• Uncategorized

    Meediastaar

    Ausalt ei oska kohe midagi tarka pealkirjaks panna. Samas meie MTÜ Lapsele Vanemad tegeleb hoogsalt organisatsiooni kasvamisega ja seekord kutsuti mind enda kogemust jagama Pealtnägija saatesse. (Ma kuulen, kuidas mõned mu sõbrad hüüavad jess, lõpuks ometi! Nad on mulle juba viimased paar aastat rääkinud, et mina ja räägi ja loodetavasti inimestel tuleb natukene mõistus koju.) Rääkides siis teemadel, kus süsteem ei arvesta konkreetse olukorraga ja püüab kõik suruda ühte traditsiooniliste soorollide karpi. Lood, kus süsteem (lastekaitse, psühholoogid, kohus) lastele/vanematele liiga teinud või ei ole riiklikult nende valikuid toetanud. Seda jagatud vanemlust siis. Ning samas ka positiivseid lugusid, kus vanemad on hoolivalt ja sõbralikult oma lapse otsese hooldamise jaganud (nö jagatud vanemlus). Kas ma siis olen nõus lühidalt jagama oma lugu juhul kui see võiks kuidagi haakuda teemaga? Mis mul selle vastu ikka olla saab, eriti kui see tulevikus tagab lastele mõlema vanema osaluse (või vähemalt riiklikul tasandil toetatakse mõlema vanema osalust kasvatamisel) ja ühte vanemat ei kasutata rahakotina ära.

    Samas on selle juures üks väga keeruline koht. Ma ei oska lühidalt rääkida!! Mul on Roaldi nädala saates olemisega juba üsna halb kogemus. Muidu oli tore ja asi ei kukkunud kõige halvemini välja aga pole kerge panna teatud minutitest saadet kokku. Väga palju olulist jääb välja. Kõige suuremaks probleemiks oli see, et minu laused olid liiga pikad ja mitmes kohas oli Henry minu mikrofonile liiga lähedal. Kes sellist müra ikka kuulda tahab? Saade läks eetrise samal ajal kui sundtäitmine sisse anti, seega praegune olukord on teine. Tookord keskenduti rahale hästi palju ja ikka sellele kui suur sinu võlg on. Vähem aga sellele, et vanemad peaks ühiselt lapsi kasvatama. Ühe vanema käest mingi summa sisse nõudmine ei ole ei ole lapse kasvatamisega ja ülalpidamisega mingit seost. Praegune olukord on selline, kus suuremas osas lahku läinud vanemate puhul, üks jääb võlglaseks. Oled sa rikas või vaene…Rikastel on asi veel hullem, pannake kohe meediasse kui mingi kurjategija. Kohe kui lahkuminek toimub, kohe peab olema suurepärane elatise maksja, isegi kui summa ei ole paika pandud. Eraldi elaval vanemal hoitakse nagu kullipilguga silm peal ja rahaasjades aetakse näpuga järge. Iga sent loetakse üle.

    Keegi ilusalongis töötav küünemeister rääkis, kuidas neil käivad toredad kliendid, kes häbenemata räägivad, kuidas nad muidu endale salongis käimist võimaldada ei saaks kui elatist ei saaks ja samal ajal veel räägivad õelusega, et kuidas ikka saaks oma eksilt veel rohkem raha nõuda. Internet on selliseid kohti täis, kus küsitakse mooduseid, kuidas rohkem raha saada. Süsteem on mäda ja tuleks ümber teha kulupõhiseks ja vastavalt tarbija keskmise hinna järgi (toidukulu, elektrikulu, riided). Veel parem on kui lapse kulu on vanemate vahel pooleks tehtud, et eraldi elav vanem ei maksa raha vanemale, vaid maksab osa lapsega seotud arvest. Miks ei võiks maksta poole huviringist või lasteaiast , ise riideid osta või kui teisel poolel söögiraha napib, siis koos poodi minna, et toiduvarusid täiendada? See on see, mida lapsevanemad peavad tegema.

