• Uncategorized

    Jalad viige mind koju ehk käisin Õigusbüroos

    Käisin täna Eesti Õigusbüroos vastuvõtul. Mind tohutult närib see, et minule ja minu alaealise lapsele jäetakse elamiseks 305 eurot. Seadusest saab aru, et ametlikust töötasust maksab tööandja aresti ära ning kätte jääb 250 eurot sissetulekut. Minule aga ei jää, sest mul on peretoetus ja töövõimetoetust. Selles osas ma ei saanud ikka targemaks, miks ma oma sissetulekut ei saa kui peretoetust ja töövõimetoetus kuuluvad sama paragrahvi alla ning nendele sissenõuet ei pöörata. Seda tehakse ainult siis kui sundtäitmine muule varale ei vii nõude rahuldamiseni. Vähemalt nii saan mina aru sellest, mis sinna on kirjutatud.

    Esimese asjana teatas jurist, et sellist asja ei tohi olla, et minuga koos elav laps jääb ülalpidamiseta. Otsib mulle siis paberid välja. Näitas mulle ette, et Riigikogus on tsiviilasjas xxxx rõhutanud, et õige ei ole eelistada vanemast lahus elavaid lapsi vanemaga koos elavatele lastele ega rahuldada vanemast lahus elavate laste vajadusi vanemaga koos elavate laste vajaduste arvelt. Vaatan seda lahendit ja ma tean, et ei tohi olla. Ikka öeldakse, et lapsel on isa ka, kes elatist peab maksma ja mina peaksin hoopis suuremat sissetulekut teenima, kuigi suurem sissetulek ei muudaks praegust olukorda (jookseva elatise tõttu). Poisi isaga me käisime ka kohtus ära, et enam ei saaks keegi öelda, et ma ei ole oma lapse eest seisnud. Lahendasime kompromissiga, et mina ei ole järgmine, kes enda lapse ülalpidamise saaks teiste laste arvelt.

    Seletasin, et kohus ei leia seost rahateenimise ja osalise töövõime vahel. Kuigi seaduses vanema töövõime on argument elatise vähendamisel, siis minu puhul seda argumendiks ei loeta. Võtsin perearstiga ühendust, et ta kirjutaks tõendi kohtu jaoks, et jah tema oli see, kes soovitas töölt vabaks võtta ja puhata, et tervis taastuks. Perearst aga ütles, et nemad väljastavad asju ainult kohtu nõudmisel. Surnud ring, sest kohus ise ei nõua kunagi midagi (menetlusosaline peab esitama tõendid) ja ametiasutused ( linnavalitsus, perearst, haigla jne) kinnitavad ühest suust, et kohus peab ise nõudma. Vihaseks ajab. Palun otsustage ära siis kuidas ametlike dokumentide jõudmine menetlusse toimuma peaks!!

    Jurist juhtis ka tähelepanu olulisele asjale aga mida ma siinkohal pean hetkel enda teadma hoidma, sest teine pool käib minu blogi lugemas ja ma ei taha eelist anda kõigi oma teadmiste välja jagamisega. Seega mõne lugeja jaoks võib olla oluline info jääb praegu teadmata aga kui keegi tegeleb ka elatisega ning abi vajab, siis võin aidata. Minuga saa ühendust kontaktide alt.

    Pole väga elatisega seotud uudistega kursis hoidud ennast, kuigi märkasin, et elatisega seotud problemaatika on lõpuks päevakorda võetud. Ma loodan, et väga paljud võtavad sõna sekka ja aitavad kaasa olukorra parandamisele, et tõesti oleks laste heaolu tagatud. Minul on kogemus mõlema poolega. Pean olema nii nõudja kui maksja rollis. Kui endal kogemust ei ole, siis ega täpselt ei teagi, mida tähendab ühes või teises rollis olla. Nõudja rollis on siiski mugavam olla, sest antakse nii vabad käed. Mitte midagi tõendama ei pea.  Mulle muidugi heidetakse ette, et ma pole nõudja rollis olnud, kuid see ei vasta tõele. Olen küll aga ma ei ole selline nõudja, kes teeb seda selliselt, et teisele poolele kahju teha. Lapse ülalpidamine ei ole asi, kus peaks olema võitjad ja kaotajad. Seda võimu ei tohiks kasutada kättemaksuks. On see mõni õige ema üldse või lihtsalt üks rahaahne bitch?

