust lapsevanemana arvestada. Ma pean esitama kirjalikud tõendid iga päeva ja iga sendi, mida olen oma lapsele kulutanud, et mina lapsevanemana oleksin arvestatav osapool. Lihtsalt nii marru ajab, et lahus elavat vanemat arvestatakse ainult siis kui ta on teisele vanemale pool miinimumi kandnud ja see ongi kõik. Ühest vanemast tehakse konkreetselt rahakott lapse jaoks ja see rahakott peab olema põhjatu.

Ma lihtsalt istusin seal kohtus ja mõtlesin, et kes kurat ma nende arvates olen? Või millise valemiga ma saan oma lapsele olla võrdne vanem? Viimase lahendusena pakkusin isale välja, et maksan isa arvele 50 eurot, võlgnevuse tarbeks 50 eurot ja 50 eurot tasun ise lasteaeda, huviringi vms. Ja muud nagu riided, hügieenitarbed võin lapsele osta vastavalt vajadusele. Ma olen öelnud korduvalt, et kui on mingi asi, mida lapsel vaja on, siis olen nõus poole panustama, kuid isa on keeldunud. Kohus ja advokaat olid ka sellise näoga, et ma olen peast sooda. Mismõttes ma ise oma lapse elus osalen niimoodi? Nii ei saa, muidu me saa su sente üle lugeda, et oled ikka pool miinimumi ära maksnud sel ajal kui teise poole reaalset panust keegi kontrolli. Miks ma pean kogu ülalpidamise tema arvele kandma ja sellest tema ei tasu kulusid, mis võimaldaks mul lapsega aega veeta? Seaduse kohaselt selline käitumine takistab lapse suhet teise vanemaga ning näitab, et elatist ei kasutata tegelikult lapse jaoks. Miks ei või vanem eraldi elades oma last ise üleval pidada? Meie seadus kohtleb kõiki eraldi elavaid vanemaid ühesuguselt. Sunniviisiliselt ahistades. Isale raha maksmine ei näita lapsele kuidagi, et ta on teise vanema poolt ka hoolitud ja armastatud. Järelikult peab võimaldama teisel vanemal eelkõige ise osaleda ja vastavalt oma võimetele.

Olen koguaeg kuulnud, kuidas lapsega seotud kulud on niiiiii suured. Ma olen ka siiski üksikvanem (kui seda tobedat väljendit kasutada) ja sellise jutuga haugud vale puu juures, sest ma tean, et tegelikult laste kulud ei ole nii suured midagi. Ma vahel vaatan teistes blogides rahateemalisi postitusi ja mõtlen, et mida pekki. Lihtsalt nii palju mõtetuid kulutusi tehakse. Igakuiselt meelelahutusele 150-200 eurot!!?? Toidukulud on laes!! Mängitakse oma lapsele taksot, mis tekitab korraliku kütusekulu. See on puha mugavus (laiskus) ja oskamatus rahaga ümber käia.

 Ükski vanem ei taha oma kohustust täita lapse ees üksnes rahalise panusena.

Me peame võtma vastu otsuseid, kus eraldi elaval vanemal on seaduslikult rohkem võimalusi oma lapse elus osaleda ja vähendama lapsega koos elava vanema võimu. Kui miinimumkriteeriumid, mis on lapse huvides paika pandud ei sobi selleks, et eraldi elav vanem saaks lapse elus osaleda võrdse lapsevanemana (olla seadusekohaselt tegelikult ka võrdne vanem), mis siis saab? Praegu oled võrdne vanem ainult siis kui oled miinimumelatist maksnud aga kas sa reaalselt oled osalenud või on sulle seda võimaldatud, kedagi ei huvita. Ometi ei saa lahku minnes last pooleks teha, tuleb valid…aga panna eraldi elav vanem seetõttu halvemasse olukorda, sundida raha maksma vanemlike kohustuste täitmiseks. Ei saa mina aru, miks üks vanem tahab ainult raha saada ja kanda üksinda lapsevanemaks olemise koormat ning siis koguaeg ainult vinguda, et raha on vähe ja närvid ära söödud. Kas laps sai raha pärast tehtud, et oma vanemliku koormat jagada ei soovi??

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: