Uncategorized

Nagu oleks pommi visanud vms

Mu eelmine postitus oleks nagu välk selgest taevast tulnud, sest olen viimasel ajal väga harva kirjutanud. Keegi juba kommenteeris, et miks ma olen nii kaua pead liiva all peitnud ja ei ole asjaga tegelenud. Tegelesin küll. Kui kohus eile teatas, et kohtuistung edasi lükatakse. Ma lihtsalt ei suutnud enam seda jama taluda. Ma olen esitanud kohtusse kaks hagiavaldust. Elatise vähendamise ja elatisvõlgnevuse sundtätitmise osas. Hagiga hakkasin tegelama juba eelmisel kevadel. Praeguseks on elatise vähendamine olnud juba aasta aega muudkui veninud ja veninud ja veninud….Ja niimoodi minu majanduslik olukord aina halvenenud ja halvenenud ja halvenenud. Muidugi ei saa elatise vähendamise hagi ennetavalt sisse anda. Märkad, et vist mõned kuud on kehvem olukord, et teed avalduse. Ei sul peab see halvem olukord juba mõne aja kestnud olema. Kuna elatise vähendamisega selle aasta alguses midagi toimunud ei olnud, esitasin järgmise hagi. Sellel nädalal oleks sundtäitmise asi pidanud asi lahenduse leidma aga ei leidnud, sest teine poole soovis ajapikendust. Aaasta ja üks kuu ning ikka ei midagi!!

Mul on muidugi suur suur aitäh öelda inimesele, kes aitas mul ÕIGE materjali kohtule esitada. See on mu närvid ära söönud lihtsalt, et neid pabereid kokku panna. Ega sulle mingit nimekirja ei anta ette, et mida sul on vaja esitada. Mulle öeldi kolmel korral, et ei võeta asja menetlussegi. Pole vajalike pabereid või on need valesti vormistatud või midagi jumal iganes veel. Iga veedetud tund lapsega, iga kulutatud sent  lapsele ja iga isale makstud sent tuleb ette näidata. Iga saadud toestu ja sissetulek. Kõik kolm aastat! Ma olen muidugi oma lapse ülalpidamises osalenud aga kohtus tuleb see kõik kirja panna. Olen nüüd lapsevanem ja kirjuta üles kõik päevad, mis sa viimasel kolmel aastal oma lapsega veetnud oled ja kui palju raha. Lisaks tõestada seda, et kohus tegi oma oletusega vale otsuse juba esimesel korral, kuid keeldub vastutust võtmas. Öeldakse, et kui on juba määratud, siis EI HUVITA ja maksa ära.

Kõik, mida eelmises postituses kirjutasin ja mida ma ka praegu kirjutan, pean olema võimeline need hiljem kohtus kirjalikult tõestama. See pole nii, et ma saan oma blogis öelda, mida tahan. Rahalises mõttes olen ma nagu koduarestis. Ma olen ennegi kirjutanud sellest, kuidas elatisega antakse võime ühe vanema kätte ja isegi kohus ei saa midagi teha. Kusjuures olen märganud, et see on tegelikult ainult vabandus, et ei saa. Asi pole saamises, vaid tahtmises. Muidugi on võimalik kohe praegu lapse isal olukord lahendada kompromissiga, mis oleks mõistlik lahendus. Ega ta väga ei mõista, et raiskab riigi raha ja kohtud on teistest samasuguste asjadega ülekoormatud. Olen püüdnud korduvalt temaga elatise osas kuhugi jõuda aga teda reaalselt ei huvita. Olgu ma surnud, elus või haiglavoodis, siis tema silme ees on ainult eurod. Sama on tema poolt vale väita, et minu poolt on laps ülalpidamiseta. Praegu tõesti on, sest tema sundtäitmisele 305 euroga pole midagi peale hakata. Ja ta väidab, et kohtutäiturilt pole ta midagi saanud. Minu palgatõend aga näitab alates novembris, et tööandja ona maksnud seaduslikus korras töötasust aresti. Kusjuures pärast aresti 250 eurot kannavad nad mulle aga kuna minu konto hõivab juba peretoetus ja töövõimetoetus, siis võetakse ülejäänud töötasu ka ära.

See pole täna tekkinud probleem või see pole probleem, millele ma ei ole lahendust otsinud. Olen otsinud. Olen käinud igalpool, kus vähegi võimalik. Alguses ma otsisin ka endale advokaati kasvõi raha eest, kes aitaks olukorra lahendada. Taotlesin riigiõigus abi ja sain tõsise pettumuse osaliseks. Lõpuks ma tutvusin inimesega, kes mulle kõik punktid ükshaaval puust ja punaselt lahti seletas. Ma mõtlesin õudusega, et kui jube praegune elatise süsteem on. Kui SEE on meie riigi arvates mingi hea moodus laste heaolu jaoks, siis ma vist tõesti elan valel planeedil (või riigis).

Ok, ma sain veidi aru välja lasta. Muidu ma võtan ühe päeva korraga. Kirjutasin täna esseed ja üritasin grupitöös oma osaga panustada. Võõrustasin kahel ööl toredat korealannat, kes täna Riia poole teele asus. Tegin 4 tundi tööd raamatukogus. Hommikul maadlesime Henryga, kes tahtis salli ja mütsi panna lasteaeda, keeldudes nokamütsist. Mu aftoosne stomatiit on lõpuks ära paranenud (kolm afti korraga!!) ja sellega ka peavalud läinud. Õpin hiina keele sõnu ja valmistun eksamiteks. Selles mõttes, et raha pole elus nii oluline. Ümbristevad inimesed on olulised. Seni oleme kuidagi toime tulnud ja midagi tegemata pole jäänud.

Kuna ma aga tean, et peale minu on teisi inimesi ka, kes on sarnase mätta otsas ilma väljapääsuta või normaalse lahenduseta, mis oleks reaalselt mõlemale lapsevanemale mõistlik. Ma lihtsalt ei saa istuda ja mitte midagi öelda. Muidugi ma plaanisin oodata, kuni kohus saab läbi. Siis oleks võimalik mul ehk paremini selgeks teha, et tegelikult ma pole mitte midagi teinud lapsevanemana, et mingit sundtäitmis läbi viia. On see siis minu süü, et elatise vähendamisega kohe ei tegeleta, siis kui seda reaalselt vaja on? Aasta tagasi! Kusjuures olen pidanud need kõik asjad üksinda tegema, ilma emotsionaalse või moraalse toeta. Ilma õigusalase hariduseta ja mind on saatnud ainult mingi negatiivne kriitika, et miks varem ei teinud, miks sa lasid nii kaugele minna ja ikka miks miks miks. Vabandust aga siin ilmas ei sõltu kõik asjad minust. Kolm aastat tagasi ma teadsin palju vähem kui praegu. Sa usaldad ikka neid inimesi, kes peaksid olema valdkonnas pädevad aga isegi kolm aastat hiljem avastan veel praegu, millist kahju see on endaga kaasa toonud. Lihtsalt mingi stamp paberid ja vastused ja väited, mis pole isegi minu enda kohta käivad!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: