• Uncategorized

    HSK, trenn ja muud loomad

    Vahelduseks üks lobapostitus sellest, milliga viimaste päevadel olen hakkama saanud. Tegelikult suurt millegagi, sest mul on puhkus. Ülikoolis on vahenädal ja töölt sain esimese puhkuse. Mul on osalise töövõime tõttu nii palju puhkepäevi. Neid välja valides ja kirja pannes tundus korraga nagu ainult puhkaksgi. Tegelikult oli puhkuse väljavõtmiseks just seee aeg valitud, sest mul on laupäeval HSK3. HSK ehk Hànyǔ Shuǐpíng Kǎoshì 汉语水平考试 on hiina keele standardiseeritud test, mille tulemusi aktsepteeritakse üle maailma. HSK abil on võimalik hinnata hiina keelt emakeelena mitterääkivate keelekasutajate oskuseid. HSK3 vastab B1 tasemele.

    Muidugi juhtus mul registreerimisel mingi äpradus ja seetõttu ei tee ma sel kevadel HSKK algtaseme testi (suuline tehakse kirjalikust eradi) ehk siis suulist. Selle teen siis sügisel ja järgmisel kevadel proovin HSK4 (B2tase) teha kui seekord eksam hästi õnnestub. Mõtlesin, et on tore kui ei pea nädal enne eksamit töö ega kooliga pead vaevama. Saab ainult sellele olulisele asjale keskenduda. Millegipärast aga mu keha arvas, et mul on õige aeg üldse puhata. Olen koguaeg nii väsinud. Alles täna mõtlesin, et see võib trenni tegemisest tulla. Nüüd mõtlen, kas pühapäeval minna trenni või mitte. Eile käisin BodyBalance´is ja Zumbas. Viimane mulle eriti ei meeldinud. Treener oli teine ja kuigi ta ise oli üsna laheda olemisega, siis ta ei näidanud eelnevalt ette, mis kava tulemas on, vaid jagas suuliseid juhendeid, mistõttu saalitäis rahvast üsna kobad olid. Tempo oli kuidagi liiga kiire ja see tundus rohkem nagu aeroobikana kui zumbana. 30 minuti pärast oli mul võhm väljas, mul oli tüdimus ja ma ei viitsinud isegi vaevata enam kaasa tegemisega. Viimase minutid suutsin ainult mõelda sellele, et saaks juba koju maga minna.

    Trennidega läheb muidu hästi kui just üle ei pinguta. Samas tunnen, kuidas trennimaailm tegelikult ei arvesta migreenikutega. Soojendus peab korralik olema aga väga sageli tehakse seda poolikult. Lõpus ei tehta üldse midagi venitusi ega muud ja kuna mina olen üsna algaja praegu (halloo sada aastat möödas minu viimasest rutiinsest trennist), siis ma ei tea kuidas pärast treeningut seda ise teha nii, et ma järgmisel päeval jalgu ei lohistaks või, et mu keisriarm valutama ei hakkaks. Ja mind jäid häirima need batoonid ja muu energiavärk, mida need trenniinimesed tarbivad. Kõik on migreenikutele mitte sobilikud – šokolaad, pähklid, mesi, tsitrused. Rääkimata sellest, et need teevad näonaha koledaks…Kuigi vist peaks saama ka ilma nendeta hakkama ja lihtsalt tervislikult toituma? Totaalselt võhik aga samas ma tean, et nimetatud asjad migreenikutele ei sobi ja ka neile, kellel peavalud on sagedasemad.

    Täna ma ka ainult magasin, kuni läksin Henryle lasteaeda järgi. Käisime koeraga jalutamas. See on nagu mingi uus sissekujunenud asi, et pärast lasteaeda käime koos koeraga jalutamas. Henry keeldub enne isegi tuppa tulemas kui pole lasteaiast tulles koerga jalutamas käinud. Kogemata on koeral uus nimi tekkinud. Toas on ta üsna rahulik kui just keegi temaga mängima ei hakka või kui Mann külla ei tule (sellele ronib lausa sülle ja viskab hundirattaid koridoris). Õues on ta aga nagu kutsikas, hästi energiline. Nii me siis kutsusime teda Täpi-Happy aga ükspäev sikutas ta jubedalt rihma, et mina ütlesingi Happy. Pärast mõtlesin ooops aga samas kõlab nii sarnaselt, et äkki pole vahet?

