• Uncategorized

    Sina pole migreen (või mõni teine silt)

    Olen aastaid kannatanud migreeni käes. Alguses esines neid harva, hiljem krooniliselt ja ühel hetkel käisin ringi igapäevase migreenivaluga. Alguses kui migreene harvem esines (ja olid see juures kohutavad!) ütlesin endale, et mu pea ei valuta, mul ei ole stressi ja ignoreerisin fakti, et ma olen haige. Kõik teised ütlesid ka, et ma ei näe haige välja ja tegin soovitatud asju – hingasin sügavalt sisse ja välja, jõin rohkem vett, püüdsin ennast rutiini suruda, tervislik toitumine, mis kõik ei ole halvad asjad aga neid võib ka valesti teha. Migreeni ei tohi ignoreerida ja see on neuroloogiline haigus, millel puudub ravi. Migreeni saab ennetada ja on migreenitüüpe, mis tõesti lõpuks ära kaovad, näiteks vanemaks saades või mõne organismisisese muutuse tagajärjel. Veab teil! (Ja sellistel palun mitte minu poole pöörduda öeldes, et ma oskan su migreeni välja ravida…).

    Kui ma siis lõpuks ikkagi uuringutel käima hakkasin, migreenide kohta lugema ja uurima hakkasin, siis mul oleks korraga nagu hapniku puudus tekkinud, sest migreenihood olid nii sagedased ega andnud mulle vahepeal aega isegi toibuda ja ma olin sellest koguaeg ümbritsetud, nagu vati sees. Kui oled lõpuks asjatult valuvaigisteid sissesöönud ja ainsaks tulemuseks on maoprobleemid ning mitte vähem valu, siis paneb mõtlema küll. Ühel hetkel hakkad kõike kartma ja inimese keha on selline tore masin. Ta jätab meelde olukorrad, kus sa hirmu tunned ja iga kord hakkab saatma aju su kehale häiresignaale, et oled ohus. Ja üsna raske on aju ümber programmeerida, et ta iga väikest asja su elus ohuna ei võtaks. Lõpuks jääb mulje nagu sa ei suudaks enam oma keha kontrollida ja jääb mulje nagu oled omas kehas vangis.

    Migreenikud on näiteks tundlikud valguse ja müra suhtes. Ometi valguse ja müra osas on kõik korras kui migreeni parajasti ei ole. Aga migreen tuleb automaatselt kui aju need osad, mida kontrollida ei saa saadavad organimis teate, et oled ereda valguse käes ja see on ohtlik. Mälu on migreenihooajal saanud uusi teateid, et millises koguses valgus on hea ja selle endale salvestanud. Igas teises olukorras tõstab stressitaset ja annab märku, et oled ohus. Sama kehtib ka näiteks hirmude puhul. Kardad koera, aju jätab meelde (see osa mida sina ise ei kontolli) ja kui järgmine kord kui koera näed siis su keha reageerib nii nagu sa kardad koeri ja sina siis kardadki. Ja ühel hetkel saab sellest sinu elu kontrolliv faktor. Aga püüa siis jälile saada, et tegelikult sina ise ei karda midagi, vaid su aju mängib sulle vingerpussi ja püüab selgeks teha, et oled ohus.

    Ühel hetkel sa sööd, magada ja hingad ümbritsetud migreenist (oma hirmust, või sildist mille oled endale külge pannud). Sellest saab su elu keskpunkt, mille järgi elada. Samal ajal püüad koguaeg leida mingit ravi. Püüad leida inimesi, kes sind aitaks või kellega ennast samastada. Koos on kergem. Aga see ei ole elu!

    WHAT YOU THINK, YOU BECOME. WHAT YOU FEEL, YOU ATTRACT. WHAT YOU IMAGINE YOU CREATE.

    BUDDHA.

    Sellest hetkest kui hakata ennast idenifitserima kui see haigus, siis seda sa oledki ja nii saab aju sind koguaeg ära petta. Tõstab stressi (peamine peavalude ja migreeni põhjus). Oledki koguaeg nõiaringis ja ilma väljapääsuta. Ja kui aus olla, kedagi ei huvita, sest teised inimesed ei taha maailmanabaks sinu migreeni. Mõned nõuanded (ja need kehtivad ka mõnes muus olukorras, näiteks siis kui ma üksikvanemaks jäin), mis alati aitavad, ka muudes olukordades:

    1. Vali oma seltskonda. Õigemini ära ümbritse ennast inimestega, kes toovad su ellu negatiivsust. Mulle piisab migreenist, mis mu päevi rikub. Mul on viis inimest, kes nö tuge pakuvad ilma, et nad seda ise teaksid. Kui migreenid on sagedasemad, siis lähen mõneks päevaks ema või isa juurde. Pereliikmete lähedal olemine tõstab õnnehormooni. Lisaks on mul mu noorim õde, Mann ja üks parim sõber, kellega suhtlen peamiselt sotsiaalmeedia vahendusel, kuid ta on alati olemas! Ma olen avastanud, et nende inimestega koos olles, suheldus jne enesetunne paraneb ja seda isegi siis kui ma nende inimestega parajasti kõige paremini läbi ei saa. Ma ei pea ütlema, et mul on migreen ja ootama, et nad minu jaoks olemas oleks. Kuuenda asjana peaksin raamatuid mainima, sest ükskõik kui tugev on minu migreen, siis raamatuid saan lugeja ja see toimib peaaegu, et samamoodi. Ja võib olla sellepärast olen võimeline ka oma tööd tööjuures tegema.
    2. Mis olid sinu unistused enne migreene? Mida sulle teha meeldis? (Kunagi küsis seda üks minu tuttav kui üksinda lastega jäin) Emaks saades inimesed püüavad igast küljest selgeks teha, et sinu huvid on teisejärgulised. Noh, tegelikult ei ole. Hea ema seab enda tervise esikohale, et suuta olla laste jaoks olemas. Mu lapsed küll ei salli kui ma olen stressis ja ärritunud ning pole võtnud endale aega iseenda jaoks. Piisab kasvõi ühest väikesest hobis. Hea kui selline, mis võimaldaks kodust välja saada. Unistusena võiksin välja tuua ülikoolis käimise ja hobina käin korra nädalas Zumbat tantsimas. Püüan ka alati igas päevas natuke aega võtta, et raamatuid lugeda.
    3. Sinu häälel on tohutu jõud. Ma püüan vältida endale sildi kleepimist, eriti sotsiaalmeedias, sest sellisena hakkavad sind teised nägema ja sellisena näed sa iseennast. Võrdlusena chronic migraine sufferer vs healing from chronic migraine.

    Samad nõuanded on olulised igas olukorras, kus kiputakse endale mingi silt külge kleepima ja selle järgi elama. Ma olen mõned korrad ise samasse ämbrisse asutunud aga siis ma tulen selle juurde jälle tagasi, mis on tegelikult oluline. Lähen täidan oma seltskonnas oma rõõmupatareid, tegelen oma hobiga ja mõtlen mis silte ma endale külge kleebin ning püüan oma siltidest vabaneda.