Uncategorized

Probleem

Olen probleemi ees. Mida ma edasi tegema peaksin?  Ühest küljest mul poleks selle vastu midagi, et igavat elu elada, kus ongi ainult töö ja pere. Vähemalt mulle tundub, et stabiilsusest rääkivad inimesed oskavad ainult tööl käia ja vaba aega perega veeta. Muud nagu ei olegi.

Pärast kooli oleks mul töö alles ja mulle väga meeldib mu töö. Samas ma ei taha suures linnas elada, kus on palju võimalusi aga inimesed on kuidagi kadunud. Mu pereliikmed linna ei tule, sest Tallinna liiklusi on terves maailmas kõige jubedam (isa ütles, et sõidab enne kuskil Pariisis ringi kui Tallinnas).

Kõik küsivad, et mismõttes sa ei tea. Hiina lähed muidugi! Mõned on aga eriti kõrgel arvamusel minust, kes soovitab õigusteaduskonda, kes neuroloogiat õppima. Samas olen praegu isegi probleemi ees, kus ma enam ausalt ei viitsi õppida ja ma pole kindel, kuidas mul selle semestri lõpetamine kulgeb. Ma teen eksaid ära ja suvel mõtlen üldse, kas tahan jätkata, sest mul on lihtsalt liiba palju ebameeldivaid kogemusi esinenud.

Olen mõelnud mõnedele võimalustele. Näiteks võiks aastaks aja täielikult maha võtta ja ema juures elada. Saaksin lõpuks ometi raamatuid lugeda ega pea kuhugi kiirustama. Päriselt puhkama nagu mu arstid ikka soovitavad. Teine on hoopis vastupidine idee. Asjad seljakotti ja reisima. Ma olen kohanud mitmeid couchsurfareid, kes ringi reisivad ja mitmeid neist on meid Henryga endale külla kutsunud. Saksamaale ja Hongkongi oleme väga oodatud. Ma saaksin natukene töötada ka seal, kus ma parajasti olen ja 305 eurot on mul igakuiselt ikka olemas. Enne kui Henry kooli läheb oleks talle see küll lahe seiklus ja mina võib olla suudan välja mõelda, mida ma terve ülejäänud elu teha tahan. Valikut on aga need kaks on praegu kõige rohkem esile jäänud. Muidugi mingi tööd tuleks teha

Mis valiku teie teeksite ja miks jus selle?

One Comment

  • Rents

    Minu jaoks ei tähenda stabiilne elu mitte kulgemist liinil “kodu-kontor-kodu”, vaid seda, et minu elu põhialused (eelkõige lähisuhted) on paigas. Ma tean, et ma saan oma sõpru usaldada, ma tean, et ma saan oma kallimat usaldada, ma ei lase liiga lähedale inimesi, kes mind vaimselt kurnavad. See on minu jaoks stabiilne elu. See ei tähenda sugugi, et ei oleks hobisid või et ei käiks sõpradega väljas või et iial puhkusele ei läheks, sest lööb rutiini paigast ära (kuigi pean ütlema, et viimasel puhkusel häiris mind igahommikuse joogatamisvõimaluse puudumine nii väga, et ostsin odava viieeurose mati, et saaksin enda tavapärase eluga jätkata).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: