Uncategorized

Ohsaaa….

Ükskord sattusin ülikooliaegse kooliõega bussis istuma ja rääkisime lastekasvatuses, õppimisest ning kõigest muust sellega seonduvast. Ta õhkas, et küll oleks tore kui minu tublid lapsed tema klassis käiksid. Minusuguse lapsevanemaga on nii kerge kõik asjad sirgeks rääkida…ja midagi rääkis veel, mida ma enam ei mäleta.

Kes oleks arvanud, et maailm on nii paganama väike! 😀  Vaatasin siis, et kes see lõpuks Preili klassijuhataks sai, sest eelmisel korral veel nime ei olnud. Vaatan klassijuhataja nime ja pidin kõva naeru peaaegu maha panema. Nagu ei ole võimalik! 😀 Inimene, kes soovis mu lapse õpetajaks saada hakkab tema klassijuhatajaks. Nagu, kuidas selline juhus on võimalik??

Ma pidin veel kinnituseks üle küsima, sest ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et see on päriselt 😀

Kuigi ma olen oma lapsed ise lasteaeda viinud ja lasteaia sain samuti ise valida (nõusolekut siiski küsisin ka teiselt poolelt). Siis ühel hetkel kui tüdruk oli isa juurde elama läinud tundsin end sageli üleliigsena. Ometi olid tütrel lasteaed ja õpetajad samaks jäänud ning mina olin see, kes esialgu ainult õpetajatega suhtles. Käis lastevanemate koosolekul, hiljem käisin ka aga koguaeg oli selline kolmanda ratta tunne. Mõtlesin, et kui nüüd kool peale hakkab, siis olukord on veel hullem. Hakatakse vanemana totaalselt ignoreerima. Ma ei tea, miks meil selline ühiskond on, kus vanemat ignoreeritakse. Ma küll igapäevasel lapsega koos ei ela aga vanem olen sellgipoolest ja see ongi minu kohus vanemana lasteaedades ja koolides koosolekutel käia.

Selles mõttes ongi mul suur rõõm teada, et just oma tuttav on lapse klassijuhata ja ma ei pea muretsema, et kooliga seonduvad mured ja rõõmud minuni ei jõua. Vähemalt ma saan oma lapse esimestele kooliaastatele kogu täiega kaasa elada ja talle toeks olla. Noh nagu kanaemad ikka 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: