• Uncategorized

    Lapsi ei kasvata ainult raha aga ema närvikulu tuleb elatisest kinni maksta?

    Üks mu sõbranna jagas artiklit – Elatise vähendamise poodajad unustavad ühe tõsiasja: lapsi ei kasvata ainult raha! Alimendid maksavad kinni ka ema aja ja vaeva!

    Juba artikki pealkiri on selline mnjah. Lapsi raha ei kasvata aga kui sa oled üksikvanem siis sinu emana nähtud vaev ja aeg tuleb kinni maksta? Huvitav, kas nendes peredes, kus mees on aga ütleme, et on töö tõttu sageli eemal…Kas need emad järsku ei tunne, et mees peaks neile hunnikus taskuraha andma elatise näol närvide rahustuseks? Miks peaks üks üksikema teiste emade kõrval järsku parem ema olema, et tema aeg ja vaev tuleks kinni maksta?

    Enne kui ma üksinda jäin ja mees Soomes tööl käis, siis istusin öid üleval ja rahustasin jorisevat beebit. Ma olin väsinud, mul olid uneprobleemid, stress jne. See käib kõik emaks olemisega kaasas. Järsku peab lahus elav lapsevanem aga emaks olemist koos kõige kaasas käiva võlu ja valuga kinni maksma. Miks? Ei, sellist asja ei pea kinni maksma ühelegi emale ei elatise ega muuga. Elatis on konkreetselt lapse ülalpidamise jaoks, ainult lapsega seotud kulude jaoks. Ema närvid on kõigil emadel ühesugused.

    Emaks olemine ei ole ühelegi emale kerge, eriti kui laps on väike. Kõik probleemid, millega mina üksinda lapsi kasvatades silmitsi seisnud olen…need ei ole tegelikult mitte kuidagi erinevad kõikide teiste emade omast. Aga need, kes üksinda kasvatavad nüüd leiavad, et nende vaev tuleb kompenseerida? Ei nüüd ega hiljem ma ei leia, et mulle peaks keegi emaks olemise eest maksma, sest ma olan üksikvanem. Ikka ise pean vaeva nägema ja ausalt võttis omajagu aega. Oli tõuse ja mõõnu. Milline nahhaalsuse tipp see on, et järsku ühed emad on teistest paremad!?

    Tavaliselt käib lahkumine ju nii: isa kolib välja ja lapsed jäävad emale. See ei ole üldse tavaline!! See on see, mida inimesed ja ühiskond arvab, et on tavaline muster lahkuminekute puhul. Lahkuminekuid on väga erinevaid. Ka ei ole mehed nii varmad oma lapsi loovutama ja väga paljud ei tahaks ka, et laps jääb ema juurde. Lihtsalt on väga palju naisi, kes peavad lapsi enda omandiks, mõistamata, et laps on omaette inimene. Meie ühiskond ei soosi, et lapsed võiksid isa juures elada. Emad on lapsed sünnitanud ja järelikult neil on suurem õigus lapsele – selline on arusaamine.

    Üks asi, millest inimesed aru ei saa on kaotuvalu. Üksik vanem ei peaks oma lapsest ilma jääma ja vähim, mida riik teha saab on toetada mõlema vanema koostööd. Inimesed meie riigis peaks õppima töötama lahku läinud vanematega selliselt, et üksi pool kahju ei saaks. See jama, mis toimub, peab ära lõppema. Ära peaks kaduma arvamus, et lapsel peab olema üks kodu ja üks vanem. Me alati mõtleme ja aitame, sedavanemat, kes koos lapsega elab. Miks? Kas teine vanem ei vääri mingit toetust üldse?  Kui ma küsisin kunagi juhtimukorraldajat, et kas ta korra mõtleks, et mida mina võiksin tunda või kuidas see olukord mulle mõjuda võiks? Kuidas võiks tema käitumine, mis selgelt oli minu vastu suunatud, mulle mõjuda? See oli lihtsalt lisaküsimus sellel, et mis tingimustel ma oma lapsega kohtuda saan ja kui palju ma raha maksma peaksin. Ma olin vang. Minu käest ei küsitud mitte midagi, sest minu asi oli ainult nõustuda ja teha nagu öeldakse. Ja minu asi oli ka vaikselt kannatada ja leppida olukorraga. Inimestest tehakse vägisi ohvrid ja keegi nende kahjusid kinni ei maksa. Mina oskan kaotusvalu ära tunda, sest olen selleks koolitatud. Väga paljud aga ei oska. Kaotusvalus inimesed on emotsionaalsed ja võivad öelda asju, mida nad ei mõtle. Ja siis tuleb terve ametnike parv nendega manipuleerima, nõudma ja mida kõike veel.

    Ema võtab haiguslehti ja istub nädalaid köhivate põnnidega kodus ning tõmbab endale sellega kaela tööandja viha ja saab vastutasuks veelgi väiksema rahasumma pangaarvele. Kusjuures see probleem ei ole küll nüüd midagi, mida veeretada vähese elatise süüks. See probleem on olemas kõikidel peredel. Mida teha kui laps haigeks jääb? Olgu peres üks vanem või kaks vanemat. Probleem on ühesugune. Ma olen jõudnud mõnes ettevõttes tööd teha ja siinkohal ütlen, et meil on lihtsalt väga palju halbu tööandjaid. Ka kohalik omavalitsus ja isegi  riik peab toetama vanemat lapse haigusperioodil. See probleem on kõigis peredes ja ei seda ei peaks maksma kinni elatisest neile, kes oma lapsi üksinda kasvavad.

    Ma võingi sealt artiklist välja tuua kõik lõigud ja ära põhjendada, miks sellel ei ole tegelikult mingit seost elatisega. Peamiselt sellepärast, et need mured on kõikidel emadel. Samad probleemid on kõikides peredes. Ma tunneks ennast natuke kuninga kassi moodi kui täiesti tavaline lapsevanema kohustused makstakse kinni. Ma ei taha hakata isegi rääkima, kus see raha tuleb. Arvestades, et ma olen nii elatise maksja kui saaja rollis, siis jah pole just lõbus ise lapsega kahekesi 305 euorga elada, et minu tütar saaks isa juures hästi üleval peetud.

    Kohus on korduvalt kirjutanud, et iga vanem peab ise teenima sellise sissetuleku, mis aitaks oma pere üleval pidada. Seda lüüakse elatisemaksjatele tihti nina peale kui neile jääb 250 eurot elamiseks. Samas ka lapsega koos elav vanem oma mugavaks äraelamiseks peaks kõigepealt ikkagi ise endale sissetuleku teenima. Mina pole üheski olukorras õigeks pidanud, et ma nüüd oleks pidanud kaks last endale kasvatada jätma ja siis elatis nõudma. Ja siis lihtsalt nii kellegi teise kulul elama…Uskumatu kui palju meil selliseid on, kes aga ainult tahaks raha kellegi teise taskust saada ja nüüd veel eriti sellisel jabural põhjusel, et ema veav ja aeg tuleks kinni maksta…Pff

  • Uncategorized

    Vastus kommentaarile – alimendid

    “Ära võta minu käest alimente” (tüdruku-lugu) ja “ära anna mulle alimente” (poisi-lugu) – neist saaks head pealkirjad, et teemat laiemalt arutada…

    “Ära võta minu käest alimente” – Kas sunniviisiliselt kellegi raha ära võtmine on adekvaatne olukorras kus toimub ülalpidamine?

    “Ära anna mulle alimente” – Enne sunniviisiliselt kellegi raha ära võtmist, tuleks kasutada teisi alternatiive ja neid olen ma kasutanud. Kuid see ei tähenda, et laps jääb oma vanemate poolt ülalpidamisest ilma või sellega ei tegeleta, et mõlemad vanemad oma panust annaksid. Mitte nõudmine ei tähenda, et midagi ei toimu.

    Mõiste alimendid (elatis) on raha lapse ülalpidamiseks. Perekonnaseadus ütleb, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. (Seaduses peaks kasvatamise kulutused täpsemalt välja tooma). 

    Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. (Eraldi elamine ei tähenda, et ülalpidamisega ei tegeleta ja kuidas määratakse kindlaks üldse koos elamise puhul kasvatamises mitte osalemine?) Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. ÜLDJUHUL antakse ülalpidamist perioodilise maksmisega, mis tähendab, et on ruumi anda võimalust teostada ülalpidamist ka teistmoodi (vahetu ülalpidamine kui külastamine on vahetu või võrdne). Ja kui kuidagi kokkuleppele ei jõuta (ehk teine pool ei ilmu kohtusse kohale ega näita muul moel huvi üles ülalpidamises või kasvatamises), ALLES siis peaks saama kohus määrata vastavalt sellele, et summa ei või olla väiksem kui pool miinimumist. (Samas summa on suur ja tuleks ümber vaadata ehk teha kulupõhiseks. Elatis on nii suur kui reaalselt on selle lapse kulud.) 

    Kohus võib elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. (Ja pm on välja toodud, et peaks olema määratud kindlaks summa arvutamise alused ehk lapse kulud peaksid olema välja toodud.) 

    Isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. (Kohus peaks rohkem arvesse võtma muid kohustusi ja varalist seisundit, et mitte kahjustada teise vanema tavalist elulaadi. Eesmärk on tagada lapse ülalpidamine aga mitte teise inimese majandusliku seisundi kahjustamine ja kui elatise tõttu on eraldi elava vanema majanduslik seisund kahjustada saanud, peaks riik vastutust võtma ja aitama eraldi elav vanemal sellest olukorras välja saada. Selliseid meetmeid kahjuks ei ole ja nii ongi meil palju elatisvõlglasi.)

    Vanemad ei vabane kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest.  (Üksi vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest, mina samuti mitte ja see pole minu eesmärk). 

    Kõike eelnevat arvestab kohus väga vähe. Sellega tehakse kahju nii riigile endale (ühes kohtulahendis, kus riik ei suutnud vanema osalust lapse elus tagada oli kahjunõue 6000 eurot riigi kahjuks, vanem nõudis elatis aga keelas kohtumisi eraldi elava vanemaga) kui ka osapooltele, kelleks on üheltpoolt tegelikult laps, kes eelkõige vajab oma ellu teist vanemat ja  teiseltpoolt vanemale, kes peab mingil põhjusel edaspidi 250 euroga hakkama saama. Me alati arvame, et elatis jäetakse maksmata, sest ei taheta maksta. Olgem mõistlikud. Neid, kes oma lapsi päriselt üleval pidada ei taha on tegelikult väga vähe, ülejäänudest on lihtsalt üle sõidetud.

     

  • Uncategorized

    Kuidas 305 euroga ära elada?

    Selline küsimus on mind vaevanud viimased pool aastat. Probleem ei ole selles, et ma tööl ei käiks. Ikka käin, kuigi ma õpin täiskohal ülikoolis ja osalise töövõimega poleks põhjust hetkel tööl käia. Läksin, sest tahtsin enda majandusliku olukorda parandada. Minu tegelik sissetulek küündib praegu üle 800 euro aga kätte saan meile Henryga kahepeale elamiseks ainult 305 eurot. Ülejäänud võetakse ära, et anda see tütre isale. Olukord on absurdselt tobe. Nii juhtub kui üks lapsevanem soovib kogu ülalpidamist enda arvele ja see ei loe, et sa tegelikult lapse kasvatamises ja ülalpidamises osaled. Meil on kirjas (seaduses), et vanemad on võrdsed, kuid laiemalt on seadus lahti võtmata, et mis jääb eraldi elava vanema rolliks tegelikult. Peale raha maksmise muud võimalust kohtus tegelikult ei anta. Vähemalt meil ei lastud kompromissi lõpuni teha.

    Mu lapse isa advokaat on päris huvitaval seisukohal. Ta loetles üles kõik korrad kui olen lapse isale arvele raha kandnud ja kõik korrad kui laps oli kaks nädalat minuga veetnud ning kinnitab siis veendunult, et ma ei ole oma lapse ülalpidamises osalenud. Eeee…misasja? Kuidas ma ei osale kui olen valmis iga kuu kaks nädalat lapse enda juurde võtma ning sealhulgas katma ka tema seotud kulutused?

    Nüüd ma olen siis võlgu ikkagi, sest raha ei lähe lapse isa arvele, järelikult ülalpidamises ka ei osale. Ja mina väidan, et osalen ja käime kohtus…ainult sellepärast, et ma pole enda osa ülalpidamisest lapse isa arvele kandnud, vaid kasutanud seda ise lapse ülalpidmiseks mõeldud kuludeks. Huviringid, riided, toit jms. Minu kulud on täpselt samasugused nagu temal on…Kuidas olen mina vanemana järsku kuidagi teistmoodi kui laps elab teise vanemaga, et mind tuleb liistule võtta ja halvasti kohelda?

    Seaduse järgi elatisvõlgnevusega tohib kätte jääda 250 eurot sissetulekut ning siis on toetused ja muu selline raha, mida EI TOHI sissetulekuks lugeda. Seetõttu on mul näiteks peretoetus 55 eurot, mis nad on arvestanud kasutuslimiidi hulka. Ma saan töövõimetoetust, mis käib peretoetusega sama paragrahvi alla. Ometi võtab kohtutäitur igakuiselt mu toetuse ära või sellest osa sissetulekust, mis peab kätte jääma.

    Õnneks ma saan hakkama, igakuised kulutused on väga madalad aga ma mõtlen, et kuidas teised hakkama saavad? See olukord pole päris nii, et ei maksa ja siis jääd elatisvõlglaseks. Piisab sellest kui teine pool ei ole rahul saadud elatise summaga ja annab asja kohtusse. Piisab ka sellest kui teine poole teeb kohtutäiturile avalduse, et ei ole sa maksnud. Ja sind koheldakse kui kurjategijat, ometi pole sa midagi teinudki!! Muide kohtutäiturile ei piisa sellest, et saadad kinnituse sellest, et oled tasunud.  Selleks tuleb kohtusse minna, et tõestada ja muidugi tuleb enne maksta 300 eurot riigilõivu, et sinu ülalpidamist tõendav materjal menetlusse võetakse.  Varsti möödud terve aasta sellest kui olen püüdnud enda osalust tõestada. Mu lähedased võivad kõik kinnitada, et ma tahan oma lapse elus osaleda võimalikult palju nii kasvatamises kui ka ülalpidamises. Täitsa vabatahtlikult!! Samas nad näevad, et mu pingutused ei kanna vilja ja isegi soovitavadki lihtsalt lapse isale elatist maksta ning unustada, et olen ema veel ühele lapsele. Ma tahan siiski kasvatamises ja ülalpidamises osaleda, ise maksta tema kulude eest ja võrdse vanemana peaks mul selleks täielik õigus olema. Noh, ei ole. Huvitav kas mul on õigus esitada kahjunõue, et ma ei saa võrdse vanemana lapse elus vabatahtlikult osaleda vastavalt oma võimelete ning arvestades lapse tegelike kulusid? Laps elas minuga kolm aastat, kuidas ma üleöö järsku ei teadnud, mis kulud tal on? Kuidas minuga koos elavale lapsele kulub kaks korda vähem kui eraldi elavale lapsele?

    Käisin Tallinna Linnavalitsuses, sest 305 euroga on ilmselge, et see ei sisalda Henry ülalpidamist ja kohaliku omavalitsuse asi on siinkohal tuge pakkuda. Ainult minu 250 ja peretoetus 55 eurot. Räägin seal oma loo ära ja nemad vahivad mind täiega imelikult. Nemad ei teagi, et kohtutäiturid niimoodi raha ära võtab, et koos elava lapse ülalpidamisega ei arvestata. Kontrollisid igalt poolt oma registritest järgi ja ongi tõsi. Minu keskmine sissetulek on umbes 320 eurot, kuigi reaalselt oleks see üle 800 euro (töö, õppetoetus, töövõimetoetus jms) Nad ei teadnud, mida minuga peale hakata ja mina oskasin ka ainult käsi laiutada, et nagu teen ja töötan aga vot ise ei saa sentigi, lastest rääkimata. Oleks siis, et tahaks selle niisama ära kulutada. Ei, ma tahaks ikka lastele riideid ja süüa osta ja arveid maksta ja ammusest ajast jäänud võlgu maksta aga ma ei saa midagi teha.

    Kusjuures oleks siis, et äravõetud summast elatisvõlg väheneks või midagi. Ei, igakuiselt küsivad sama suurt summat edasi. Samas kui 305 kätte jäetakse, siis sellest ei saa kahte last üleval pidada. Vähemalt mitte selles summas, mida riik lapsevanematelt ootab. Kuidas saab üldse seaduses olla, et elatisvõlgnevusega teiste ülalpeetavatega ei arvestata kui need on alaealised lapsed?? Kas meie riigis mitte lapsed esikohal olema ei peaks või ühed lapsed on olulisemad kui teised?

    Igatahes on see asi mind päris pikalt vaevanud ja iga asjaliku tuttavaga sellest vestelnud. Püüdnud ka mingit asjaliku lahendust leida aga seni on ainsaks võimaluseks jäänud piisavalt suur lotovõit, et kogu summa ära maksta ja seda isegi siis kui ma reaalselt võlgu ei ole. Tegelikult paneb küsima, et kui palju meil on tegelikult elatisvõlglasi, kes tegelikult võlgu ei ole aga nad peavad summa ikka ära maksma?

    Kusjuures ma polegi muud tahtnud kui oma lapsi vastavalt enda sissetulekule ise üleval pidada ja võimaldada oma lastele nende mõlema vanema osalust aga tänu elatisega seonduvale on see olukorra viinud laste seisukohast hoopis täbaraks. Meie Henryga oleme majanduslikult halvas seisus (selles osas, et ei saa võlgnevusi tasuda), mina ja tütar saame järjest harvem kohtuda (pole raha selleks)…See vist ongi see ettekujutus laste heaolust, kus lastel on ainult ühe vanema osalus, sest teine on majanduslikult lihtsalt põhja lastud?

    Ideid, kuidas sellises olukorras käituma peaks? Usun, et on väga paljusid, kes on minuga sarnases olukorras ja ei oska minumoodi suurt midagi teha. Mina olen praegu lihtsalt olukorraga leppinud, kuigi palgapäeval on mu meel üsna nüri küll kui vaatan, kuidas see lihtsalt kellegi teise arvele läheb. Võtan oma viimased terviseriismed ja lähen rügan edasi samamoodi. Õnneks, õnneks, on mul töö, mis mulle meeldib 🙂

    Täitemenetluse seadustik paragrahvid 131 ja 132

  • Uncategorized

    Hello world!

    Welcome to WordPress. Start writing! Tundub, et WordPress on väga julgustav. Hakka aga jälle kirjutama, mis seal ikka. Kuigi ühte sissejuhatavat postitust on väga raske kirjutada. Millest küll alustada?

    Nimetus Riisitera on minu kohta kõige tabavam iseloomustus, sest olen lühike, nahavärvuse poolest valge ja tegelen hiina keelega. Õpin, töötan, käin trennis ja loen raamatuid. Sellised on vist teisigi, kellel on töö, trenn ja mõni hobi varnast võtta. Olen ema, lähenen kolmekümnele ja elame kolmekesi (mina, varsti viiene Henry ja koer Täpi) Tallinnas. Minu tütar elab oma isaga (ja tema elukaasalsega) Pärnus.

    Blogimist olen korduvalt proovinud ja katsetanud. Pärast Henry sündi tahtsin jagada seda, et elu ei jää seisma kui oled lastega üksinda jäänud. Noh tegelikult lapsel on kaks vanemad, mina ei olnud enam suhtes ja seetõttu üksi. Sellepärast ei meeldi mulle kasutada ka väljendit üksikvanem, sest üksikvanem saad olla ainult siis kui tõesti lapsel pole teist vanemat võtta. Emana on olnud mul kõik samad rõõmud ja mured, mis kõigil teistel emadel. Unetud ööd, haigusperioodid, tööturule naasemine, eelarved jne. Muidugi kaasvnevad ka muud teemad nagu kelle juures peaks laps elama kui vanemad koos ei ela, elatis, külastamised jms.