    Mul on kaks last ja mina pean arvestama mõlema heaoluga. Ja ma pean leidma tasakaalu mõlema lapse vahel. Ja seda eriti sellepärast, et lastel ei tekiks tunne nagu ma olen ühe jaoks rohkem olemas. Ühele panustan palju raha ja teisele panustan palju aega? Ja ma ei mõista, miks seaduseosas mind siinkohal kaasa ei aidata, vaid tehakse eraldi elava lapsele suuri eelistusi. Kuigi tema elamistingimused on hetkel palju paremad. Samuti isegi kui on miinimuelatis seaduses kirjas, siis ikkagi ei tohiks minu ja minuga koos elava lapse majanduslik olukord olla ohustatud.

    Pärast tunnist nõustamist olin ma emotsionaalselt nii läbi, et jalutasin tuima näoga bussipeatusesse. Hoidsin bussis torust nii kõvasti kinni, et ma kohe sinna samasse maha ei vajuks. Kogu vestlus oli pigem neutraalne ja suunas mu tähelepanu mõningatele olulistele argumentidele. Ma ei mäleta, et ma oleks emotsionaalselt nii läbi olnud. Koju jõudes läksin magama ja mõtlesin, et piisab tunnikesest, sest mul on vaja enne semestri lõppu mõned asjad lõpetada, kuigi selgus, et mõned asjad võib vabalt ka sügisel teha, siis vähemalt programmeerimise tahaks ära teha. Ma magasin ikka kolm tundi ja ärgates olin ikka veel üsna tuim. Aga pidin oma pro bonole materjalid saatma, sest kohtusse materjali esitamise tähtaeg tiksub. Seni on mul läinud 48 tundi dokumendi kirjutamisega läinud. Ühe dokumendi kirjutamisega ja siis veel materjalide otsimine, ülekontrollimine ja tuleb terve nädala jagu tööd. See on nagu täiskohaga töö. Mul on see, et kui ma juba alustan hagi osas selle kõige olulisema paberiga kirjutamisega, siis ma enne ei lõpeta kui see on valmis.

    Seekord ma tegelesin alustuseks külastuse jaoks piltide otsimisega ja panin faili kokku. See oli mul juba valmis! Siis juhtus kaks asja. Esiteks ma kustutasin selle ära ja teiseks avastasin, et ma oleksin osad pildid saanud palju kiiremini. Tänapäeval telefonid salvestavad pildid kaustadena, kus on juures ka kuupäevad, millal pildid on tehtud. Ja minu telefon salvestab kõik Google Photodesse (see ei ole tegelikult hea, sest ma pole kindel kui avalik mu pildikaust on). Mida ma veel olen ära teinud selle nädalaga? Panin enda tööotsijana kirja, kandideerisin töökohtadele isegi, võtsin ühendust perearstiga, sain oma pro bonoga kokku ja arutsaime läbi eelmise kohtuistungil toimunud asjad ja panime uue plaani paika, sain juristiga kokku ja nüüd on ees veel Töötukassa külastamine, kuna olen ennast tööotsijana kirja pannud. Veel on jäänud esitada uuesti puudetaotlus, mille Töötukassa eelmine kord ühistaotluses menetlemata jättis.

    Olen suutnud ainult enda asjadega praegu tegeleda aga järgmisel kuul saan hakata uuesti vaatama, kuidas meie MTÜ Lapsele Vanemad organisatsioonil läheb. Meil on tulemas arvamusfestival ja meie ettepanek elatise osas on vist samuti valmis saanud.

    Niih, kõik mõtted said kirja. Keegi lugeja mainis kunagi, et ma lõpetan oma postitused alati nii järsku ära. Aga mis teha kui mõte saab endal otsa ja samaaegselt tahad, et teistel tekiks mingeid oma mõtteid ja arvamusi. Aga olen siiralt tänulik väga paljudele lugejatele, kes mind aidanud on. See on küll väga väike abi olnud ja mõni võib olla ei teagi, et ta on mulle millegagi abiks olnud. Also ma seadsin üles ko-fi lehe endale, mis jääb seniks kuni kohtuga saab asjad ühelepoole. 

  • Uncategorized

    Palun head lahendust, sest mõistus on otsas

    Aasta tagasi arestiti minu konto elatise tõttu ja koos lapsega (hetke viie aastane) jääb kahepeale elamiseks 305 eurot. Oleme eelmise aasta maikuust saati 305 euroga hakkama pidanud saama, mistõttu oleme jäänud ilma oma eelmisest elukohast.  Võib olla ma peaksin seletama, kuidas selline olukord on tekkinud, et vältida asjatuid kirjavahetusi ja kommentaare aga samas see ei ole praegu oluline. Olen tegelikult korralik inimene. Ka minu jaoks on ikkagi võlg võõra oma ja minu olukord ei ole tekkinud soovimatust arveid maksta, inimesi petta või laiskusest. Õpin ülikoolis, olen osalise töövõimega ja käin tööl. Tegelikult oleks minu sissetulek peretoetus, vajaduspõhine õppetoetus (kui täidan õppekava), töövõimetoetus ( kui aktiivsustingimustele vastan) ja töötasu. Kokku on seda üle 800 euro aga sellest summast saan mina ainult 305 eurot. Ükskõik, milline töö mul ka ei oleks. Ma võin käia tööl rohkem tunde või otsida tasuvama töö, ikka peame toime tulema 305 euroga.

    Selle 305 euro eest tuleb tasuda lasteaed, elamiskulud, toidukulu, osta ravimid jms. Proovige järgi, kas teil õnnestub 305 euroga aasta aega ära elada? Kui me nüüd räägime elatisvõlglastest ja viriseme, et nad oma võlgu makstud ei saa, siis mina küsiks, et millise raha eest nad ise elama peaks ja millise raha eest see võlg makstud peaks saama?

    Selles 305st eurost peaksin maksma veel teisele lapsele elatist ka. Ja kui elatisvõlglane ei suuda sellest 305 euros elatist maksta, siis tema võlg ei kao kuhugi. Kogu palk võetakse ära võlgnevuse katteks ja ei jäeta kätta piisavalt, et igakuiselt elatist tasuda. Kas see pole mitte ilmselge probleem?

    Ma läksin kohtusse ja selgitasin oma olukorda. Kohtunik soovitas tasuvama töö leida. Selgitasin veel korra, et isegi kui ma tasuvama töö leian, siis 305 euroga ma ikkagi elatist ei maksa ja võlg ei kao kuhugi. Teiseks pole neil mitte ühtegi teist lahendust välja pakkuda ja teine pool ei ole nõus kompromissiga. Mitte keegi ei ole nõus kontot aresti alt vabastama, et esiteks meile jääks tavapäraseks elamiseks piisavalt raha ja teiseks oleks võimalik täita tulevikunõudeid. Elatisvõlglastele ei anta tegelikult mitte ühtegi võimalust oma võlgnevusi tasuma. Ega kõik seal võla nimekirjas kohe pätid ja kaabakad ei ole.

    Mina pole ka tegelikult enda last ülalpidamiseta jätnud. Kujutate ette kui keegi marsib teie koju ja teatab, et te tegelikult ei panusta piisavalt oma lapse ülalpidamiseks. Kujutage ette, et see inimene käseb teil kõik viimase aasta sendid üle lugeda, mida olete oma lapsele kulutanud ja kui summa ei vasta ootustele (igakuiselt ei ole 500+ ette näidata, siis kuidas sa julged ennast veel mingisuguseks lapsevanemaks pidada?) Vot, aga selline on minu igapäeva elu. Kõik raha tuleb avalikult letti laduda, iga tulu ja kulu ette näidata ja iga väiksemgi oma lapse külastus üles märkida ja ära tõestada. Mõni tunneb kaasa, mõni on kogu olukorras häiritud ja tahaks midagi teha, ülejäänud laiutavad käsi…

    Kas te olete mõnda päeva niimoodi oodanud, et kõik ülejäänud asjad tunduvad lihtsalt nii mõtetud? Mina ootasin, ootasin ja nüüd ootan veel. Ma isegi ei tea, kuidas oma tervet lugu kirja panna selliselt, et inimesed valesti aru ei saaks. Selles osas on mul selgelt liiga suured ootused. Võib olla olengi oma elus liiga suur unistaja olnud. Kui mu võluvast printsis konn sai, siis mul oli elus ainult üks unistus…

    Minu unistus 6 aastat tagasi:

    Ma olen töötanud ja töötanud. Andnud ära oma tervise ja mis kõige valusam – uskunud inimestesse ja nende headusesse.

    Tulemus:

    Tulemus ei ole veel kõige hullem. Täna on veel kodu olemas, homme võib olla enam ei ole.

     

  • Uncategorized

    Kuidas 305 euroga ära elada?

    Selline küsimus on mind vaevanud viimased pool aastat. Probleem ei ole selles, et ma tööl ei käiks. Ikka käin, kuigi ma õpin täiskohal ülikoolis ja osalise töövõimega poleks põhjust hetkel tööl käia. Läksin, sest tahtsin enda majandusliku olukorda parandada. Minu tegelik sissetulek küündib praegu üle 800 euro aga kätte saan meile Henryga kahepeale elamiseks ainult 305 eurot. Ülejäänud võetakse ära, et anda see tütre isale. Olukord on absurdselt tobe. Nii juhtub kui üks lapsevanem soovib kogu ülalpidamist enda arvele ja see ei loe, et sa tegelikult lapse kasvatamises ja ülalpidamises osaled. Meil on kirjas (seaduses), et vanemad on võrdsed, kuid laiemalt on seadus lahti võtmata, et mis jääb eraldi elava vanema rolliks tegelikult. Peale raha maksmise muud võimalust kohtus tegelikult ei anta. Vähemalt meil ei lastud kompromissi lõpuni teha.

    Mu lapse isa advokaat on päris huvitaval seisukohal. Ta loetles üles kõik korrad kui olen lapse isale arvele raha kandnud ja kõik korrad kui laps oli kaks nädalat minuga veetnud ning kinnitab siis veendunult, et ma ei ole oma lapse ülalpidamises osalenud. Eeee…misasja? Kuidas ma ei osale kui olen valmis iga kuu kaks nädalat lapse enda juurde võtma ning sealhulgas katma ka tema seotud kulutused?

    Nüüd ma olen siis võlgu ikkagi, sest raha ei lähe lapse isa arvele, järelikult ülalpidamises ka ei osale. Ja mina väidan, et osalen ja käime kohtus…ainult sellepärast, et ma pole enda osa ülalpidamisest lapse isa arvele kandnud, vaid kasutanud seda ise lapse ülalpidmiseks mõeldud kuludeks. Huviringid, riided, toit jms. Minu kulud on täpselt samasugused nagu temal on…Kuidas olen mina vanemana järsku kuidagi teistmoodi kui laps elab teise vanemaga, et mind tuleb liistule võtta ja halvasti kohelda?

    Seaduse järgi elatisvõlgnevusega tohib kätte jääda 250 eurot sissetulekut ning siis on toetused ja muu selline raha, mida EI TOHI sissetulekuks lugeda. Seetõttu on mul näiteks peretoetus 55 eurot, mis nad on arvestanud kasutuslimiidi hulka. Ma saan töövõimetoetust, mis käib peretoetusega sama paragrahvi alla. Ometi võtab kohtutäitur igakuiselt mu toetuse ära või sellest osa sissetulekust, mis peab kätte jääma.

    Õnneks ma saan hakkama, igakuised kulutused on väga madalad aga ma mõtlen, et kuidas teised hakkama saavad? See olukord pole päris nii, et ei maksa ja siis jääd elatisvõlglaseks. Piisab sellest kui teine pool ei ole rahul saadud elatise summaga ja annab asja kohtusse. Piisab ka sellest kui teine poole teeb kohtutäiturile avalduse, et ei ole sa maksnud. Ja sind koheldakse kui kurjategijat, ometi pole sa midagi teinudki!! Muide kohtutäiturile ei piisa sellest, et saadad kinnituse sellest, et oled tasunud.  Selleks tuleb kohtusse minna, et tõestada ja muidugi tuleb enne maksta 300 eurot riigilõivu, et sinu ülalpidamist tõendav materjal menetlusse võetakse.  Varsti möödud terve aasta sellest kui olen püüdnud enda osalust tõestada. Mu lähedased võivad kõik kinnitada, et ma tahan oma lapse elus osaleda võimalikult palju nii kasvatamises kui ka ülalpidamises. Täitsa vabatahtlikult!! Samas nad näevad, et mu pingutused ei kanna vilja ja isegi soovitavadki lihtsalt lapse isale elatist maksta ning unustada, et olen ema veel ühele lapsele. Ma tahan siiski kasvatamises ja ülalpidamises osaleda, ise maksta tema kulude eest ja võrdse vanemana peaks mul selleks täielik õigus olema. Noh, ei ole. Huvitav kas mul on õigus esitada kahjunõue, et ma ei saa võrdse vanemana lapse elus vabatahtlikult osaleda vastavalt oma võimelete ning arvestades lapse tegelike kulusid? Laps elas minuga kolm aastat, kuidas ma üleöö järsku ei teadnud, mis kulud tal on? Kuidas minuga koos elavale lapsele kulub kaks korda vähem kui eraldi elavale lapsele?

