• Uncategorized

    Jalad viige mind koju ehk käisin Õigusbüroos

    Käisin täna Eesti Õigusbüroos vastuvõtul. Mind tohutult närib see, et minule ja minu alaealise lapsele jäetakse elamiseks 305 eurot. Seadusest saab aru, et ametlikust töötasust maksab tööandja aresti ära ning kätte jääb 250 eurot sissetulekut. Minule aga ei jää, sest mul on peretoetus ja töövõimetoetust. Selles osas ma ei saanud ikka targemaks, miks ma oma sissetulekut ei saa kui peretoetust ja töövõimetoetus kuuluvad sama paragrahvi alla ning nendele sissenõuet ei pöörata. Seda tehakse ainult siis kui sundtäitmine muule varale ei vii nõude rahuldamiseni. Vähemalt nii saan mina aru sellest, mis sinna on kirjutatud.

    Esimese asjana teatas jurist, et sellist asja ei tohi olla, et minuga koos elav laps jääb ülalpidamiseta. Otsib mulle siis paberid välja. Näitas mulle ette, et Riigikogus on tsiviilasjas xxxx rõhutanud, et õige ei ole eelistada vanemast lahus elavaid lapsi vanemaga koos elavatele lastele ega rahuldada vanemast lahus elavate laste vajadusi vanemaga koos elavate laste vajaduste arvelt. Vaatan seda lahendit ja ma tean, et ei tohi olla. Ikka öeldakse, et lapsel on isa ka, kes elatist peab maksma ja mina peaksin hoopis suuremat sissetulekut teenima, kuigi suurem sissetulek ei muudaks praegust olukorda (jookseva elatise tõttu). Poisi isaga me käisime ka kohtus ära, et enam ei saaks keegi öelda, et ma ei ole oma lapse eest seisnud. Lahendasime kompromissiga, et mina ei ole järgmine, kes enda lapse ülalpidamise saaks teiste laste arvelt.

    Seletasin, et kohus ei leia seost rahateenimise ja osalise töövõime vahel. Kuigi seaduses vanema töövõime on argument elatise vähendamisel, siis minu puhul seda argumendiks ei loeta. Võtsin perearstiga ühendust, et ta kirjutaks tõendi kohtu jaoks, et jah tema oli see, kes soovitas töölt vabaks võtta ja puhata, et tervis taastuks. Perearst aga ütles, et nemad väljastavad asju ainult kohtu nõudmisel. Surnud ring, sest kohus ise ei nõua kunagi midagi (menetlusosaline peab esitama tõendid) ja ametiasutused ( linnavalitsus, perearst, haigla jne) kinnitavad ühest suust, et kohus peab ise nõudma. Vihaseks ajab. Palun otsustage ära siis kuidas ametlike dokumentide jõudmine menetlusse toimuma peaks!!

    Jurist juhtis ka tähelepanu olulisele asjale aga mida ma siinkohal pean hetkel enda teadma hoidma, sest teine pool käib minu blogi lugemas ja ma ei taha eelist anda kõigi oma teadmiste välja jagamisega. Seega mõne lugeja jaoks võib olla oluline info jääb praegu teadmata aga kui keegi tegeleb ka elatisega ning abi vajab, siis võin aidata. Minuga saa ühendust kontaktide alt.

    Pole väga elatisega seotud uudistega kursis hoidud ennast, kuigi märkasin, et elatisega seotud problemaatika on lõpuks päevakorda võetud. Ma loodan, et väga paljud võtavad sõna sekka ja aitavad kaasa olukorra parandamisele, et tõesti oleks laste heaolu tagatud. Minul on kogemus mõlema poolega. Pean olema nii nõudja kui maksja rollis. Kui endal kogemust ei ole, siis ega täpselt ei teagi, mida tähendab ühes või teises rollis olla. Nõudja rollis on siiski mugavam olla, sest antakse nii vabad käed. Mitte midagi tõendama ei pea.  Mulle muidugi heidetakse ette, et ma pole nõudja rollis olnud, kuid see ei vasta tõele. Olen küll aga ma ei ole selline nõudja, kes teeb seda selliselt, et teisele poolele kahju teha. Lapse ülalpidamine ei ole asi, kus peaks olema võitjad ja kaotajad. Seda võimu ei tohiks kasutada kättemaksuks. On see mõni õige ema üldse või lihtsalt üks rahaahne bitch?

    Mul on kaks last ja mina pean arvestama mõlema heaoluga. Ja ma pean leidma tasakaalu mõlema lapse vahel. Ja seda eriti sellepärast, et lastel ei tekiks tunne nagu ma olen ühe jaoks rohkem olemas. Ühele panustan palju raha ja teisele panustan palju aega? Ja ma ei mõista, miks seaduseosas mind siinkohal kaasa ei aidata, vaid tehakse eraldi elava lapsele suuri eelistusi. Kuigi tema elamistingimused on hetkel palju paremad. Samuti isegi kui on miinimuelatis seaduses kirjas, siis ikkagi ei tohiks minu ja minuga koos elava lapse majanduslik olukord olla ohustatud.

    Pärast tunnist nõustamist olin ma emotsionaalselt nii läbi, et jalutasin tuima näoga bussipeatusesse. Hoidsin bussis torust nii kõvasti kinni, et ma kohe sinna samasse maha ei vajuks. Kogu vestlus oli pigem neutraalne ja suunas mu tähelepanu mõningatele olulistele argumentidele. Ma ei mäleta, et ma oleks emotsionaalselt nii läbi olnud. Koju jõudes läksin magama ja mõtlesin, et piisab tunnikesest, sest mul on vaja enne semestri lõppu mõned asjad lõpetada, kuigi selgus, et mõned asjad võib vabalt ka sügisel teha, siis vähemalt programmeerimise tahaks ära teha. Ma magasin ikka kolm tundi ja ärgates olin ikka veel üsna tuim. Aga pidin oma pro bonole materjalid saatma, sest kohtusse materjali esitamise tähtaeg tiksub. Seni on mul läinud 48 tundi dokumendi kirjutamisega läinud. Ühe dokumendi kirjutamisega ja siis veel materjalide otsimine, ülekontrollimine ja tuleb terve nädala jagu tööd. See on nagu täiskohaga töö. Mul on see, et kui ma juba alustan hagi osas selle kõige olulisema paberiga kirjutamisega, siis ma enne ei lõpeta kui see on valmis.

    Seekord ma tegelesin alustuseks külastuse jaoks piltide otsimisega ja panin faili kokku. See oli mul juba valmis! Siis juhtus kaks asja. Esiteks ma kustutasin selle ära ja teiseks avastasin, et ma oleksin osad pildid saanud palju kiiremini. Tänapäeval telefonid salvestavad pildid kaustadena, kus on juures ka kuupäevad, millal pildid on tehtud. Ja minu telefon salvestab kõik Google Photodesse (see ei ole tegelikult hea, sest ma pole kindel kui avalik mu pildikaust on). Mida ma veel olen ära teinud selle nädalaga? Panin enda tööotsijana kirja, kandideerisin töökohtadele isegi, võtsin ühendust perearstiga, sain oma pro bonoga kokku ja arutsaime läbi eelmise kohtuistungil toimunud asjad ja panime uue plaani paika, sain juristiga kokku ja nüüd on ees veel Töötukassa külastamine, kuna olen ennast tööotsijana kirja pannud. Veel on jäänud esitada uuesti puudetaotlus, mille Töötukassa eelmine kord ühistaotluses menetlemata jättis.

    Olen suutnud ainult enda asjadega praegu tegeleda aga järgmisel kuul saan hakata uuesti vaatama, kuidas meie MTÜ Lapsele Vanemad organisatsioonil läheb. Meil on tulemas arvamusfestival ja meie ettepanek elatise osas on vist samuti valmis saanud.