    Tänase päeva kõige ebameeldivam kogemus oli üks õel kommentaar, et ma ei oska rahaga majandada. Nagu mulle võlanõustaja kunagi ütles, et vähese rahaga ei saagi mingist majandamisest rääkida. Vahel ajab hinge täis lihtsalt, et kui raha ei ole, siis nagu süüdistame halvasti majandamises. 305 euro juures elades ja mitte võlgu jääda, vot see on hoopis lugu suurepärasest majandamisest. Kõik minu võlgnevused jäävad sellesse aega kui mul polnud võimalik tervise pärast tööl käia ja Henry veel lasteaias ei käinud. Ma muidugi ei istunud kodus, vaid igapäev olen püüdnud enda rahalise olukorraga tegeleda ja sellest välja tulla püüdnud. Uuringu ja lugenud artiklied ja blogisid, inimeste edulugusid võlgadest väljatulemisega. Kusjuures see on väga motiveeriv ja minu jaoks pigem väljakutse. Mulle isegi meeldib arveid maksta. Sellest 305 euro eest olen isegi võlgnevusi maksnud. 305 eurot pole minu jaoks mingi vabandus, kasvõi 5 eurot välja käia. Kõik ikka selleks, et võlgnevusi ei tekiks ja vanad saaks makstud. Sissenõudjad muidugi nurisevad ja tahavad selle intressist maha võtta või kohtukuludest, mitte põhiasjast. Pean eelarvet väga põhjalikult, et ei toimuks mingi üleliigset kulutamist ja saaks normaalselt ära elada. Olen õppinud, et tegelikult annab igas olukorras midagi ära teha. Ole sa töötu või võlgades või planeerimata rase, noor või vana. Tahetjõudu peab olema. Kaelani pasas olles ei tasu veel pead norgu lasta – väärt mõte.

  • Uncategorized

    Vastus kommentaarile – alimendid

    “Ära võta minu käest alimente” (tüdruku-lugu) ja “ära anna mulle alimente” (poisi-lugu) – neist saaks head pealkirjad, et teemat laiemalt arutada…

    “Ära võta minu käest alimente” – Kas sunniviisiliselt kellegi raha ära võtmine on adekvaatne olukorras kus toimub ülalpidamine?

    “Ära anna mulle alimente” – Enne sunniviisiliselt kellegi raha ära võtmist, tuleks kasutada teisi alternatiive ja neid olen ma kasutanud. Kuid see ei tähenda, et laps jääb oma vanemate poolt ülalpidamisest ilma või sellega ei tegeleta, et mõlemad vanemad oma panust annaksid. Mitte nõudmine ei tähenda, et midagi ei toimu.

    Mõiste alimendid (elatis) on raha lapse ülalpidamiseks. Perekonnaseadus ütleb, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. (Seaduses peaks kasvatamise kulutused täpsemalt välja tooma). 

    Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. (Eraldi elamine ei tähenda, et ülalpidamisega ei tegeleta ja kuidas määratakse kindlaks üldse koos elamise puhul kasvatamises mitte osalemine?) Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. ÜLDJUHUL antakse ülalpidamist perioodilise maksmisega, mis tähendab, et on ruumi anda võimalust teostada ülalpidamist ka teistmoodi (vahetu ülalpidamine kui külastamine on vahetu või võrdne). Ja kui kuidagi kokkuleppele ei jõuta (ehk teine pool ei ilmu kohtusse kohale ega näita muul moel huvi üles ülalpidamises või kasvatamises), ALLES siis peaks saama kohus määrata vastavalt sellele, et summa ei või olla väiksem kui pool miinimumist. (Samas summa on suur ja tuleks ümber vaadata ehk teha kulupõhiseks. Elatis on nii suur kui reaalselt on selle lapse kulud.) 

    Kohus võib elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. (Ja pm on välja toodud, et peaks olema määratud kindlaks summa arvutamise alused ehk lapse kulud peaksid olema välja toodud.) 

    Isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. (Kohus peaks rohkem arvesse võtma muid kohustusi ja varalist seisundit, et mitte kahjustada teise vanema tavalist elulaadi. Eesmärk on tagada lapse ülalpidamine aga mitte teise inimese majandusliku seisundi kahjustamine ja kui elatise tõttu on eraldi elava vanema majanduslik seisund kahjustada saanud, peaks riik vastutust võtma ja aitama eraldi elav vanemal sellest olukorras välja saada. Selliseid meetmeid kahjuks ei ole ja nii ongi meil palju elatisvõlglasi.)

    Vanemad ei vabane kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest.  (Üksi vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest, mina samuti mitte ja see pole minu eesmärk). 

    Kõike eelnevat arvestab kohus väga vähe. Sellega tehakse kahju nii riigile endale (ühes kohtulahendis, kus riik ei suutnud vanema osalust lapse elus tagada oli kahjunõue 6000 eurot riigi kahjuks, vanem nõudis elatis aga keelas kohtumisi eraldi elava vanemaga) kui ka osapooltele, kelleks on üheltpoolt tegelikult laps, kes eelkõige vajab oma ellu teist vanemat ja  teiseltpoolt vanemale, kes peab mingil põhjusel edaspidi 250 euroga hakkama saama. Me alati arvame, et elatis jäetakse maksmata, sest ei taheta maksta. Olgem mõistlikud. Neid, kes oma lapsi päriselt üleval pidada ei taha on tegelikult väga vähe, ülejäänudest on lihtsalt üle sõidetud.

     

  • Uncategorized

    Meediastaar

    Ausalt ei oska kohe midagi tarka pealkirjaks panna. Samas meie MTÜ Lapsele Vanemad tegeleb hoogsalt organisatsiooni kasvamisega ja seekord kutsuti mind enda kogemust jagama Pealtnägija saatesse. (Ma kuulen, kuidas mõned mu sõbrad hüüavad jess, lõpuks ometi! Nad on mulle juba viimased paar aastat rääkinud, et mina ja räägi ja loodetavasti inimestel tuleb natukene mõistus koju.) Rääkides siis teemadel, kus süsteem ei arvesta konkreetse olukorraga ja püüab kõik suruda ühte traditsiooniliste soorollide karpi. Lood, kus süsteem (lastekaitse, psühholoogid, kohus) lastele/vanematele liiga teinud või ei ole riiklikult nende valikuid toetanud. Seda jagatud vanemlust siis. Ning samas ka positiivseid lugusid, kus vanemad on hoolivalt ja sõbralikult oma lapse otsese hooldamise jaganud (nö jagatud vanemlus). Kas ma siis olen nõus lühidalt jagama oma lugu juhul kui see võiks kuidagi haakuda teemaga? Mis mul selle vastu ikka olla saab, eriti kui see tulevikus tagab lastele mõlema vanema osaluse (või vähemalt riiklikul tasandil toetatakse mõlema vanema osalust kasvatamisel) ja ühte vanemat ei kasutata rahakotina ära.

    Samas on selle juures üks väga keeruline koht. Ma ei oska lühidalt rääkida!! Mul on Roaldi nädala saates olemisega juba üsna halb kogemus. Muidu oli tore ja asi ei kukkunud kõige halvemini välja aga pole kerge panna teatud minutitest saadet kokku. Väga palju olulist jääb välja. Kõige suuremaks probleemiks oli see, et minu laused olid liiga pikad ja mitmes kohas oli Henry minu mikrofonile liiga lähedal. Kes sellist müra ikka kuulda tahab? Saade läks eetrise samal ajal kui sundtäitmine sisse anti, seega praegune olukord on teine. Tookord keskenduti rahale hästi palju ja ikka sellele kui suur sinu võlg on. Vähem aga sellele, et vanemad peaks ühiselt lapsi kasvatama. Ühe vanema käest mingi summa sisse nõudmine ei ole ei ole lapse kasvatamisega ja ülalpidamisega mingit seost. Praegune olukord on selline, kus suuremas osas lahku läinud vanemate puhul, üks jääb võlglaseks. Oled sa rikas või vaene…Rikastel on asi veel hullem, pannake kohe meediasse kui mingi kurjategija. Kohe kui lahkuminek toimub, kohe peab olema suurepärane elatise maksja, isegi kui summa ei ole paika pandud. Eraldi elaval vanemal hoitakse nagu kullipilguga silm peal ja rahaasjades aetakse näpuga järge. Iga sent loetakse üle.

    Keegi ilusalongis töötav küünemeister rääkis, kuidas neil käivad toredad kliendid, kes häbenemata räägivad, kuidas nad muidu endale salongis käimist võimaldada ei saaks kui elatist ei saaks ja samal ajal veel räägivad õelusega, et kuidas ikka saaks oma eksilt veel rohkem raha nõuda. Internet on selliseid kohti täis, kus küsitakse mooduseid, kuidas rohkem raha saada. Süsteem on mäda ja tuleks ümber teha kulupõhiseks ja vastavalt tarbija keskmise hinna järgi (toidukulu, elektrikulu, riided). Veel parem on kui lapse kulu on vanemate vahel pooleks tehtud, et eraldi elav vanem ei maksa raha vanemale, vaid maksab osa lapsega seotud arvest. Miks ei võiks maksta poole huviringist või lasteaiast , ise riideid osta või kui teisel poolel söögiraha napib, siis koos poodi minna, et toiduvarusid täiendada? See on see, mida lapsevanemad peavad tegema.

    Selle pealkirjaga jäi silma, et Õhtuleht saadab küsimusi blogijatele ning Jane jagas enda esimest blogipostitust. Sellega meenus, et minu esimene blogipostitust oli iGooglest. Blogimaastikuga puutusin kokku enda infokeskkonna eriala õppides ja ega praegusel digihumanitaaria erialal on see teema jätkuvalt päevakohal. Järgneb väga igav lõik mu esimesest postitusest:

    Kasutajatel, kellel on olemas google’i kasutajatunnus, on kindlasti mugav kasutada veebipõhise vookoguna iGoogle’t, sest kõik ülejäänud Google’i teenused on vookoguga integreeritud. Kasutades e-posti teenust Gmail, on kasutaja kirjad vaikimisi vookogus olemas. Või kui kasutaja kasutab sotsiaalset suhtluskeskkonda Orkut, avalduvad tema kontaktide sünnipäevad automaatselt iGoogle avalehel. Lisanduvad vidinad, mida kasutaja ise lisab endale ja mis sarnanevad eelpool mainitud vookogude Netvibes ja Pageflakes võimalustega.
    Kuid kui Netvibes ja Pageflakes pakuvad võimalust jagada nii ühte-mitut vidinat kui ka tervet lehte, siis iGoogle laseb jagada vaid üksikuid vidinaid ja sedagi mitte anonüümsetele kasutajatele. iGoogle toetab sõprade vahelist jagamist, Netvibes ja Pageflakes aga kogu maailmale jagamist. (Thursday, December 2, 2010)

    Muudel teemadel hakkasin kirjutama Õhtulehele. Võtsin huvipärast esimese postituse (teisi ei julgenud) lahti, et mida ma õige kirjutasin aga tundub, et minu arusaamine pole ikka muutunud. Vähemalt selles osas, et isegi lahku minnes peavad lapsele mõlemad vanemad alles jääma (mulle tundub, et olen seda selles postituses nagu papagoi korrutanud). Ja see, miks ma kirjutan samuti muutunud ei ole, sest sümbioos lapsed, vanemad, lahkumine, jagatud vanemlus jne saaks toimida palju paremini. Me ei peaks üksikvanemlust häbiposti panema, vaid sellega tegelema. Looma kõigi inimeste jaoks parema ühiskonna.

    Ainult mina enda kohta ei kasuta enam väljendit üksikvanem. Pärast Pere ja Kodus ilmunud artiklit enam mitte. Mind on siiani häirima jäänud küsimus – kui üksik on üksikvanem, või midagi sellist. Samahästi võiks küsida, kui üksik on vallaline inimene. Hetkel ei mäletagi, mida selle kohta sinna kirjutasin. Varsti saab igatahes kuus aastat täis kui olen üksinda olnud. Mõned korrad kohtamas käinud või nii aga mingit tõsisemat suhet pole olnud. Aga selle kuue aasta jooskul on mul esimene kord, kus mul pole ühtegi eesmärki enam. Praegused olen kõik saavutanud või tegelen selle saavutamisega. Töö, haridus, lapsed. Mul on tunne nagu oleks viimase kuue aastaga elanud ära selle elu, mille jaoks mõnel kulub pool elu. Mõned on juba küsinud, et mida ma edasi tegema hakkan? Ma ei teagi aga kolmekümneselt pensionile minna on vist vara? Mul pole ühtegi ambitsiooni tulevikuks, mitte et motivatsioonist oleks puudust aga mul on tunne, et kui kõik see siin nüüd otsa saab, siis tahatn lihtsalt mingi hall hiir olla ja prillid ninal raamatuid lugeda.

  • Uncategorized

    Kuidas 305 euroga ära elada?

    Selline küsimus on mind vaevanud viimased pool aastat. Probleem ei ole selles, et ma tööl ei käiks. Ikka käin, kuigi ma õpin täiskohal ülikoolis ja osalise töövõimega poleks põhjust hetkel tööl käia. Läksin, sest tahtsin enda majandusliku olukorda parandada. Minu tegelik sissetulek küündib praegu üle 800 euro aga kätte saan meile Henryga kahepeale elamiseks ainult 305 eurot. Ülejäänud võetakse ära, et anda see tütre isale. Olukord on absurdselt tobe. Nii juhtub kui üks lapsevanem soovib kogu ülalpidamist enda arvele ja see ei loe, et sa tegelikult lapse kasvatamises ja ülalpidamises osaled. Meil on kirjas (seaduses), et vanemad on võrdsed, kuid laiemalt on seadus lahti võtmata, et mis jääb eraldi elava vanema rolliks tegelikult. Peale raha maksmise muud võimalust kohtus tegelikult ei anta. Vähemalt meil ei lastud kompromissi lõpuni teha.

    Mu lapse isa advokaat on päris huvitaval seisukohal. Ta loetles üles kõik korrad kui olen lapse isale arvele raha kandnud ja kõik korrad kui laps oli kaks nädalat minuga veetnud ning kinnitab siis veendunult, et ma ei ole oma lapse ülalpidamises osalenud. Eeee…misasja? Kuidas ma ei osale kui olen valmis iga kuu kaks nädalat lapse enda juurde võtma ning sealhulgas katma ka tema seotud kulutused?

    Nüüd ma olen siis võlgu ikkagi, sest raha ei lähe lapse isa arvele, järelikult ülalpidamises ka ei osale. Ja mina väidan, et osalen ja käime kohtus…ainult sellepärast, et ma pole enda osa ülalpidamisest lapse isa arvele kandnud, vaid kasutanud seda ise lapse ülalpidmiseks mõeldud kuludeks. Huviringid, riided, toit jms. Minu kulud on täpselt samasugused nagu temal on…Kuidas olen mina vanemana järsku kuidagi teistmoodi kui laps elab teise vanemaga, et mind tuleb liistule võtta ja halvasti kohelda?

    Seaduse järgi elatisvõlgnevusega tohib kätte jääda 250 eurot sissetulekut ning siis on toetused ja muu selline raha, mida EI TOHI sissetulekuks lugeda. Seetõttu on mul näiteks peretoetus 55 eurot, mis nad on arvestanud kasutuslimiidi hulka. Ma saan töövõimetoetust, mis käib peretoetusega sama paragrahvi alla. Ometi võtab kohtutäitur igakuiselt mu toetuse ära või sellest osa sissetulekust, mis peab kätte jääma.