    Käisin Tallinna Linnavalitsuses, sest 305 euroga on ilmselge, et see ei sisalda Henry ülalpidamist ja kohaliku omavalitsuse asi on siinkohal tuge pakkuda. Ainult minu 250 ja peretoetus 55 eurot. Räägin seal oma loo ära ja nemad vahivad mind täiega imelikult. Nemad ei teagi, et kohtutäiturid niimoodi raha ära võtab, et koos elava lapse ülalpidamisega ei arvestata. Kontrollisid igalt poolt oma registritest järgi ja ongi tõsi. Minu keskmine sissetulek on umbes 320 eurot, kuigi reaalselt oleks see üle 800 euro (töö, õppetoetus, töövõimetoetus jms) Nad ei teadnud, mida minuga peale hakata ja mina oskasin ka ainult käsi laiutada, et nagu teen ja töötan aga vot ise ei saa sentigi, lastest rääkimata. Oleks siis, et tahaks selle niisama ära kulutada. Ei, ma tahaks ikka lastele riideid ja süüa osta ja arveid maksta ja ammusest ajast jäänud võlgu maksta aga ma ei saa midagi teha.

    Kusjuures oleks siis, et äravõetud summast elatisvõlg väheneks või midagi. Ei, igakuiselt küsivad sama suurt summat edasi. Samas kui 305 kätte jäetakse, siis sellest ei saa kahte last üleval pidada. Vähemalt mitte selles summas, mida riik lapsevanematelt ootab. Kuidas saab üldse seaduses olla, et elatisvõlgnevusega teiste ülalpeetavatega ei arvestata kui need on alaealised lapsed?? Kas meie riigis mitte lapsed esikohal olema ei peaks või ühed lapsed on olulisemad kui teised?

    Igatahes on see asi mind päris pikalt vaevanud ja iga asjaliku tuttavaga sellest vestelnud. Püüdnud ka mingit asjaliku lahendust leida aga seni on ainsaks võimaluseks jäänud piisavalt suur lotovõit, et kogu summa ära maksta ja seda isegi siis kui ma reaalselt võlgu ei ole. Tegelikult paneb küsima, et kui palju meil on tegelikult elatisvõlglasi, kes tegelikult võlgu ei ole aga nad peavad summa ikka ära maksma?

    Kusjuures ma polegi muud tahtnud kui oma lapsi vastavalt enda sissetulekule ise üleval pidada ja võimaldada oma lastele nende mõlema vanema osalust aga tänu elatisega seonduvale on see olukorra viinud laste seisukohast hoopis täbaraks. Meie Henryga oleme majanduslikult halvas seisus (selles osas, et ei saa võlgnevusi tasuda), mina ja tütar saame järjest harvem kohtuda (pole raha selleks)…See vist ongi see ettekujutus laste heaolust, kus lastel on ainult ühe vanema osalus, sest teine on majanduslikult lihtsalt põhja lastud?

    Ideid, kuidas sellises olukorras käituma peaks? Usun, et on väga paljusid, kes on minuga sarnases olukorras ja ei oska minumoodi suurt midagi teha. Mina olen praegu lihtsalt olukorraga leppinud, kuigi palgapäeval on mu meel üsna nüri küll kui vaatan, kuidas see lihtsalt kellegi teise arvele läheb. Võtan oma viimased terviseriismed ja lähen rügan edasi samamoodi. Õnneks, õnneks, on mul töö, mis mulle meeldib 🙂

    Täitemenetluse seadustik paragrahvid 131 ja 132