Uncategorized

Tahtsin tööst rääkida, kirjutasin suhetest ehk kuidas mul kaks last on

Huvitav, et see mulle alles praegu meelde tuli. Samas on sellest kaua möödas. Kui me olime kihlatuga lahku läinud mais ja tema parajasti uue naisega koos elas, siis mina ja  mu tütar elasime koos minu sõbrannaga. Elasin tema korteris ka enne kui mehega kooselu alustasin. Õppisin Viljandis.

Täna kommentaare lugedes mulle meenus, et Henry pole ainus, kes emaga on tööl kaasas käinud. Kui Henryt ei olnud ja tema isaga ka veel tuttav ei olnud. Sõbranna kaudu sain väikese tööotsa ja käisin koristamas. Hommikuti ühes pangas ja õhtusel ajal mingis ettevõttes. Kuigi ma olin ka väga toreda lapsehoidja leidnud, et autokoolis käia (issand ma olen mingi kuus korda autokoolis käinud vist!), siis tööle võtsin preili kaasa või sõbranna hoidis. Hiljem aitas Henry isa teda hoida. Temast pole ma eriti kirjutanud. Aga jah siis tema hoidis. Ta käis ise muidu väga pikkades vahetustes tööl aga ta tuli ikkagi. Minu jaoks on see väga suur asi, et olenemata oma tööst ja väsimusest ta leidis minu jaoks aega. Enamus, keda ma tean maanduvad koju ja ei liiguta lillegi, sest on liiga väsinud.

Hommikul käisin tööl ja enne lõunat koju saabudes ootas mind alati valmis tehtud toit. Rõõmus laps ja korras elamine. Sõbranna meelest tähendas liiga hea mees aga suurt ohtu. Henry isa on korra külla sattunud ka hiljem. Tegeles lapsega, sõidutas autoga poodi. Vajadusel oleks terve elamise ka ära koristanud ja söögi ka valmis teinud. Lastega on samuti suurepärane ja talle meeldib väga isa olla. Ta pole viriseja. Mitte kordagi pole ma kuulnud, et ta viriseks või kurdaks, et tal on rakse kui midagi vajab tegemist. Aga onju suurepärane kui on mees, kes väsinuna töölt koju saabub ei ütle naisele, et ta on väsinud, et pere jaoks olemas olla. Praegu me kokku ei satu ja suhtleme harva, sest elud on erinevad. Aga ma väärtustan sellist inimest ja ta oli mulle raskel ajal kui ma olin just lahku läinud ning püüdsin ise hakkama saada, toeks. Lapsi me ei plaaninud ja tema soov oli välismaale tööle minna. Nii on meie teed lahku läinud aga vastastikune lugupidamine on alles jäänud. Keegi kedagi ei vihka ja kaikaid kodarasse ei loobida. Noh, et ela ise ja lase teistel elada.

Pärast seda aega olengi rohkem üksinda olnud. Lapseootus tuli muidugi üsna suure šokina. Aga ma juba tol hetkel teadsin, et väga pikalt mul ühtegi teist suhet ei tule. Ma ei tahtnud, sest kuus aastat tagasi vaadati üksikemadele halvemini. Praegu on olukord veidi parem, sest kõik julgevad rohkem üksikvanematest rääkida. Meie hulgas on väga palju edukaid lapsevanemaid, kes oma lapsi üksinda kasvatavad.

Muidugi tahtis mu endine kihlatu minuga siiski edasi koos olla ja kolis teise naise juurest välja. Öeldes, et tema jaoks ei ole oluline, kelle last ma ootan. Kusjuures ma käisin isegi kaasas kui ta oma asjadele järgi läks. Läks  septembris Soome tööle ja mõne nädala pärast jättis maha.  Minu sünnipäeval saatis hommikul kulleriga mulle lilli, Rafaellokarbi ja kaardi. Õhtul teatas, et ta kolib teise juurde tagasi ja mina võin kaardi põlema pista ja lilled ära süüa. Sõbrannale tuli ema küll, kes pidas mind veidarks, sest mul oli ääretlut kurb ja löödud olla aga samas suutsin ikka muude asjade üle naerda ja nalja teha. Me vaaritasime koos lõhesuppi teha. Ta võttis terve lõhe kaasa, mille fileeris ja ülejäänud osadest tegime suppi. Väga hea oli.

Ma ei tea, miks ma nii palju kirjutasin. Tahtsin tegelikult eelmisele postitusele lisada, et olen ennegi lapsega koos tööle läinud. Ma ütleks, et ma andsin ka palju selgema ülevaate, miks mul on kaks last kahe erineva mehega. Ja miks ma ikka veel vaba ja vallaline olen. Pärast sellist kogemust kui sinu traditsioonilisele mõtlemisele on korralik vesi peale lastud tõmbab korralikult mõistuse kinni. Minu jaoks oli ikka ülikool ja lõpetamine ja töö leidmine ja siis mees ja abielu ja laste saamine. Kuni sul roosad prillid eest lajatakase ja sa näed, et reaalses maailmas on väga vähesed õnnelikud, kes sellises traditsioonilisuses elada saavad.  Minu mõttemaailm tegelikust elus,  suhtest ja ka emaks olemisest vajas korraliku muutust. Viimased viis aastat olengi suutnud ainult iseendale keskenduda ja oma lastele ja sellele, mis on neile parim.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: