• Uncategorized

    Vastus kommentaarile – alimendid

    “Ära võta minu käest alimente” (tüdruku-lugu) ja “ära anna mulle alimente” (poisi-lugu) – neist saaks head pealkirjad, et teemat laiemalt arutada…

    “Ära võta minu käest alimente” – Kas sunniviisiliselt kellegi raha ära võtmine on adekvaatne olukorras kus toimub ülalpidamine?

    “Ära anna mulle alimente” – Enne sunniviisiliselt kellegi raha ära võtmist, tuleks kasutada teisi alternatiive ja neid olen ma kasutanud. Kuid see ei tähenda, et laps jääb oma vanemate poolt ülalpidamisest ilma või sellega ei tegeleta, et mõlemad vanemad oma panust annaksid. Mitte nõudmine ei tähenda, et midagi ei toimu.

    Mõiste alimendid (elatis) on raha lapse ülalpidamiseks. Perekonnaseadus ütleb, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. (Seaduses peaks kasvatamise kulutused täpsemalt välja tooma). 

    Alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. (Eraldi elamine ei tähenda, et ülalpidamisega ei tegeleta ja kuidas määratakse kindlaks üldse koos elamise puhul kasvatamises mitte osalemine?) Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. ÜLDJUHUL antakse ülalpidamist perioodilise maksmisega, mis tähendab, et on ruumi anda võimalust teostada ülalpidamist ka teistmoodi (vahetu ülalpidamine kui külastamine on vahetu või võrdne). Ja kui kuidagi kokkuleppele ei jõuta (ehk teine pool ei ilmu kohtusse kohale ega näita muul moel huvi üles ülalpidamises või kasvatamises), ALLES siis peaks saama kohus määrata vastavalt sellele, et summa ei või olla väiksem kui pool miinimumist. (Samas summa on suur ja tuleks ümber vaadata ehk teha kulupõhiseks. Elatis on nii suur kui reaalselt on selle lapse kulud.) 

    Kohus võib elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. (Ja pm on välja toodud, et peaks olema määratud kindlaks summa arvutamise alused ehk lapse kulud peaksid olema välja toodud.) 

    Isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. (Kohus peaks rohkem arvesse võtma muid kohustusi ja varalist seisundit, et mitte kahjustada teise vanema tavalist elulaadi. Eesmärk on tagada lapse ülalpidamine aga mitte teise inimese majandusliku seisundi kahjustamine ja kui elatise tõttu on eraldi elava vanema majanduslik seisund kahjustada saanud, peaks riik vastutust võtma ja aitama eraldi elav vanemal sellest olukorras välja saada. Selliseid meetmeid kahjuks ei ole ja nii ongi meil palju elatisvõlglasi.)

    Vanemad ei vabane kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest.  (Üksi vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest, mina samuti mitte ja see pole minu eesmärk). 

    Kõike eelnevat arvestab kohus väga vähe. Sellega tehakse kahju nii riigile endale (ühes kohtulahendis, kus riik ei suutnud vanema osalust lapse elus tagada oli kahjunõue 6000 eurot riigi kahjuks, vanem nõudis elatis aga keelas kohtumisi eraldi elava vanemaga) kui ka osapooltele, kelleks on üheltpoolt tegelikult laps, kes eelkõige vajab oma ellu teist vanemat ja  teiseltpoolt vanemale, kes peab mingil põhjusel edaspidi 250 euroga hakkama saama. Me alati arvame, et elatis jäetakse maksmata, sest ei taheta maksta. Olgem mõistlikud. Neid, kes oma lapsi päriselt üleval pidada ei taha on tegelikult väga vähe, ülejäänudest on lihtsalt üle sõidetud.