Uncategorized

Põhjas. Kuidas jääda inimeseks?

Leidsin sellise pealkirja 😀 Tegu mingi lavastusega, ei teagi, mis sisu on….Aga pealkiri on tabav. Sobib mu blogiga hästi kokku, sest tõsiselt. Kui sulle tundub, et kogu maailm on paha. Oled majanduslikult laostunud. Mingid tundeterroristid käivad anonüümselt su blogis somplimente jagamas. No selline andmine käib koguaeg vastu päid ja jalgu, et tahaks  lihtsalt käed rusikasse suruda ja häälepaelad valla lasta, sest lihtsalt enam ei oska mitte kuidagi järsku oma emotsioone väljendada. Imelik mõelda, et täiskasvanud inimestel tuleb ette olukordi, kus nad ei oska oma emotsioone enam väljendada.

Meil kõigil on oma lugu rääkida ja mõni olukord, kus lihtsalt arrrgghhh. No mida sa teed siis!!?? Üldjuhul kukub see välja nagu mõne lapse käitumine. Nemad on sellised osavad olevused, kes ei oska emotsioonide väljendamiseks sõnu kasutada, eriti kui veel ei oska rääkidagi.

Mida teeb inimene, kes on viimase piirini viidud? Teiste kohta ma rääkida ei oska aga mina nutan. Tegelikult ma nutan väga sageli. Isegi rõõmust. See pole oluline.

Ma pole ka kõige parem nõuandja nendes asjades. Mida ma muidugi vahepeal õppinud olen on see, et ei ole sellist asja nagu negatiivsed või positiivsed emotsioonid, vaid ongi emotsioonid. Miks arvatakse, et viha on negatiivne emotsioon, mida tunda ei tohi. Tohib ikka! Aga sellel ei tohi lasta võimsust võtta. Inimesed suudavad ka ülemäära rõõmsad olla ja ka seeläbi inimestele kahju tuua. Näiteks rumalalt soovitada depressioonis inimesele, et ole rõõmsam ja küll on elus palju asju, mille nimel elada. Teate kui üks tuttav ütles mulle, et mul on lapsed ju kelle nimel elada. Noh ütleme nii, et see ei teinud mu enesetunnet paremaks, vaid pani veel hullemini tundma. Su positiivsus võib väga halvasti mõjuda.

Nii ma siis tean, et mul on emotsioonid ja ma tunnen neid. Rõõm, kurbus, viha ja ma olengi siis rõõmus või kurb või vihane aga mitte ülemäära ja ma teadvustan endale, et juba homme päev võin täiesti teistsuguse emotsiooniga ärgata.

Ma olen ühes teises postituses kirjutanud, et oled see, mis sildi sa endale külge paned. See halb asi sinu elus ei ole igavene, eriti kui sa igapäevaselt selle kallal tööd teed ja see ei määra, mis inimene sa tegelikult oled. Mul aitavad kaks asja selgusele jõuda, milline inimene ma olen. Üks on see kui ma mõtlen, milline inimene ma varem olin…ehk siis rõõmus ja positiivne. Teine asi on minu pikkus. Kamoon kui ma suudan täiesti mööda vaadata faktis, et ma olen kuradi lühike ja see on eluaegne viga, siis teised probleemid on selle kõrval nii väikesed. Ja ma olen suutnud selle väikese asja nagu enda kasv muuta enda elu kõige positiivsemaks märgiks. Ja kui ma mõtlen kõigile sündmustele, mis on mu pikkusega esinenud, siis ma lihtsal ei suuda kaua kurb, masendunud ja stressis olla. Mulle tuleb meelde, kes ma olen…Kuigi praegu võiks ma hoopis kella vaadata ja endale meelde tuletada, et aeg on voodisse minna.

Igal inimesel on mingi üks asi, mis teeb temas just tema. Ja kui põhja satud, siis sa oled see inimene ikka edasi. Sa ei ole läbikukkunud või põrunud ega elu pole mingi matemaatika eksam sul. Et saad valede vastuste eest halva hinde. Päris elus ei pane keegi hindeid. Noh mõni paneb ka aga need pole lõplikud hinded. Ja kui ära sured, siis keegi ei mõtle sinust halvasti. Surnutest halba ei räägita. Aga kui praegu räägitakse, siis saab midagi ära teha. ALATI saab midagi ära teha, et kuhugi jõuda.

Mul pole küll majanduslikult midagi ette näidata või tervise osas aga noh karjääriredelil olen liikunud täpselt sinna, kuhu ma jõuda soovisin. Väiksemas mahus. Ja mul on jäänud ainult üks aasta veel ülikooli, juhul kui ma eksamid tehtud saan. 2013 aastal oli mul unistus, et ma kolin kodust välja, leian tööd ja lõpetan ülikooli. Nüüd on see kõik käega katsutav.

PS. Lugesin nüüd, millest see etendus räägib ja tundub huvitav. Meie globaalses külas on juba Gorki näidendis püstitatud küsimused mõneti ehk isegi teravamad kui kunagi varem. Mil määral mõjutab keskkond inimese käidavat rada? Kas on veel põhjust rääkida vabast tahtest? Kuidas kujundavad meie ihasid ja võimalusi ühiskondlikult määratud vabadused, olgu nii positiivsest või negatiivsest definitsioonist lähtudes? Ja kuidas jääda inimeseks, kui oled endaga põhjas? Või tuleb inimeseks kõigepealt saada? 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: