• Uncategorized

    Kuidas 305 euroga ära elada?

    Selline küsimus on mind vaevanud viimased pool aastat. Probleem ei ole selles, et ma tööl ei käiks. Ikka käin, kuigi ma õpin täiskohal ülikoolis ja osalise töövõimega poleks põhjust hetkel tööl käia. Läksin, sest tahtsin enda majandusliku olukorda parandada. Minu tegelik sissetulek küündib praegu üle 800 euro aga kätte saan meile Henryga kahepeale elamiseks ainult 305 eurot. Ülejäänud võetakse ära, et anda see tütre isale. Olukord on absurdselt tobe. Nii juhtub kui üks lapsevanem soovib kogu ülalpidamist enda arvele ja see ei loe, et sa tegelikult lapse kasvatamises ja ülalpidamises osaled. Meil on kirjas (seaduses), et vanemad on võrdsed, kuid laiemalt on seadus lahti võtmata, et mis jääb eraldi elava vanema rolliks tegelikult. Peale raha maksmise muud võimalust kohtus tegelikult ei anta. Vähemalt meil ei lastud kompromissi lõpuni teha.

    Mu lapse isa advokaat on päris huvitaval seisukohal. Ta loetles üles kõik korrad kui olen lapse isale arvele raha kandnud ja kõik korrad kui laps oli kaks nädalat minuga veetnud ning kinnitab siis veendunult, et ma ei ole oma lapse ülalpidamises osalenud. Eeee…misasja? Kuidas ma ei osale kui olen valmis iga kuu kaks nädalat lapse enda juurde võtma ning sealhulgas katma ka tema seotud kulutused?

    Nüüd ma olen siis võlgu ikkagi, sest raha ei lähe lapse isa arvele, järelikult ülalpidamises ka ei osale. Ja mina väidan, et osalen ja käime kohtus…ainult sellepärast, et ma pole enda osa ülalpidamisest lapse isa arvele kandnud, vaid kasutanud seda ise lapse ülalpidmiseks mõeldud kuludeks. Huviringid, riided, toit jms. Minu kulud on täpselt samasugused nagu temal on…Kuidas olen mina vanemana järsku kuidagi teistmoodi kui laps elab teise vanemaga, et mind tuleb liistule võtta ja halvasti kohelda?

    Seaduse järgi elatisvõlgnevusega tohib kätte jääda 250 eurot sissetulekut ning siis on toetused ja muu selline raha, mida EI TOHI sissetulekuks lugeda. Seetõttu on mul näiteks peretoetus 55 eurot, mis nad on arvestanud kasutuslimiidi hulka. Ma saan töövõimetoetust, mis käib peretoetusega sama paragrahvi alla. Ometi võtab kohtutäitur igakuiselt mu toetuse ära või sellest osa sissetulekust, mis peab kätte jääma.

    Õnneks ma saan hakkama, igakuised kulutused on väga madalad aga ma mõtlen, et kuidas teised hakkama saavad? See olukord pole päris nii, et ei maksa ja siis jääd elatisvõlglaseks. Piisab sellest kui teine pool ei ole rahul saadud elatise summaga ja annab asja kohtusse. Piisab ka sellest kui teine poole teeb kohtutäiturile avalduse, et ei ole sa maksnud. Ja sind koheldakse kui kurjategijat, ometi pole sa midagi teinudki!! Muide kohtutäiturile ei piisa sellest, et saadad kinnituse sellest, et oled tasunud.  Selleks tuleb kohtusse minna, et tõestada ja muidugi tuleb enne maksta 300 eurot riigilõivu, et sinu ülalpidamist tõendav materjal menetlusse võetakse.  Varsti möödud terve aasta sellest kui olen püüdnud enda osalust tõestada. Mu lähedased võivad kõik kinnitada, et ma tahan oma lapse elus osaleda võimalikult palju nii kasvatamises kui ka ülalpidamises. Täitsa vabatahtlikult!! Samas nad näevad, et mu pingutused ei kanna vilja ja isegi soovitavadki lihtsalt lapse isale elatist maksta ning unustada, et olen ema veel ühele lapsele. Ma tahan siiski kasvatamises ja ülalpidamises osaleda, ise maksta tema kulude eest ja võrdse vanemana peaks mul selleks täielik õigus olema. Noh, ei ole. Huvitav kas mul on õigus esitada kahjunõue, et ma ei saa võrdse vanemana lapse elus vabatahtlikult osaleda vastavalt oma võimelete ning arvestades lapse tegelike kulusid? Laps elas minuga kolm aastat, kuidas ma üleöö järsku ei teadnud, mis kulud tal on? Kuidas minuga koos elavale lapsele kulub kaks korda vähem kui eraldi elavale lapsele?