    Selle pealkirjaga jäi silma, et Õhtuleht saadab küsimusi blogijatele ning Jane jagas enda esimest blogipostitust. Sellega meenus, et minu esimene blogipostitust oli iGooglest. Blogimaastikuga puutusin kokku enda infokeskkonna eriala õppides ja ega praegusel digihumanitaaria erialal on see teema jätkuvalt päevakohal. Järgneb väga igav lõik mu esimesest postitusest:

    Kasutajatel, kellel on olemas google’i kasutajatunnus, on kindlasti mugav kasutada veebipõhise vookoguna iGoogle’t, sest kõik ülejäänud Google’i teenused on vookoguga integreeritud. Kasutades e-posti teenust Gmail, on kasutaja kirjad vaikimisi vookogus olemas. Või kui kasutaja kasutab sotsiaalset suhtluskeskkonda Orkut, avalduvad tema kontaktide sünnipäevad automaatselt iGoogle avalehel. Lisanduvad vidinad, mida kasutaja ise lisab endale ja mis sarnanevad eelpool mainitud vookogude Netvibes ja Pageflakes võimalustega.
    Kuid kui Netvibes ja Pageflakes pakuvad võimalust jagada nii ühte-mitut vidinat kui ka tervet lehte, siis iGoogle laseb jagada vaid üksikuid vidinaid ja sedagi mitte anonüümsetele kasutajatele. iGoogle toetab sõprade vahelist jagamist, Netvibes ja Pageflakes aga kogu maailmale jagamist. (Thursday, December 2, 2010)

    Muudel teemadel hakkasin kirjutama Õhtulehele. Võtsin huvipärast esimese postituse (teisi ei julgenud) lahti, et mida ma õige kirjutasin aga tundub, et minu arusaamine pole ikka muutunud. Vähemalt selles osas, et isegi lahku minnes peavad lapsele mõlemad vanemad alles jääma (mulle tundub, et olen seda selles postituses nagu papagoi korrutanud). Ja see, miks ma kirjutan samuti muutunud ei ole, sest sümbioos lapsed, vanemad, lahkumine, jagatud vanemlus jne saaks toimida palju paremini. Me ei peaks üksikvanemlust häbiposti panema, vaid sellega tegelema. Looma kõigi inimeste jaoks parema ühiskonna.

    Ainult mina enda kohta ei kasuta enam väljendit üksikvanem. Pärast Pere ja Kodus ilmunud artiklit enam mitte. Mind on siiani häirima jäänud küsimus – kui üksik on üksikvanem, või midagi sellist. Samahästi võiks küsida, kui üksik on vallaline inimene. Hetkel ei mäletagi, mida selle kohta sinna kirjutasin. Varsti saab igatahes kuus aastat täis kui olen üksinda olnud. Mõned korrad kohtamas käinud või nii aga mingit tõsisemat suhet pole olnud. Aga selle kuue aasta jooskul on mul esimene kord, kus mul pole ühtegi eesmärki enam. Praegused olen kõik saavutanud või tegelen selle saavutamisega. Töö, haridus, lapsed. Mul on tunne nagu oleks viimase kuue aastaga elanud ära selle elu, mille jaoks mõnel kulub pool elu. Mõned on juba küsinud, et mida ma edasi tegema hakkan? Ma ei teagi aga kolmekümneselt pensionile minna on vist vara? Mul pole ühtegi ambitsiooni tulevikuks, mitte et motivatsioonist oleks puudust aga mul on tunne, et kui kõik see siin nüüd otsa saab, siis tahatn lihtsalt mingi hall hiir olla ja prillid ninal raamatuid lugeda.

  • Uncategorized

    Hello world!

    Welcome to WordPress. Start writing! Tundub, et WordPress on väga julgustav. Hakka aga jälle kirjutama, mis seal ikka. Kuigi ühte sissejuhatavat postitust on väga raske kirjutada. Millest küll alustada?

    Nimetus Riisitera on minu kohta kõige tabavam iseloomustus, sest olen lühike, nahavärvuse poolest valge ja tegelen hiina keelega. Õpin, töötan, käin trennis ja loen raamatuid. Sellised on vist teisigi, kellel on töö, trenn ja mõni hobi varnast võtta. Olen ema, lähenen kolmekümnele ja elame kolmekesi (mina, varsti viiene Henry ja koer Täpi) Tallinnas. Minu tütar elab oma isaga (ja tema elukaasalsega) Pärnus.

    Blogimist olen korduvalt proovinud ja katsetanud. Pärast Henry sündi tahtsin jagada seda, et elu ei jää seisma kui oled lastega üksinda jäänud. Noh tegelikult lapsel on kaks vanemad, mina ei olnud enam suhtes ja seetõttu üksi. Sellepärast ei meeldi mulle kasutada ka väljendit üksikvanem, sest üksikvanem saad olla ainult siis kui tõesti lapsel pole teist vanemat võtta. Emana on olnud mul kõik samad rõõmud ja mured, mis kõigil teistel emadel. Unetud ööd, haigusperioodid, tööturule naasemine, eelarved jne. Muidugi kaasvnevad ka muud teemad nagu kelle juures peaks laps elama kui vanemad koos ei ela, elatis, külastamised jms.

    Muidugi on raske täpset joont tõmmata aga pooldan jagatud vanemlust (shared pareting), mistõttu ei vaata hästi kohtus elatise nõudmisele (sellepärast olen ka öelnud, et ei nõua elatist, kuigi see ei tähenda, et laps jääks ülalpidamisest ilma). Ehk siis ühe vanema soov kogu ülalpidamine ja kasvatamine enda õlule võtta erinevate sundmeetoditega ei ole õige ja mida praegune süsteem väga soosib. Mina pole tahtnud üksinda vanem (üksikvanem) olla ja seega pole ma ka nõudnud kogu vastutust endale kui lapsel on teine vanem, kes saaks osaleda (pole vangis ega muude pahupoolte peal väljas). Öeldakse ju, et koos on kergem ja laste puhul jäävad mõlemad vanemad alles, see suhe peab edasi toimima. Suhtlemine kui kaks lapsevanemat. Sellisel moel saab ka eraldi elav vanem lapse jaoks rohkem olemas olla ja mitte ainult rahakotina. Vaid nii nagu meie seadus tegelikult ette näeb vrdselt osaleda kasvatamises ja ülalpidamises (jessas me ei pea sunniviisiliselt teiselt raha ära võtma selleks!!) Nende teemadega tegeleme Lapsele Vanemad MTÜs, kus jagatud vanemlus on olulisel kohal just lapse huvisid silmas pidades.

    Sageli rõhutatakse, et üksikvanemate lastest kasvavad üles pätid ja kaabakad ning see on tõsi (osaliselt), kuid kehtib ainult nendes peredes, kus mõlemad vanemad mingil põhjusel osaleda ei saa või seda lausa keelatakse. Kui pärast lahutust (suhte purunemist) üks vanem lapse elus osaleda ei saa, siis tuleb sellega tegeleda!! On raske oma südamevalu kõrvale lükata ja asja kaine pilguga vaadata ning lapse huvid esikohale seada. Kohtus elatise nõudmine ei ole lapse huvide esikohale seadmine, vaid kergema tee valimine, et toit oleks laual ja rahamured lahendatud. Samas on see ka üks raske koorem, mida üksi kanda. Kaks vanemat, kes lapsele toidu lauale paneksid ja oma vanemlike kohustusi ka edaspidi jagaks, teeks hoopis lapsele elu paremaks. Enda kogemusest võin öelda, et see tegelikult toimi väga hästi, sest laste osas suhtlemine läheb hästi ja mul pole selles osas midagi ette heita aga kuna seadus jäta lapsega koos elavale liiga palju võimalusi eraldi elavat vanemat majanduslikult kahjustada, siis on praegune olukord mädaks kätte ära läinud. Õnneks ma olen teismoodi inimene. Mul pole kombeks inimest ennast ja temaga seotud konflikti ühte patta panna. Mistõttu mul on võimalik inimestega ka siis hästi läbi saada kui on mingi asi, mis lahendamist vajab. (Olen ma ainuke selline veidirik?) Vähemalt Henry puhul on mul hea meel, et mul on tema isa näol natukene emotsionaalset tuge ning kõik probleemid on saanud mõlemale poolele sobiva lahenduse. Tütre isa oli samuti tuge pakkuv, kuigi pärast seda kui laps tema juurde elama läks on ta jäänud väga kaugeks ja  võõraks. Olen kõik võimalikud variandid läbi proovinud, et olukorda lahendada aga vahel on nii, et mida rohkem püüad asja lahendada, teise jaoks see tähendab hoopis midagi muud.

    Võib öelda, et mu elus ongi kaks eesmärki – eneseareng ja see, et mu lapsed kasvaksid üles teadmisega, et neil on kaks armastavat vanemat (ehk neist ei kasvaks pätid ja kaabakad). Viimased aastad blogimisega tegeledes olen aru saanud, et inimesena ma ei ole muutunud, ainult mõnes olukorras käituksin teistmoodi. Ikka positiivne ja uudishimulik, kes ei ütle ei kui tekib võimalus midagi uut ja huvitavat õppida. Muidugi ei tule elus kõik kergelt kätte. Mina olen näiteks tervisega kimpus olnud ja see on seadnud teatud piirid. Puudulikud rauavarud organismis (ei, neid ei saa toiduga kombenseerida, vaid organismi enda defekt), sagedased migreenihood ja igapäevased peavalud (jah, iga päev hommikust õhtuni peavalu), lihasvalud, liigesevalud. Et kui tavaline inimene on niisamaga igapäevase stressiga hädas, tööd on palju ja koguaeg on kiire, siis mida see tervisega kimpus inimene tegema peaks 😀

    Be silly.

    Be fun.

    Be different.

    Be crazy.

    Be you, because life is too short to be anything but happy.