    Muidugi on raske täpset joont tõmmata aga pooldan jagatud vanemlust (shared pareting), mistõttu ei vaata hästi kohtus elatise nõudmisele (sellepärast olen ka öelnud, et ei nõua elatist, kuigi see ei tähenda, et laps jääks ülalpidamisest ilma). Ehk siis ühe vanema soov kogu ülalpidamine ja kasvatamine enda õlule võtta erinevate sundmeetoditega ei ole õige ja mida praegune süsteem väga soosib. Mina pole tahtnud üksinda vanem (üksikvanem) olla ja seega pole ma ka nõudnud kogu vastutust endale kui lapsel on teine vanem, kes saaks osaleda (pole vangis ega muude pahupoolte peal väljas). Öeldakse ju, et koos on kergem ja laste puhul jäävad mõlemad vanemad alles, see suhe peab edasi toimima. Suhtlemine kui kaks lapsevanemat. Sellisel moel saab ka eraldi elav vanem lapse jaoks rohkem olemas olla ja mitte ainult rahakotina. Vaid nii nagu meie seadus tegelikult ette näeb vrdselt osaleda kasvatamises ja ülalpidamises (jessas me ei pea sunniviisiliselt teiselt raha ära võtma selleks!!) Nende teemadega tegeleme Lapsele Vanemad MTÜs, kus jagatud vanemlus on olulisel kohal just lapse huvisid silmas pidades.

    Sageli rõhutatakse, et üksikvanemate lastest kasvavad üles pätid ja kaabakad ning see on tõsi (osaliselt), kuid kehtib ainult nendes peredes, kus mõlemad vanemad mingil põhjusel osaleda ei saa või seda lausa keelatakse. Kui pärast lahutust (suhte purunemist) üks vanem lapse elus osaleda ei saa, siis tuleb sellega tegeleda!! On raske oma südamevalu kõrvale lükata ja asja kaine pilguga vaadata ning lapse huvid esikohale seada. Kohtus elatise nõudmine ei ole lapse huvide esikohale seadmine, vaid kergema tee valimine, et toit oleks laual ja rahamured lahendatud. Samas on see ka üks raske koorem, mida üksi kanda. Kaks vanemat, kes lapsele toidu lauale paneksid ja oma vanemlike kohustusi ka edaspidi jagaks, teeks hoopis lapsele elu paremaks. Enda kogemusest võin öelda, et see tegelikult toimi väga hästi, sest laste osas suhtlemine läheb hästi ja mul pole selles osas midagi ette heita aga kuna seadus jäta lapsega koos elavale liiga palju võimalusi eraldi elavat vanemat majanduslikult kahjustada, siis on praegune olukord mädaks kätte ära läinud. Õnneks ma olen teismoodi inimene. Mul pole kombeks inimest ennast ja temaga seotud konflikti ühte patta panna. Mistõttu mul on võimalik inimestega ka siis hästi läbi saada kui on mingi asi, mis lahendamist vajab. (Olen ma ainuke selline veidirik?) Vähemalt Henry puhul on mul hea meel, et mul on tema isa näol natukene emotsionaalset tuge ning kõik probleemid on saanud mõlemale poolele sobiva lahenduse. Tütre isa oli samuti tuge pakkuv, kuigi pärast seda kui laps tema juurde elama läks on ta jäänud väga kaugeks ja  võõraks. Olen kõik võimalikud variandid läbi proovinud, et olukorda lahendada aga vahel on nii, et mida rohkem püüad asja lahendada, teise jaoks see tähendab hoopis midagi muud.

    Võib öelda, et mu elus ongi kaks eesmärki – eneseareng ja see, et mu lapsed kasvaksid üles teadmisega, et neil on kaks armastavat vanemat (ehk neist ei kasvaks pätid ja kaabakad). Viimased aastad blogimisega tegeledes olen aru saanud, et inimesena ma ei ole muutunud, ainult mõnes olukorras käituksin teistmoodi. Ikka positiivne ja uudishimulik, kes ei ütle ei kui tekib võimalus midagi uut ja huvitavat õppida. Muidugi ei tule elus kõik kergelt kätte. Mina olen näiteks tervisega kimpus olnud ja see on seadnud teatud piirid. Puudulikud rauavarud organismis (ei, neid ei saa toiduga kombenseerida, vaid organismi enda defekt), sagedased migreenihood ja igapäevased peavalud (jah, iga päev hommikust õhtuni peavalu), lihasvalud, liigesevalud. Et kui tavaline inimene on niisamaga igapäevase stressiga hädas, tööd on palju ja koguaeg on kiire, siis mida see tervisega kimpus inimene tegema peaks 😀

    Be silly.

    Be fun.

    Be different.

    Be crazy.

    Be you, because life is too short to be anything but happy.