    Õnneks ma saan hakkama, igakuised kulutused on väga madalad aga ma mõtlen, et kuidas teised hakkama saavad? See olukord pole päris nii, et ei maksa ja siis jääd elatisvõlglaseks. Piisab sellest kui teine pool ei ole rahul saadud elatise summaga ja annab asja kohtusse. Piisab ka sellest kui teine poole teeb kohtutäiturile avalduse, et ei ole sa maksnud. Ja sind koheldakse kui kurjategijat, ometi pole sa midagi teinudki!! Muide kohtutäiturile ei piisa sellest, et saadad kinnituse sellest, et oled tasunud.  Selleks tuleb kohtusse minna, et tõestada ja muidugi tuleb enne maksta 300 eurot riigilõivu, et sinu ülalpidamist tõendav materjal menetlusse võetakse.  Varsti möödud terve aasta sellest kui olen püüdnud enda osalust tõestada. Mu lähedased võivad kõik kinnitada, et ma tahan oma lapse elus osaleda võimalikult palju nii kasvatamises kui ka ülalpidamises. Täitsa vabatahtlikult!! Samas nad näevad, et mu pingutused ei kanna vilja ja isegi soovitavadki lihtsalt lapse isale elatist maksta ning unustada, et olen ema veel ühele lapsele. Ma tahan siiski kasvatamises ja ülalpidamises osaleda, ise maksta tema kulude eest ja võrdse vanemana peaks mul selleks täielik õigus olema. Noh, ei ole. Huvitav kas mul on õigus esitada kahjunõue, et ma ei saa võrdse vanemana lapse elus vabatahtlikult osaleda vastavalt oma võimelete ning arvestades lapse tegelike kulusid? Laps elas minuga kolm aastat, kuidas ma üleöö järsku ei teadnud, mis kulud tal on? Kuidas minuga koos elavale lapsele kulub kaks korda vähem kui eraldi elavale lapsele?

    Käisin Tallinna Linnavalitsuses, sest 305 euroga on ilmselge, et see ei sisalda Henry ülalpidamist ja kohaliku omavalitsuse asi on siinkohal tuge pakkuda. Ainult minu 250 ja peretoetus 55 eurot. Räägin seal oma loo ära ja nemad vahivad mind täiega imelikult. Nemad ei teagi, et kohtutäiturid niimoodi raha ära võtab, et koos elava lapse ülalpidamisega ei arvestata. Kontrollisid igalt poolt oma registritest järgi ja ongi tõsi. Minu keskmine sissetulek on umbes 320 eurot, kuigi reaalselt oleks see üle 800 euro (töö, õppetoetus, töövõimetoetus jms) Nad ei teadnud, mida minuga peale hakata ja mina oskasin ka ainult käsi laiutada, et nagu teen ja töötan aga vot ise ei saa sentigi, lastest rääkimata. Oleks siis, et tahaks selle niisama ära kulutada. Ei, ma tahaks ikka lastele riideid ja süüa osta ja arveid maksta ja ammusest ajast jäänud võlgu maksta aga ma ei saa midagi teha.

    Kusjuures oleks siis, et äravõetud summast elatisvõlg väheneks või midagi. Ei, igakuiselt küsivad sama suurt summat edasi. Samas kui 305 kätte jäetakse, siis sellest ei saa kahte last üleval pidada. Vähemalt mitte selles summas, mida riik lapsevanematelt ootab. Kuidas saab üldse seaduses olla, et elatisvõlgnevusega teiste ülalpeetavatega ei arvestata kui need on alaealised lapsed?? Kas meie riigis mitte lapsed esikohal olema ei peaks või ühed lapsed on olulisemad kui teised?

    Igatahes on see asi mind päris pikalt vaevanud ja iga asjaliku tuttavaga sellest vestelnud. Püüdnud ka mingit asjaliku lahendust leida aga seni on ainsaks võimaluseks jäänud piisavalt suur lotovõit, et kogu summa ära maksta ja seda isegi siis kui ma reaalselt võlgu ei ole. Tegelikult paneb küsima, et kui palju meil on tegelikult elatisvõlglasi, kes tegelikult võlgu ei ole aga nad peavad summa ikka ära maksma?

    Kusjuures ma polegi muud tahtnud kui oma lapsi vastavalt enda sissetulekule ise üleval pidada ja võimaldada oma lastele nende mõlema vanema osalust aga tänu elatisega seonduvale on see olukorra viinud laste seisukohast hoopis täbaraks. Meie Henryga oleme majanduslikult halvas seisus (selles osas, et ei saa võlgnevusi tasuda), mina ja tütar saame järjest harvem kohtuda (pole raha selleks)…See vist ongi see ettekujutus laste heaolust, kus lastel on ainult ühe vanema osalus, sest teine on majanduslikult lihtsalt põhja lastud?

