• Uncategorized

    Kleididraama

    Olin teele oma tütre lasteaia lõpetamisele ja mulle meenusid mõned isiklikud kogemused seoses kleitidega. Tol hetkel oli mul seljas sinine kleit, millega olin just mõni aeg tagasi väljas käinud. See kleit ei olnud minu oma. Nii ma jõudsingi mõelda, et mul polegi endal mitte ühtegi isikliku kleiti olnud. Ja siiani olen ühte olulist elusündmust meenutades solvunud ja kurb. Seljas olnud sinise klieidiga juhtus selline lugu, et meil olid just Gordoni Perekooli loengud, kus rääkisime oma unistustest. Millegipärast oli minu unistuseks sinine kleit ja nii juhtus, et üks loengukaaslastest ütles, et tal kodus mitmeid kleite ja üks isegi sinine. Nii me siis tema juures maandusime ja saingi endale sinise kleidi.

    Mul on olnud kaks sellist olulist sündmust, kus mul oleks kleiti vaja olnud. Ja tegelikult enamusel on need –  põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamine. Kui ma põhikooli lõpetasin, siis maal kasvanuna ma tegelikult ei teadnud kui suurt ja olulist asja võiks endast põhikooli lõpetamine kujutada. Kuulsin, et keegi oli endale lasnud õmbleja juures riietus õmmelda. Samas mulle meeldis väga see valge kleit, millega ma lõpetasin. Kleit oli tegelikult ema oma nagu ka selle juurde käivad kingad. Aga ma olin alati tahtnud neid kanda, siis väga ei huvitanud, et pole omad. Teate küll, kuidas väikesed tüdrukud ema kapis ilusaid suuri kleite vaatavad ja mõtlevad ennast lausa printsessideks.

    Gümnaasiumit lõpetades aga ma tahtsin olla see printsess, kes kannab täiesti uut kleiti. Sellist, mida  saab valida poest. Pärast seda kui ma olin põhikooli lõpetanud, lõpetas ka minu õde, kes sai põhikooli lõpetades täiesti uue kleidi ja mulle ie mahtunud pähe, et kui tema on saanud uue kleidi, miks mitte siis seekord mina ka. Tegelikult ma ei saanud uut kleidi, saingi selle sama kleidi, mida õde oli oma põhikooli lõpetamisel kandnud. Ma olin nii pettunud, et nutsin kodus peegli ees kui soengut pähe tehti. Ja tänase päevani mulle ei lähe ükski põhjendus korda, isegi kui see on täiskasvanud inimesele täiesti arusaadav. Pole võimalik alati uusi riided osta. Minu jaoks oli oluline, et saan minna koos oma emaga endale gümnaasiumi lõpetamiseks kleiti ostma, mis on ühest küljest nagu kvaliteetaeg ema ja tütrega kui ka tunnustus selle eest, et ma olen tubli olnud.

    Kuigi kleit on materiaalne asi nagu raha, siis mõnikord on muud asjad palju olulisemad. Ühes olukorras sulle sobib kasutatud kleit, sest sellega kaasnev emotisonaalne väärtus ja eesmärk saab täidetud. Kuigi põhikooli lõpetades või gümnaasiumi lõpetades oled nagu natukene täiskasvanuks saanud aga ikkagi on selliseid väikeseid tobedaid laste soove. Kes välja loeb, siis mõlemas oli tegelikult oluliseks faktoriks ema, mitte kleit. Ema kleit, emaga ajaveetmine jne.

    Alustasin oma postitust sinise kleidiga, sest tegelikult tol hetkel ma mõtlesin sellele, et kas ma olen piisavalt kena oma lapse jaoks. Olin just eelmisel päeval näinud ühe teise ema ilusat kleiti. Nagu milline ema ei tahaks oma lapse olulisel päeval tema jaoks piisavalt ilus välja näha. Oma väikese kasvu ja peene piha tõttu on mul keerline normaalset kleiti leida. Kõik läks muidugi hästi. Juhtus see, mis alati. Preili istus koos teiste lõpetajatega ja otsis koguaeg minu pilku, et siis üksteisele lehvitada.

    Kogu teema lõpetuseks mõtlesin jälle elatisest, kus me kogu lapse ülalpidamiseks anname kasvõi väevõimuga ühele vanemale. Ka minu lapse lõpetamine ei möödunud pisarateta, sest mida rohkem on aeg edasi läinud, seda vähem on mul võimalik temaga aega veeta ja seega ei tahtnud ta kuidagi, et ma pean ära minema või, et ta minuga Tallinnasse kaasa ei saaks. Ma üldiselt ei ole selline, kes riiki süüdistaks aga vot sel hetkel olin ma nii kurb aga ka kuradi vihane. Ma ei näe, et praegu minu ja minu tütre osas oleks meie heaolu tagatud. Iga olukord on erinev aga olen kindel, et kui meie puhul otsustataks, et keegi kellelegi midagi maksma ei pea, siis lapsel oleks ikka olemas ja palju rohkem. Ta ei peaks oma lõpetamisel nutma ja ta oleks saanud ka oma emaga koos kleiti ostma minna.