• Uncategorized

    Meediastaar

    Ausalt ei oska kohe midagi tarka pealkirjaks panna. Samas meie MTÜ Lapsele Vanemad tegeleb hoogsalt organisatsiooni kasvamisega ja seekord kutsuti mind enda kogemust jagama Pealtnägija saatesse. (Ma kuulen, kuidas mõned mu sõbrad hüüavad jess, lõpuks ometi! Nad on mulle juba viimased paar aastat rääkinud, et mina ja räägi ja loodetavasti inimestel tuleb natukene mõistus koju.) Rääkides siis teemadel, kus süsteem ei arvesta konkreetse olukorraga ja püüab kõik suruda ühte traditsiooniliste soorollide karpi. Lood, kus süsteem (lastekaitse, psühholoogid, kohus) lastele/vanematele liiga teinud või ei ole riiklikult nende valikuid toetanud. Seda jagatud vanemlust siis. Ning samas ka positiivseid lugusid, kus vanemad on hoolivalt ja sõbralikult oma lapse otsese hooldamise jaganud (nö jagatud vanemlus). Kas ma siis olen nõus lühidalt jagama oma lugu juhul kui see võiks kuidagi haakuda teemaga? Mis mul selle vastu ikka olla saab, eriti kui see tulevikus tagab lastele mõlema vanema osaluse (või vähemalt riiklikul tasandil toetatakse mõlema vanema osalust kasvatamisel) ja ühte vanemat ei kasutata rahakotina ära.

    Samas on selle juures üks väga keeruline koht. Ma ei oska lühidalt rääkida!! Mul on Roaldi nädala saates olemisega juba üsna halb kogemus. Muidu oli tore ja asi ei kukkunud kõige halvemini välja aga pole kerge panna teatud minutitest saadet kokku. Väga palju olulist jääb välja. Kõige suuremaks probleemiks oli see, et minu laused olid liiga pikad ja mitmes kohas oli Henry minu mikrofonile liiga lähedal. Kes sellist müra ikka kuulda tahab? Saade läks eetrise samal ajal kui sundtäitmine sisse anti, seega praegune olukord on teine. Tookord keskenduti rahale hästi palju ja ikka sellele kui suur sinu võlg on. Vähem aga sellele, et vanemad peaks ühiselt lapsi kasvatama. Ühe vanema käest mingi summa sisse nõudmine ei ole ei ole lapse kasvatamisega ja ülalpidamisega mingit seost. Praegune olukord on selline, kus suuremas osas lahku läinud vanemate puhul, üks jääb võlglaseks. Oled sa rikas või vaene…Rikastel on asi veel hullem, pannake kohe meediasse kui mingi kurjategija. Kohe kui lahkuminek toimub, kohe peab olema suurepärane elatise maksja, isegi kui summa ei ole paika pandud. Eraldi elaval vanemal hoitakse nagu kullipilguga silm peal ja rahaasjades aetakse näpuga järge. Iga sent loetakse üle.

    Keegi ilusalongis töötav küünemeister rääkis, kuidas neil käivad toredad kliendid, kes häbenemata räägivad, kuidas nad muidu endale salongis käimist võimaldada ei saaks kui elatist ei saaks ja samal ajal veel räägivad õelusega, et kuidas ikka saaks oma eksilt veel rohkem raha nõuda. Internet on selliseid kohti täis, kus küsitakse mooduseid, kuidas rohkem raha saada. Süsteem on mäda ja tuleks ümber teha kulupõhiseks ja vastavalt tarbija keskmise hinna järgi (toidukulu, elektrikulu, riided). Veel parem on kui lapse kulu on vanemate vahel pooleks tehtud, et eraldi elav vanem ei maksa raha vanemale, vaid maksab osa lapsega seotud arvest. Miks ei võiks maksta poole huviringist või lasteaiast , ise riideid osta või kui teisel poolel söögiraha napib, siis koos poodi minna, et toiduvarusid täiendada? See on see, mida lapsevanemad peavad tegema.

    Selle pealkirjaga jäi silma, et Õhtuleht saadab küsimusi blogijatele ning Jane jagas enda esimest blogipostitust. Sellega meenus, et minu esimene blogipostitust oli iGooglest. Blogimaastikuga puutusin kokku enda infokeskkonna eriala õppides ja ega praegusel digihumanitaaria erialal on see teema jätkuvalt päevakohal. Järgneb väga igav lõik mu esimesest postitusest:

    Kasutajatel, kellel on olemas google’i kasutajatunnus, on kindlasti mugav kasutada veebipõhise vookoguna iGoogle’t, sest kõik ülejäänud Google’i teenused on vookoguga integreeritud. Kasutades e-posti teenust Gmail, on kasutaja kirjad vaikimisi vookogus olemas. Või kui kasutaja kasutab sotsiaalset suhtluskeskkonda Orkut, avalduvad tema kontaktide sünnipäevad automaatselt iGoogle avalehel. Lisanduvad vidinad, mida kasutaja ise lisab endale ja mis sarnanevad eelpool mainitud vookogude Netvibes ja Pageflakes võimalustega.
    Kuid kui Netvibes ja Pageflakes pakuvad võimalust jagada nii ühte-mitut vidinat kui ka tervet lehte, siis iGoogle laseb jagada vaid üksikuid vidinaid ja sedagi mitte anonüümsetele kasutajatele. iGoogle toetab sõprade vahelist jagamist, Netvibes ja Pageflakes aga kogu maailmale jagamist. (Thursday, December 2, 2010)

    Muudel teemadel hakkasin kirjutama Õhtulehele. Võtsin huvipärast esimese postituse (teisi ei julgenud) lahti, et mida ma õige kirjutasin aga tundub, et minu arusaamine pole ikka muutunud. Vähemalt selles osas, et isegi lahku minnes peavad lapsele mõlemad vanemad alles jääma (mulle tundub, et olen seda selles postituses nagu papagoi korrutanud). Ja see, miks ma kirjutan samuti muutunud ei ole, sest sümbioos lapsed, vanemad, lahkumine, jagatud vanemlus jne saaks toimida palju paremini. Me ei peaks üksikvanemlust häbiposti panema, vaid sellega tegelema. Looma kõigi inimeste jaoks parema ühiskonna.

    Ainult mina enda kohta ei kasuta enam väljendit üksikvanem. Pärast Pere ja Kodus ilmunud artiklit enam mitte. Mind on siiani häirima jäänud küsimus – kui üksik on üksikvanem, või midagi sellist. Samahästi võiks küsida, kui üksik on vallaline inimene. Hetkel ei mäletagi, mida selle kohta sinna kirjutasin. Varsti saab igatahes kuus aastat täis kui olen üksinda olnud. Mõned korrad kohtamas käinud või nii aga mingit tõsisemat suhet pole olnud. Aga selle kuue aasta jooskul on mul esimene kord, kus mul pole ühtegi eesmärki enam. Praegused olen kõik saavutanud või tegelen selle saavutamisega. Töö, haridus, lapsed. Mul on tunne nagu oleks viimase kuue aastaga elanud ära selle elu, mille jaoks mõnel kulub pool elu. Mõned on juba küsinud, et mida ma edasi tegema hakkan? Ma ei teagi aga kolmekümneselt pensionile minna on vist vara? Mul pole ühtegi ambitsiooni tulevikuks, mitte et motivatsioonist oleks puudust aga mul on tunne, et kui kõik see siin nüüd otsa saab, siis tahatn lihtsalt mingi hall hiir olla ja prillid ninal raamatuid lugeda.