    Ideid, kuidas sellises olukorras käituma peaks? Usun, et on väga paljusid, kes on minuga sarnases olukorras ja ei oska minumoodi suurt midagi teha. Mina olen praegu lihtsalt olukorraga leppinud, kuigi palgapäeval on mu meel üsna nüri küll kui vaatan, kuidas see lihtsalt kellegi teise arvele läheb. Võtan oma viimased terviseriismed ja lähen rügan edasi samamoodi. Õnneks, õnneks, on mul töö, mis mulle meeldib 🙂

    Täitemenetluse seadustik paragrahvid 131 ja 132

  • Uncategorized

    Sul peab mingi viga küljes olema, sest sa oled väike…

    Ükspäev läksin Henryle lasteaeda järgi ja seal tekkis ühe pisikese poisiga arutelu. Õigemini oli ta täitsa veendunud, et ma olen nii lühike sellepärast, et mul on mingi viga küljes. Sel ajal kui ta seda mitu korda kõigile ettejuhtuvatele kuulajatele ütles, mõtlesin mina oma peas. Kuidas ma peaksin sellises vanuses lapsele selgeks tegema, mis vahet on minul ja kääbuskasvu inimestel?

    Kääbuskasv on  inimese või looma ebatavaliselt väike kehakasv (inimesel alla 147 cm). Pärilik kääbuskasv võib olla mõne rahva omapära (nt pügmeedel). Haiguslikku kääbuskasvu põhjuseid võib olla üle 200.

    Mina olen 141 cm pikk, kuid mul puuduvad kääbuskasvu põhjustavad haigused ja olen lühike täiesti loomulikult. Ma tean seda, sest minu ema, vanaema, vanavanaema on kõik olnud lühikese kasvuga. Minu vanaema oli isegi minust lühemat kasvu, ema on pikem. Ma olen käinud Tartus 1992 aastal geeniuuringutel ja sain tutvuda oma haiguslooga kui käisime Henryga sama asja läbi.

    Kui kääbuskasvu inimesed välja jätta ei ole ma peale enda ühtegi nii lühikese kasvuga inimest kohanud.

    Ükspäev läksin tütrele lasteaeda järgi ja ukse peal viskasin nalja, et oi kõik on varsti minust pikemad. Mul selle lühikese kasvuga ainult positiivseid kogemusi olnud. Seetõttu pole kunagi soovinud pikk olla, ainult kaks numbrit suuremat jalasuurust mõnikord. Praeguse 34 asemel võiks ikka 36 olla, sest alati ei sobi lasteosakonnas vilikuvate ja sätendavate jalavarjudega minema jalutada, et näiteks töökeskkonnas esinduslik välja näha.

    Ma olen nii harjunud lühikese kasvuga, et endale sobiva keskkonna kujundamine on tavaline. Varem olin poodides hädas aga nüüd olen märganud, et järjest rohkem on riiulite vahel koonuseid, mille otsa ronida. Viimati käisin poes ja kaks neidu jäid päris kohe vaatama, et kuidas ma selle koonuse endale riiuli juurde veeretasin, sinna otsa ronisin ja omale sobiva toote võtsin ning hiljem selle koonuse omale kohale tagasi veeretasin.

    Kiusamise ja norimisega mul probleeme ei ole olnud. Eks keegi on ikka öelnud liliput, päkapikk või üks klassivend kutsus mind pätakaks. Ja kuna mul selline vahva nimi, mis esialgu hästi meelde ei taha jääda, siis öeldakse pisike.

    Väiksem kasv teeb mind muidugi nooremaks kui ma tegelikult olen ja väga paljud arvavad, et kui sa oled väike, siis oled ka nõrgem. Ja oi kui paljusid ma olen sellega välja vihastanud, sest ega ma pole ka suupeale kukkunud. Üks sõbranna ütles, et mul on kannatlik meel aga väga terav keel. Muidugi ma ei hakanud vastu solvama aga näiteks päkapikus kutsumise kohta teatasin, et nojah eks jõulude aeg siis kohtume vms.

    Lapsed väiksemad olid, siis peeti mind nende emaks ja mutikesed tulid alati bussipeatustes juttu ajama aga nüüd kui nad suuremad on siis arvatakse, et suurem õde ja keegi enam väga lobisema ei tiku. Välja arvatud kõik lapsed. Neil oleks nagu mingi radar, et kohe teavad, et see on väike tädi, mitte mõni laps.

    Panin sellise üldisema jutu kokku aga kui kellegil on konkreetselt mingi küsimus võib kommentaari jätta.

    WIYAAGJI

  • Trenn

    Minust sai trennis käiv inimene

    Trennis käidud kordade arv: 4

    Kaal: 41,9 kg

    Pikkus: 141cm

    Regulaarselt käisin trenniv viimati gümnaasiumis vist 😀 Pärast seda pole mul kunagi kaaluga muret olnud, et oleks otseselt vaja olnud. Mulle piisas kodus võimlemisest, jalutamisest ja maaelust. Maal elades sai palju kõndida, rattaga sõita, puid lõhkuda jms. Pole kunagi näinud vajadust kuskil jõusaalis käia. Mingil hetkel seadis ka tervis suuri piiranguid, mida ma võin  ja mida ma ei või teha. Loobusin, sest parem siis juba üldse mitte vaeva näha ja vajadust ka nagu ei ole. Nagu milleks mulle seda jama vaja on??

    Ühel hetkel aga vedas üks sõbranna mind proovitrenni (tänks Annela!) ja ise tegin ühe proovitrenni Zumbat, mis mulle meeldima hakkas aga laste kõrvalt ei õnnestunud kuidagi seda aega leida või polnud lapsehoidjat võtta. Nüüd on sellest kaks, isegi kolm, aastat mööda läinud. Lapsed suuremad ja praeguseks on lastetubadega kohtasid palju rohkem. Töögraafik on ka selline, et olen vaba päevasel ajal kui Henry lasteaias on.

    Sellel aastal aga jääb üks päev eriti eredalt meelde. Jalutasin kodu lähedale poodi ja mulle jalutas vastu minu kooliaegne sõbranna. Käes oli 14. veebruar! Tema tuli just koolist Lasnamäelt ja läks kodupoole Tondile. Kutsusin enda juurde kohvi jooma ja kuidagi nii juhtus, et sattusin talle külla, kus ta endale uued ostetud trennipüksid mulle sokutas ja trenni meelitas. Mõni päev hiljem vedas peaaegu, et kättpidi sobivaid jalanõusid otsima. Õhtul läksimegi trenni. Nädal hiljem käisime mind koos MyFitnessi klubisse liikmeks registreerimas. Sõbrakuul oli eriti soodne. Tasuta liitumine ja kuumakse tulid kokku midagi 9 eurot. Nüüd käime zumbas igal pühapäeval.

    Sel pühapäeval jääb trenn ära, sest enamus treenereid läheb Nike Training Day üritusele. Sõbrannal tutvused ja sebisime endale voucherid, et veidi soodsamalt saada. Sobivad treeningud valitud, kava välja prinditud ja käepael olemas.

    Nike Training Day 2018
    12.00 Nike Training Day Avamine Saku Suurhall, pealava

    12.15  kuni 12.45 (30 min) NTC Start training pealaval

    13.00 kuni 13.30 (30 min) Let s dance pealava

    13.45 kuni 14.15 (30 min) ZUMBA pealaval

    14.30 kuni 14.55 (25 min) Shadowboxer lounge

    15.45 kuni 16.15 (30 min) KamiBo pealava

    16.30 kuni 17.00 (30 min) Mybeat pealava

    Me valisime sellise kava endale aga leppisime kokku, et kui ühel meist tervis kehvaks läheb tuleme koju ära. Üle pingutada ei tasu. Mõne aastaga on mul julgust juurde tulnud, et kui trennis mõni asi hästi välja ei tule, siis las olla, ei peagi ideaalne olema. Jõusaalis ringi käies olen nagu väike laps. Näiten näpuga ja küsin mis see on?? Aga see?? Ja mismoodi see töötab? Ja mis trenn neil seal praegu käib?? Sõbranna mul õnneks seletab kannatlikult kõik ära aga kui tema ei tea, siis ütleb…Lähme küsime!! 😀

    Kui ma kolmandasse trenni läksin leidsin eest päris mitu tuttavat nägu. Laia naeratusega mõtlesin, et mis päev see täna selline on. Varsti käivad minuga koos trennis ainult mu oma tuttavad.  Saad tuttavaga tänaval kokku ja kui muidu ei näe, siis : “Trennis näeme!” 😀

  • Uncategorized

    Hello world!

    Welcome to WordPress. Start writing! Tundub, et WordPress on väga julgustav. Hakka aga jälle kirjutama, mis seal ikka. Kuigi ühte sissejuhatavat postitust on väga raske kirjutada. Millest küll alustada?

    Nimetus Riisitera on minu kohta kõige tabavam iseloomustus, sest olen lühike, nahavärvuse poolest valge ja tegelen hiina keelega. Õpin, töötan, käin trennis ja loen raamatuid. Sellised on vist teisigi, kellel on töö, trenn ja mõni hobi varnast võtta. Olen ema, lähenen kolmekümnele ja elame kolmekesi (mina, varsti viiene Henry ja koer Täpi) Tallinnas. Minu tütar elab oma isaga (ja tema elukaasalsega) Pärnus.

    Blogimist olen korduvalt proovinud ja katsetanud. Pärast Henry sündi tahtsin jagada seda, et elu ei jää seisma kui oled lastega üksinda jäänud. Noh tegelikult lapsel on kaks vanemad, mina ei olnud enam suhtes ja seetõttu üksi. Sellepärast ei meeldi mulle kasutada ka väljendit üksikvanem, sest üksikvanem saad olla ainult siis kui tõesti lapsel pole teist vanemat võtta. Emana on olnud mul kõik samad rõõmud ja mured, mis kõigil teistel emadel. Unetud ööd, haigusperioodid, tööturule naasemine, eelarved jne. Muidugi kaasvnevad ka muud teemad nagu kelle juures peaks laps elama kui vanemad koos ei ela, elatis, külastamised jms.

    Muidugi on raske täpset joont tõmmata aga pooldan jagatud vanemlust (shared pareting), mistõttu ei vaata hästi kohtus elatise nõudmisele (sellepärast olen ka öelnud, et ei nõua elatist, kuigi see ei tähenda, et laps jääks ülalpidamisest ilma). Ehk siis ühe vanema soov kogu ülalpidamine ja kasvatamine enda õlule võtta erinevate sundmeetoditega ei ole õige ja mida praegune süsteem väga soosib. Mina pole tahtnud üksinda vanem (üksikvanem) olla ja seega pole ma ka nõudnud kogu vastutust endale kui lapsel on teine vanem, kes saaks osaleda (pole vangis ega muude pahupoolte peal väljas). Öeldakse ju, et koos on kergem ja laste puhul jäävad mõlemad vanemad alles, see suhe peab edasi toimima. Suhtlemine kui kaks lapsevanemat. Sellisel moel saab ka eraldi elav vanem lapse jaoks rohkem olemas olla ja mitte ainult rahakotina. Vaid nii nagu meie seadus tegelikult ette näeb vrdselt osaleda kasvatamises ja ülalpidamises (jessas me ei pea sunniviisiliselt teiselt raha ära võtma selleks!!) Nende teemadega tegeleme Lapsele Vanemad MTÜs, kus jagatud vanemlus on olulisel kohal just lapse huvisid silmas pidades.

    Sageli rõhutatakse, et üksikvanemate lastest kasvavad üles pätid ja kaabakad ning see on tõsi (osaliselt), kuid kehtib ainult nendes peredes, kus mõlemad vanemad mingil põhjusel osaleda ei saa või seda lausa keelatakse. Kui pärast lahutust (suhte purunemist) üks vanem lapse elus osaleda ei saa, siis tuleb sellega tegeleda!! On raske oma südamevalu kõrvale lükata ja asja kaine pilguga vaadata ning lapse huvid esikohale seada. Kohtus elatise nõudmine ei ole lapse huvide esikohale seadmine, vaid kergema tee valimine, et toit oleks laual ja rahamured lahendatud. Samas on see ka üks raske koorem, mida üksi kanda. Kaks vanemat, kes lapsele toidu lauale paneksid ja oma vanemlike kohustusi ka edaspidi jagaks, teeks hoopis lapsele elu paremaks. Enda kogemusest võin öelda, et see tegelikult toimi väga hästi, sest laste osas suhtlemine läheb hästi ja mul pole selles osas midagi ette heita aga kuna seadus jäta lapsega koos elavale liiga palju võimalusi eraldi elavat vanemat majanduslikult kahjustada, siis on praegune olukord mädaks kätte ära läinud. Õnneks ma olen teismoodi inimene. Mul pole kombeks inimest ennast ja temaga seotud konflikti ühte patta panna. Mistõttu mul on võimalik inimestega ka siis hästi läbi saada kui on mingi asi, mis lahendamist vajab. (Olen ma ainuke selline veidirik?) Vähemalt Henry puhul on mul hea meel, et mul on tema isa näol natukene emotsionaalset tuge ning kõik probleemid on saanud mõlemale poolele sobiva lahenduse. Tütre isa oli samuti tuge pakkuv, kuigi pärast seda kui laps tema juurde elama läks on ta jäänud väga kaugeks ja  võõraks. Olen kõik võimalikud variandid läbi proovinud, et olukorda lahendada aga vahel on nii, et mida rohkem püüad asja lahendada, teise jaoks see tähendab hoopis midagi muud.

    Võib öelda, et mu elus ongi kaks eesmärki – eneseareng ja see, et mu lapsed kasvaksid üles teadmisega, et neil on kaks armastavat vanemat (ehk neist ei kasvaks pätid ja kaabakad). Viimased aastad blogimisega tegeledes olen aru saanud, et inimesena ma ei ole muutunud, ainult mõnes olukorras käituksin teistmoodi. Ikka positiivne ja uudishimulik, kes ei ütle ei kui tekib võimalus midagi uut ja huvitavat õppida. Muidugi ei tule elus kõik kergelt kätte. Mina olen näiteks tervisega kimpus olnud ja see on seadnud teatud piirid. Puudulikud rauavarud organismis (ei, neid ei saa toiduga kombenseerida, vaid organismi enda defekt), sagedased migreenihood ja igapäevased peavalud (jah, iga päev hommikust õhtuni peavalu), lihasvalud, liigesevalud. Et kui tavaline inimene on niisamaga igapäevase stressiga hädas, tööd on palju ja koguaeg on kiire, siis mida see tervisega kimpus inimene tegema peaks 😀

    Be silly.

    Be fun.

    Be different.

    Be crazy.

    Be you, because life is too short to be anything but happy.