    Niih, kõik mõtted said kirja. Keegi lugeja mainis kunagi, et ma lõpetan oma postitused alati nii järsku ära. Aga mis teha kui mõte saab endal otsa ja samaaegselt tahad, et teistel tekiks mingeid oma mõtteid ja arvamusi. Aga olen siiralt tänulik väga paljudele lugejatele, kes mind aidanud on. See on küll väga väike abi olnud ja mõni võib olla ei teagi, et ta on mulle millegagi abiks olnud. Also ma seadsin üles ko-fi lehe endale, mis jääb seniks kuni kohtuga saab asjad ühelepoole. 

  • Uncategorized

    Vastus kommentaarile – alimendid

    “Ära võta minu käest alimente” (tüdruku-lugu) ja “ära anna mulle alimente” (poisi-lugu) – neist saaks head pealkirjad, et teemat laiemalt arutada…

    “Ära võta minu käest alimente” – Kas sunniviisiliselt kellegi raha ära võtmine on adekvaatne olukorras kus toimub ülalpidamine?

    “Ära anna mulle alimente” – Enne sunniviisiliselt kellegi raha ära võtmist, tuleks kasutada teisi alternatiive ja neid olen ma kasutanud. Kuid see ei tähenda, et laps jääb oma vanemate poolt ülalpidamisest ilma või sellega ei tegeleta, et mõlemad vanemad oma panust annaksid. Mitte nõudmine ei tähenda, et midagi ei toimu.

    Mõiste alimendid (elatis) on raha lapse ülalpidamiseks. Perekonnaseadus ütleb, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. (Seaduses peaks kasvatamise kulutused täpsemalt välja tooma). 

    Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. (Eraldi elamine ei tähenda, et ülalpidamisega ei tegeleta ja kuidas määratakse kindlaks üldse koos elamise puhul kasvatamises mitte osalemine?) Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. ÜLDJUHUL antakse ülalpidamist perioodilise maksmisega, mis tähendab, et on ruumi anda võimalust teostada ülalpidamist ka teistmoodi (vahetu ülalpidamine kui külastamine on vahetu või võrdne). Ja kui kuidagi kokkuleppele ei jõuta (ehk teine pool ei ilmu kohtusse kohale ega näita muul moel huvi üles ülalpidamises või kasvatamises), ALLES siis peaks saama kohus määrata vastavalt sellele, et summa ei või olla väiksem kui pool miinimumist. (Samas summa on suur ja tuleks ümber vaadata ehk teha kulupõhiseks. Elatis on nii suur kui reaalselt on selle lapse kulud.) 

    Kohus võib elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. (Ja pm on välja toodud, et peaks olema määratud kindlaks summa arvutamise alused ehk lapse kulud peaksid olema välja toodud.) 

    Isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. (Kohus peaks rohkem arvesse võtma muid kohustusi ja varalist seisundit, et mitte kahjustada teise vanema tavalist elulaadi. Eesmärk on tagada lapse ülalpidamine aga mitte teise inimese majandusliku seisundi kahjustamine ja kui elatise tõttu on eraldi elava vanema majanduslik seisund kahjustada saanud, peaks riik vastutust võtma ja aitama eraldi elav vanemal sellest olukorras välja saada. Selliseid meetmeid kahjuks ei ole ja nii ongi meil palju elatisvõlglasi.)

    Vanemad ei vabane kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest.  (Üksi vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest, mina samuti mitte ja see pole minu eesmärk). 

    Kõike eelnevat arvestab kohus väga vähe. Sellega tehakse kahju nii riigile endale (ühes kohtulahendis, kus riik ei suutnud vanema osalust lapse elus tagada oli kahjunõue 6000 eurot riigi kahjuks, vanem nõudis elatis aga keelas kohtumisi eraldi elava vanemaga) kui ka osapooltele, kelleks on üheltpoolt tegelikult laps, kes eelkõige vajab oma ellu teist vanemat ja  teiseltpoolt vanemale, kes peab mingil põhjusel edaspidi 250 euroga hakkama saama. Me alati arvame, et elatis jäetakse maksmata, sest ei taheta maksta. Olgem mõistlikud. Neid, kes oma lapsi päriselt üleval pidada ei taha on tegelikult väga vähe, ülejäänudest on lihtsalt üle sõidetud.