    Käisin Tallinna Linnavalitsuses, sest 305 euroga on ilmselge, et see ei sisalda Henry ülalpidamist ja kohaliku omavalitsuse asi on siinkohal tuge pakkuda. Ainult minu 250 ja peretoetus 55 eurot. Räägin seal oma loo ära ja nemad vahivad mind täiega imelikult. Nemad ei teagi, et kohtutäiturid niimoodi raha ära võtab, et koos elava lapse ülalpidamisega ei arvestata. Kontrollisid igalt poolt oma registritest järgi ja ongi tõsi. Minu keskmine sissetulek on umbes 320 eurot, kuigi reaalselt oleks see üle 800 euro (töö, õppetoetus, töövõimetoetus jms) Nad ei teadnud, mida minuga peale hakata ja mina oskasin ka ainult käsi laiutada, et nagu teen ja töötan aga vot ise ei saa sentigi, lastest rääkimata. Oleks siis, et tahaks selle niisama ära kulutada. Ei, ma tahaks ikka lastele riideid ja süüa osta ja arveid maksta ja ammusest ajast jäänud võlgu maksta aga ma ei saa midagi teha.

    Kusjuures oleks siis, et äravõetud summast elatisvõlg väheneks või midagi. Ei, igakuiselt küsivad sama suurt summat edasi. Samas kui 305 kätte jäetakse, siis sellest ei saa kahte last üleval pidada. Vähemalt mitte selles summas, mida riik lapsevanematelt ootab. Kuidas saab üldse seaduses olla, et elatisvõlgnevusega teiste ülalpeetavatega ei arvestata kui need on alaealised lapsed?? Kas meie riigis mitte lapsed esikohal olema ei peaks või ühed lapsed on olulisemad kui teised?

    Igatahes on see asi mind päris pikalt vaevanud ja iga asjaliku tuttavaga sellest vestelnud. Püüdnud ka mingit asjaliku lahendust leida aga seni on ainsaks võimaluseks jäänud piisavalt suur lotovõit, et kogu summa ära maksta ja seda isegi siis kui ma reaalselt võlgu ei ole. Tegelikult paneb küsima, et kui palju meil on tegelikult elatisvõlglasi, kes tegelikult võlgu ei ole aga nad peavad summa ikka ära maksma?

    Kusjuures ma polegi muud tahtnud kui oma lapsi vastavalt enda sissetulekule ise üleval pidada ja võimaldada oma lastele nende mõlema vanema osalust aga tänu elatisega seonduvale on see olukorra viinud laste seisukohast hoopis täbaraks. Meie Henryga oleme majanduslikult halvas seisus (selles osas, et ei saa võlgnevusi tasuda), mina ja tütar saame järjest harvem kohtuda (pole raha selleks)…See vist ongi see ettekujutus laste heaolust, kus lastel on ainult ühe vanema osalus, sest teine on majanduslikult lihtsalt põhja lastud?

    Ideid, kuidas sellises olukorras käituma peaks? Usun, et on väga paljusid, kes on minuga sarnases olukorras ja ei oska minumoodi suurt midagi teha. Mina olen praegu lihtsalt olukorraga leppinud, kuigi palgapäeval on mu meel üsna nüri küll kui vaatan, kuidas see lihtsalt kellegi teise arvele läheb. Võtan oma viimased terviseriismed ja lähen rügan edasi samamoodi. Õnneks, õnneks, on mul töö, mis mulle meeldib 🙂

    Täitemenetluse seadustik paragrahvid 131 ja 132