Uncategorized

Tants raha ümber

Mulle ei meeldi inimestest halba rääkida. Tagarääkimine ka ei ole minu teema. Tunnen ennast täiega imelikult kui seltskonnas hakatakse kellestki halvustavas toonis taga rääkima. Ma vahel nendin mõnda fakti ja enamasti räägin inimestest taga kui mul on neist midagi head rääkida. Muidu öeldakse, et surnutest halba ei räägita, siis minu puhul kehti see ka siis kui inimest ruumis ei viibi. See ei ole minu arvates viisakas käitumine. Mulle meeldib inimesele otse öelda, et kuule mulle sinu juures see asi ei meeldi aga ka seda ainult sellepärast, et äkki ta ei teadnuki. Minu reaktsioonid on pigem imestus, üllatunud, ammm mismõttes nagu, rõõmustan, elevil, uudishimulik jne. Kui keegi minuga tänaval kokku satub võib täiesti kindel olla, et mitte ühtegi negatiivset mõtet mul ei teki. Enamasti tekivad negatiivsed emotsioonid need mingid suunatud tegevuse, ütlemise tagajärjel.

Elatise teemal kirjutades jääb mulje nagu ma olen oma tütre isa suhtes väga halvustav või kriitiline, kuigi tegelikult ei ole. Otseselt tema kohta pole ma midagi öelnud, ainult elatise teema osas olen midagi öelnud aga see ei ole mingi isiklik asi. Samas kui ta selle elatisega jama ega lase mul oma lapse ülalpidamises osaleda, siis tahaks teda sitapeaks kutsuda küll. Praegu kokku sattudes olen ma pigem uudishimulik, et kuidas läheb ja mis teeb jne. Aga kuna see on selline personaalne ja isiklkum vestlus, siis ma ei küsi midagi. Tema isiklik elu ei puutu minusse. Räägime lapsest.

Ükskord oli meil mingi stressi teemaline koolitus ja mul on tänaseni meelde jäänud, kuidas koolitaja üsna lõbusalt seletas oma endisest mehest aga samas ütles sama kergelt, et lapsega tegeleb aga elatist mees ei maksa. Eks vaatasid vist kõik, et mismõttes saad oma eksiga läbi kui teine sulle elatist ei maksa? Kuigi minule tuli see ka üllatusena, siis meil on mingismõttes asjad samamoodi. Elatisega olema mõlemad ühesugused mustad, temal on maksmata ja minul selles osas, et kohus ei taha peale konkreetse rahasumma muid vanemlike kohustusi ja ülalpidamist arvesse võtta peale lapse isale makstava elatise. Advokaat on arvamusel, et kui raha pole elatisena kantud, siis pole lapse ülalpidamises osalenud, kuigi rahakandeid on tehtud ja muud lapsevanema kohustused ma täida ära selles osas, mis mul on võimalik.  Kõik muud jutud saab räägitud täitsa vabalt aga kui asi puudutab raha, siis nii hästi see ei lähe. Samas oleneb rahast. Kui on mingid reisid, sünnipäevad, suuremad mööblid jms. Mõni asi, mis nõuab suuremaid kulutusi, siis selles osas saame rahast rääkida, et kes maksab ja kuidas maksab. On ka mõningaid teised kulud, mis ainult last puudutavad peamisel. Teater, kino, huviring. Riiete kohta on isa alati öelnud, et pole vaja.

Kui räägime seadusest ja elatisest, siis võib kogu vanematevahelisel suhtlemisele lihtsalt vee peale kallata. Samas toimivad kõik muud asjad ikka samamoodi edasi nagu pole midagi üldse toimumas. Pole viha, ega sõimu ega üldse vaidlemist. Seega juba selle järgi saab öelda, et elatisesüsteem on valesti üles ehitatud, sest see toodab ainult kaklevaid inimesi, kes igas muus olukorras võiksid täiesti normaalselt läbi saada.

Laste pealt oleks see kohe märgata kui on vanemate vahel on probleeme. Mõtlen ka muidu probleeme kui raha jagamine. Peale kohtus käimise mulle ei meenu küll, et oleks üldse mingi muu asjaga vaidlusi olnud. Aa vahel olen ma küll vihaseks saanud, et kui ta tahab kogu ülalpidamist endale aga mina pean ikka vaatama, kuidas lapse kulud oleksid minu juures kaetud. Ja selles osas on küll vaidlusi.

Praegusek on nii palju aega ka mööda läinud. Isale kahjuks ei saa suurt midagi ette heita. Ma mõtlen lapse osas. Lapsevanemaks olemine ei ole mingi võistlus, et kumb on parem. Kõik vanemad üritavad endast parima anda. Ka rahaliselt. Vähemalt need vanemad, kes mõlemad soovivad lapse elus osaleda ja anda oma parima. Kui ma ausalt ütlen võiks kohus vabalt otsustada, et elatist ei maksta ja sellest ei juhtu mitte midagi. Laps ülalpidamiseta ei jääks. Pealegi on praeguseks elanud laps võrdselt mõlema vanema juures – kolm aasta ema ja kolm isa juures, et miks meil üldse mingi elatisvaidlus olema peaks, arvestades, et mõlemad pole ka elatis maksnud. Paraku on nii, et kuna laps minu juures ei ela, siis järelikult mina olen võlgu aga isa ei ole, sest mina olen see ühiskonna poolt vihatud teine vanem. Kohtus on sammuti arutamisel ainult need kolm aastat kui laps on isaga elanud, see, et ta emaga elas ja ema üksinda üleval pidas ja isa isegi ei panustanud muul moel. Keda huvitab? Ja kogu teema on tegelikult ainult minu ja tema raha ümber. Siin pole lapse heaoluga mingit pistmist. Tema on rõõmus ja rõõsa ja hakka lasteaeda lõpetama.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

%d bloggers like this: