Uncategorized

Õde ja vend

Olen kuulnud, et vennad ja õed sageli kaklevad omavahel. Kas see vastab tõele?

Minu omad on koguaeg omavahel pigem mestis, et jälle mõne sigadusega hakkama saada ja emal viimased närvid ära süüa. Kui tütar isa juurde elama läks, siis paljud olid mures, et vennal ja õel saab omavaheline side (lähedus) lõhutud. See on müüt. See pole tõsi.

Preili ja Noorhärra suhtlemine on jäänud samaks olenemata sellest, et nad elavad eraldi ja kohtumine ei ole igapäevane. Nad kokkusaades mängivad pigem omavahel kui eraldi. Täiesti võimatu oli neid panna mängima mängu kui nad pidid olema eraldi võistkondades. Kui üks läks tuppa pissile, siis läks teine ka. Kui sööb torti, siis sööb teine ka. Kui üks läks tuppa vildikatega joonistama, siis läks teine ka. Ja kui pahandust vaja teha, siis tehakse koos. Ma ei saa Preiliga telefoni teel mitte midagi rääkida, sest tema esimene küsimus on mis venna teeb? Ükskord ta helistas mulle tööajal ja oli täiega pettunud, et vennaga ei saagi rääkida. Nagu mismõttes sa tööl oled kui ma helistan??

Lasteaia lõpetamisel ei saanud Noormees paigal istutud. Ta küsis iga viie minuti järgi, kas ta saab nüüd õega õue mängima minna. Kui vastus oli eitav, siis ta mossitas, tagus teiste toole ja lõpuks viskas üldse põrandale pikali. Seletasin, et on lõpetamine ja vaatame, kuidas Preili lasteaeda lõpetab. Teda ei huvitanud mingi lasteaia lõpetamine absoluutselt. Lõpuks kui õue said, siis jooksid koos minema. Preili keeldus ka igasugusest pildistamisest, et vennaga koos mängida.

Noorhärra ka sageli küsib, millal õde külla tuleb. Kodus joonistab talle koguaeg pilte, mida õele anda tahab. Kui on mõni hea toti või komm või midagi, siis ta ütleb alati, et hoiab õe jaoks ka alles. Ja see on õudne kui keegi telefonile helistab või mina kellelegi helistan, sest temas tärkab kohe lootus, et saab kas õe või Mummuga telefonis rääkida. Ta ei lase mul telefoni teel inimestega suhelda. Ma ronin vetsu alati või lähen kööki ja panen ukse kinni, ise samal hoian linki kõvasti kinni, et ta sisse ei saaks. Püüan kiirelt jutud ära rääkida, enne kui ta mul seal teisel pool ust lõugama hakkab.

Vahel kui nad maal ema juures on siis tuleb mulle pahane telefoni kõne, kuidas need kaks jälle mõne sigadusega hakkama on saanud. Täna muidugi oli ainult Preili maal. Küsisin, et kas tegid pahandust, sest ta räkis midagi vildikatest ja koristamisest, ja tema teatas lõbusal tooni: “Jaaa!” ja siis lisas “Et Mummu värvib” ja siis järgnes nagu alati “Mis venna teeb?” Jutud räägitud. Pidin tegelikult emale helistama, sest ma juba paanitsesin, et äkki tema dokumenti polegi kaasa pandud.

Ükskord nad värvisid endal näod kollaseks. Üritasin siis selgust saada, mis juhtus. Püüdsin mitte naerma hakata. Preili seletas, et nad mängisid indiaanlasi.

Ükskord küsisin huvi pärast, et kas Preili tahaks endale veel ühte venda või õde ja tema vastus oli üks pikk mõttepaus. Venda, ei, õed, ei…Ja ta ei osanudki vastata. Olen vaadanud neid videosi, kus lastele sugusid avaldatakse ja mõni teeb sellist stseeni. Mulle tundub, et Preili on rahul sellega, et tal ongi see üks vend. (Thank god!)Tema jaoks on talle olulised emme ja issi ja venna ja Mummu ja tädid. Aga venna on see kõige olulisem.

Lisan mõned pildid. Viimasel näha, et kui üks saab sülle, siis tuleb mõlemad võtta. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: